07.10

Eile õhtul ma mõtlesin küll, et tänasest blogis ma kirjutan lihtsalt mingit masendavalt kurba teksti. Sest just nii ma eile tundsin. No tuli see töölist välja, läksime kõik seda uudistama, Gerdal ja Germol oli homme vaba päev, kusjuures Germo oli uude farmi ümber tõstetud. JA siis ma vaatasin kus ma olen, ma olin suht kindel, et enam mind ootenimekirjas ei ole, peaks nagu päris töö saama, aga ei, ikka ootenimekirjas. Koos 4 inimesega, hästi palju on juba tööd saanud aga mina ikka veel seal. Kuigi vist on nüüd ainult mehi võetud. Aga ikkagi. No selline masendus tuli peale, juba mõtlesin et on vist targem lennupiletid varakult ära broneerida, saab odavamalt, läpaka müün siin maha ja tulengi Austraaliast ära. Ega see masendus vist ennem ära ei lähegi kui ma päriselt tööd ei saa. Need hommikused juhutööd pole kellegi tööd. Põhimõtteliselt olen ma teistest juba 2 nädalat maha jäänud. Jahm, raske, aga peab hakkama saama. Ok aitab sellest halamisest, nii siis tänasest. Ma vist ei pea teile ütlema, mis kell ma ärkasin, selle peaksite juba ise ära taipama:D Aga kell helises, ja nii raske oli üksi üles tõusta, kui näed veel et teised magavad. Aga ikkagi, ajasin end üles, sõin ja läksin telekat vaatama, samal ajal ootasin, ehk saab tööle ka. Kell hakkas juba pool 7 saama, Gerda ärkas ka ülesse, ja ma hakkasin end tagasi magama sättima. Und ei tulnud alguses üldse, aga siis jäin nagu mitte magama, vaid tukkuma on vist õige sõna. Ja veerand kaheksa tuli vanamees meie tuppa, ja ütles et ma sain tööd. Ma ei saanud midagi aru, kell on ju nii palju, kõik on farmidesse ammu ära läinud, mis tööd ta mulle annab:D No panin tööriided selga, läksin vaatasin töölisti, kõik olid jah ära läinud, ma ei saanud midagi aru:D Aga siis vanamees tuli uuesti minu juurde ja ütles et lähed kuskile pesumajja, natuke hostelist edasi ja sealt viiakse teid mangofarmi. Mangod ei peaks ju valmiski veel olema. Küsisin et ka ma lähen üksi, ei pidanud minema, näitas hiinlase poole, et temaga koos. Mõtlesin et hea seegi vähemalt, eks tema ikka teab kuhu minema peab, mina olen ju uus. Läksime siis kahekesi mööda Ayr'i peatänavat, mustad tööriided seljas:D Üks tänavakoristaja, suht noor poiss isegi lehvitas mulle ja ütles tere:D Aga ma ei saanud aru miks see hiinlane minu selja taga kõndis, tema ju peaks teed näitama. No igatahes ma siis võtsin sammu vaiksemaks, tema tegi samamoodi, aru ma ei saanud. Jõudsin siis pesumajja, mingid mehed istusid seal klaasi taga, vaatasid meid nagu üllatusmune, ma ei saanud jälle midagi aru. Peaks ju see koht olema. Natuke naljakas oli küll minna pesumajja, mustad riided seljas. Küsisin siis hiinlase käest on see õige koht, tema ei tea. Ma küsisin et kas sa oled ka siis esimest korda, JA. Tore, nüüd me siis oleme pesumajas ja midagi ei tea. Aga õnneks sealt klaasseina tagant tuli üks mees meie juurde ja küsis kas meie oleme need kes farmi lähevad. No ega seal rohkem valikut palju polnud, eks meie ikka. Siis juhatas ta meid läbi pesula, kuskile autosse, kus oli ta isa. Istusime siis autosse, see isa tundus päris tore. Ütles et tema farm on 50 km siit Ayr'is, meile see probleem ei olnud. Ja sõitsime üle poole tunni siis sinna farmi. Naljakas oli alguses küll, et mingi 2 töölist lähevad mangofarmi:D Aga kui kohale jõudsime siis tuli välja et meie töö on neid puid toestada lauajuppidega. Kõigepealt pidime mingise plekkseina äärest neid puulaudu hakkama sorteerima. Juba ennem ma kuulsin sealt lauavirna alt imelikke hääli, ja kui me neid laudu siis hiinapoisiga tõstma hakkasime, tuligi välja, et seal all elavad rohelised konnad, huh need ajavad mulle praegugi külmavärinad peale. Nad olid selliste iminappadega sealt laua peal kinni, niiet kui üritasid neid maha raputada siis nad kodisid edasi sinu käe poole. Ja neid oli hästi palju, kõik olid nagu puntras. Vuh! Veel võis sealt leida prussakaid, sellised punased ja lendavad. Õnneks ükski minu peale ei lennanud, vähemalt ma ise seda ei näinud ja kolmas elukas oli mingi sisaliku moodi värgendus. Päris kiired loomad on need. Aga ütleme nii et laudade sorteerimine mulle ei meeldinud:D Ärge saage valesti aru, loomad iseenesest mulle väga meeldivad, aga need hakkasid kuidagi vastu. Kui see peremees ise ka tuli sinna, siis ta ütles et seal pidi vägapalju rotte ka olema. Õnneks , tõesti õnneks, ma rotte ei näinud, muidu oleks ma vist kohe hakanud hosteli poole minema. JA veel hoiatas mees meid madude eest, et koguaeg peavad silmad lahti olema, et mango puude vahel on päris suur rohi, just sellepärast et tänavu on nii palju sadanud. See uudis tegi kohe töö tegemise meeldivamaks. Aga kui lauad saime auto peale laetud läksimegi siis mangopuude vahele neid toestama, päris rasked on mango oksad, sa pead need ülesse tõstma, ja siis laua sinna alla panema. Vahepeal ma sain enda peale nii vihaseks, sest mul on selline kübar peas, sellega on hea päikese ees olla, vähemalt kael ja nägu ei kõrbe ära, aga nende puude all siiberdada selle kübaraga on vastik. Ma lõin kaks korda oma pea vastu seda mangooksa ära, vahepeal mõtlesin küll, et ei nüüd mu kaelalüli läks puruks, aga siiski jalutasin omal jalal sealt minema. Kübara alt sa ei näe ju seda oksa ja jalutadki suvalt peaga vastu puud:D Ja siis panin just ühte tuge, ja kuulsin et keegi mu kõrval sahistab, vaatsin maha, ja ennäe, mao saba läheb seal lehtede vahel. Kahjuks pean tõdema et see oks jäi toestamata, tegin sealt kiiresti sääred. Kuskil 4 tundi tegime seda tööd, ja kell 12 oligi töö tänaseks valmis. Sest tal polnud enam puulaudu, need said otsa, küsis kas me laupäeval oleme vabad, praegu peaksin ma küll olema, niiet võib olla saab laupäeval sinna ussipessa tagasi. Uuesti Ayr'i jõudes läksime pesumajja, panime oma nimed kirja, ta meile anti 4 tunni eest 60 dollarit. Normaalne, ses tegelikult töö ei olnud raske ja päris 4 tundi me seal küll tööd ei teinud. JA vanamees ise ka koguaeg aitas meid. Niiet tore:) TA andis kohe peopeale, mustalt ühesõnaga niiet makse ka maha sealt ei lähe. No hosteli jõudes leidsin eest ainult Germo, Gerda oli ka hommikul tööle saanud, nagu minagi, suht juhuslikult, sest ta oli ka just üleval, vaatas telekat ja vanamees ütles talle et saab tööle. Ma arvan et praegu need farmerid lihtsalt helistavad siia hosteli ja pakuvad paariks päevaks mingit juhutööd. Aga hea seegi. Germoga me siis käisime poes, ostsin endale küpsiseid, Germo ostis endale õlut, tähistab endal siin esimest palgapäeva. Jaa tal tuli täna palk üle! Ja nüüd ootame Gerdat.

Nii selle eelmise postituse kirjutasin päeval, praegu on õhtu ja Gerdat pole veel kodus, ta helistas et neil läheb seal kaua, ja tahab sinna tööle üle minna. Päris palju töötunde saab päevas kirja, mingi 12 äkki?! Pidid mangosid pakkima ja oli ise sõitnud ühe saksa tüdrukuga kohale. Aga teate , mu suur must masendus läks veel suuremaks ja mustemaks. Ma hakkan nüüd mõtlema, et teistel tekivad juba farmide seas valikud ja mina pole ikka veel tööle saanud?! Äga vabalt oleksin ju mina võinud sinna „Gerda farmi“ tööle täna saada, aga ei, just sain sinna kus tegime tööd ainult 4 tundi. Täiesti needus on minul küll peal teistel veab ja mul läheb aina nõmedamaks olukord. MA loodan et selle blogi ajal keegi naera, vaid nutate koos minuga!