20.05-21.05 KOJUUUU!

Narts (maria) , Plärts(germo) ja Kärts(gerda) maandusid ilusti pariisi lennujaama. Naljakas oli mõelda et homme näeme kõiki! Homme olemegi eestis, kõik see juhtub hommme! (germo lause: Narts viskas Närtsu Plärtsuga vette :D, õnneks mina jäin siis laevale) igatahes, see lend- Kuala lumpur kuni pariis! Jubedusetippsaavutus, üle 13 tunni kestis see. Proovid mugavat poosi võtta, no ei saa, kord surevad jalad välja, kord sureb kael välja, siis surevad käed välja ning siis jälle surevad uuesti jalad välja! Kella vaatad ka, et 11 tundi veel..10 tundi veel.....5 tundi veel- karju appi! Gerda õlg oli heaks toeks õnneks, siis sain ikka tsipake magada. Aga kui see ikka läbi sai, siis oli suu kõrvuni , kuigi lennumaitse on siiamaani veel suus.

Pariisis pidime siis lennujaama vahetama. Ega ju eriti ei oska ju seal midagi seal otsida, ja need prantslased eriti ei taha ju inglise keelt ka rääkida, kuid saime ikkagi oma piletid kätte ja istusime rongi peale. Vahepeal aeti meid rongist maha...ISSAND VÄIKE VAHEPALA TEILE, KIRJUTAN JU BLOGI TALLINKI LAEVAST JA GERDA TULI JOOKSUGA MINU JUURDE: TULE VAATA SEDA, TALLLLLINNNNNA TORNID PAISTAVAD! SELLINE TUNNE ET HAKKA NUTMA, NIII TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUS, AINULT MÕNED MINUTID VEEL!..okei jätkan siis. Aeti meid siis maha, aga õnneks saime ilusti uue rongi peale ja sõitsime Charles De Gauelle lennujaama. Kõige parem oli see, et seal on ju lennuterminale kaks tükki, mõlemad suht kaugel üksteisest, et kumba me minema peale?! Alguses oli nagu suurem tõenäosus et terminal üks on meie oma, sest seal oli 1 ja 3 koos. Kaks peatust enne lennujaama oli seal õues mingi sildike mis firmad kust terminalist lendavad, jõudsin ühe terminali läbi lugeda, nr 3 terminali ja seal easyjeti polnud. Mõtlesime et mis nüüd siis teha, nüüd oli nagu suurem tõenäosus et 2 terminalis on meie lend, niiet sõitsime sinna. Ja õnneks läks täppi!

Ootasime lendu ka mingid tunnid, aga see enam ei lugenud. Ees oli ju sõit soome! Peaaegu nagu eestisse, aga päris täpselt ei ole nagu ka, kuid meid ootas ju ees Laura.

Lend soome läks hästi, sõitsime mingi 3 tundi ainult ja see oli nagu kõkimõki selle kõrval mis meil seljataga oli... aga kui lennuk maandus, selline tunne nagu oleks eestisse maandunud. Kased-kuused-pihlakad... ja keel ka peaaegu. Ja muidugi oli meil vastus armas laurakene! Kellel olid kaasas veel õhupallid, lagritsad ja EEESTI KOHUKESED! Mis te arvate kas me ei söönud neid kohukesi kohe ära?! Kohupiima pole nagu nii kaua söönud ja need maitsesid ikka samahästi ! Igatahes väga armas vastuvõtt oli meil sadamas. Ennem lauraga kohtumist, jalutasime lennujaamas sees ja järsku gerda on (pagasit polnud meil veel käes muideks :D) ja järsku gerda karjus: „ISSAND! „ ma olin et mis juhtus?! Gerda siis ütles: „ah ma arvasin et see seal on laura“ :D kuigi me polnud veel väravatest läbigi.. :D:D

nii siis istusime kõike oma kompsudega laura autosse ja laura viis meid ilusti oma „koju“ . Kuidagi naljakas oli küll jälle nagu võõrasse perre minna, aga samas nagu parem ikka kui kuskil lennujaama põrandal magada. Pererahvas oli jällegi väga tore, tegid meile kohe voodid valmis. Meie germoga magasime kaheses voodis ja gerda magas laura juures. Teate kui tore on olla kuskil, kus sa näed et inimene on kaua kaua kedagi oodanud. Nii hea oli vaadata gerdat ja laurat!

Õhtul rääkisime veel juttu ja ega uni tikkuski vägisi silma. Kõige naljakam oli see, et õues oli ju nii valge. Kell oli 11 läbi ja ikka nägid õues midagi teha. Mõtlesime küll, et appi appi kuidas me siin magada saame. Aussis olid ju nagu koopas, kell 6 olid juba nagu kirstus, midagi teha enam ei näinud. Aga see selleks, tegelt saime kohe magama (meie germoga vähemalt, gerda ja laura vist rääkisid päris paar tundi veel :D ) ja oli ikka hea küll voodis magada!

Hommikul saime isegi seal süüüa! Nii naljakas oli see omakorda, võõras peres söö võõrast toitu!:D kuidagi nagu ei istu , aga no pere oli väga külalislahke. Aa, ma tahtsin veel seda rääkida, et kui hästi laura räägib soome keelt. Ma arvasin, et ma soome keelest midagigi saan aru, aga ei, täpselt nagu hiinakeel. Mitte muffigi ei jaga. Kuid see laurakene! :D uskumatu, lapsed midagi räägivad, meie vaatame lolli näoga üksteisele otsa, et mida nad nüüd ütlesid, ja siis laura kukub soome keeles neile vastama! :D nagu ulme, 4 kuuga keel suus..

hommikust söödud, tõi laura meid helsingi linna, otsisime natuke parkimist ka, aga kõik oli tasuline. Ning otsustasime kohe sadamasse minna. Istusime veel sadamas natuke, ja oligi aeg uuesti laurale sau öelda! Päris kahju oli minna, kuid ma olen nii õnnelik, et ta meile vastu tuli. Niiii armas vastuvõtt, aitäh sulle laura! Tõsiselt, aitäh sulle, Hiiiumaal näeme :) Ainult kaks nädalat veel (L)

nii, ja siis oligi aeg sammud soome laeva peale seada! Alguses polnud küll nagu mingit ärevust. Läksime siis gerdaga laeva WC, panime kraanid tööle ja hakkasime pead pesema :D inimesed käisid sisse ja välja ning kindlasti mõtlesid, kes need imelikud siia sattunud on. Siis istusime fööni alla, ja hakkasime kuivatama :D sirgendasin seal veel tukka, ime ei lõikama ei hakanud , aga no natuke peab ju end kasima, enne sellist suurt taaskohtumist!

Ja kui me seal laeval eesti keelt kuulsime, selline tunne oli et jookseks inimeste juurde ja ütleks: „ tereee, kuulge mina olen ka eeestist!“ nagu austraalias kombeks ju oli, iga eestlasega oled kohe sõber. Ja naljakas oli müüale näiteks tere ja aitäh öelda, või siis inimestele mitte sorry öelda, vaid aitäh. Ning liikluses on ka selline tunne et oled koguaeg vastasuunavööndis. Aga no kõigega harjub...

issand issand, mida lähemale me tallinnale jõudsime seda rohkem kõhus hakkas keerama, käes värisema ja selline imelik tunne tekkis. Nagu kõik see saabki nüüd läbi. Laeva uksed tehti lahti ja pidime veel kaua tunnelis käima, et lõpuks eesti pinnale jalaga astuda. No tulime seal rahvasumma sees, täpselt selline tunne, või ma arvan et selline tunne, nagu oma enda sünnitusele jalutaks, niii jube aga samas niii äge :D:D no ma ei tea ka tegelt :D:D aga igatahes, gerda siis järsku ütles, MA NÄEN HANNNAT! Ma on: kus?!kus?!:D ja siis ma nägin juba hanna kuppu ja siis juba issi ja emme paistsid sealt.. oh jooksuga hüppasime kõigile kaela, nutt oli lahti kohe:D kõik nutsid, no täitsa naljakad on küll need eesti inimesed sellesuhtes, peaks ju õnnelikud olema, aga ei, aina nutaks! (nagu malaysia seebikates) anti meile kohe lilled, shokolaadid, õhupallid!! aga kõige tähtsamad meile olid ikka inimesed, keda me polnud ju 8 kuud näinud. Ja suuur suur aitäh sulle KAISA, kes tuli meile oma töö vahepeal meile vastu õhupallidega! Niii nunnu.

Üldsegi vastuvõtt oli 100000000000000 miljonit triljonit korda parem kui ma seda oleks oodanud. Ka oma kõige paremates unenägudes poleks uskunud, et see nii hea võib olla! Tasus mida oodata!! ja ma ei usu siiani et ma istun praegu hiiumaa praamis, söön piprakiluvõileiba( ekstra käisin seda tallinnast ostmas) ja olen oma kalli emme ja issiga koos! Tahaks hannat ka, aga no, tema läheb ju homme minema, üks tuleb teine läheb. :)

Erilised tänud Laurale ja Kaisale ! (L)

Suuuuuur Aitääääh Teile kes te lugesite ja hoidsite ja elasite kaasa mu 8 kuulisele seiklusele Austraalias! Päriselt, teie andsite väga palju energiat mulle, kuna ma teadsin, et keegi elab mulle kaasa! Aitäh veelkord! :)
Olen kohe koduss (:

PS! kokkuvõtlik blogi tuleb siis kui ma selle valmis saan :D

19.05

Passime siin Kuala lumpuri lennujaamas, 3 tundi ja 20 minutit on veel jäänud ja kopp on juba täitas ees. Tulime siia 4 tundi tagasi, no umbes pool aega on istutud. Aga edasi ainult euroooopa poole!

Hommikul saime kotid oma hotelli jätta ja ise linnapeale jalutama minna. Ilm oli nagu ikka soe! Ega me eriti kuskile kaugele ei tahtnudki ekselda, niiet käisime suht lähedal poodides. Mingises china townis käisime, kus inimesed põhimõtteliselt lihtsalt kargavad sulle näkku kinni ja hea et veel juukseidpidi oma poodi ei tiri. Kohe nagu sunnivad sind oma putkat vaatama tulema. Kusjuures kõigil olid samad asjad müügis. Siis ühte putkasse ma läksin mingit meigi kohvrit vaatama- louse vuttioni, chanel, prada...jne kõik firmad olid ikka esindatud :D vali millist tahad, küsisin siis mutikese käest, et palju maksavad- 45 MYR-i. Mõtelesin, et okei firmakott on küll, aga niipalju ma ka talle ei maksa. Kauplesin siis hinna 25 MYR-i peale, ja läks ostuks. Olen nüüd õnnelikult louis vuttioni meigikoti omanik! :D selline vuffel on nüüd kotis. Aga muidu oli seal igasuguseid ilusaid nipse ja värke, aga mul pole ju ruuuuuumi! Niiet jäi ära..

täna terve päev me käisimegi poodidest poodidesse, proovisime valida ikka selliseid kaubanduskeskusi, millel oleks konditsioneer sees ja päike ei paistaks lagipähe. Kuid kui kell oli juba mingi 3 siis oli meil shoppamisest kopp ees, aga nii vara nagu lennujaama passima ka ei tahtnud minna. Valisime siis istusimiseks ühe suht pankrotis oleva kaubanduskeskuse, millel oli 6 korrust vist, aga poes kokku oli poode 10. korrused oli põhimõtteliselt tühjad, ja kõige hullem oli see ei ega ju pinke ei eksisteeri! Niiet istusime mingi tunnike seal lihtsalt põrandal maas ja tegime aega parajaks. Mingi 4 5 paiku läksime tagasi hotelli kottide järgi ja muidugi läksime hotelli ringiga! Jube mis kuumus ikka oli, mul oli selline tunne et lausa kärsa hais on mul jalutamisel järgi! Aga kohale me jõudsime- vinnasime kotid uuesti selga ja läksime bussijaama.

Buss sõitis mingi tunnike lennujaama ja nüüd siin me oleme. Tegime kiire riietevahetuse ja lennujaama WC, lühikesed püksid alt ära, ja pikad püksid asemele, plätud läksid ka koti põhja ja välja tulid tennised, ei tea ju mis ilm meid varsti ees ootab...

nüüd on Kotid ka ilusti ära antud ja ootame oma 10 tunnist lendu. Oli vist 10 tundi, ega keegi täpselt ei tea, no tund siia tund sinna, mis seal ikka. Ja ma hoian siiani pöidlaid pihus et ma oma teokarpidega euroopasse saaks! :D arvatavasti on nendest järgi vaid puru, aga ma vähemalt üritasin. germo läks oma MYR-e kulutama, gerda sai juba kulutatud, ostis poest kõige odavama asja mis üldse sai, tegelt jäi tal veel puudu aga müüal hakkas temast vist kahju ja tegi talle alet :D

Mõtleme ikka hirmuga oma järgneva lennu peale....

19.05

Istun Kuala Lumpuri „tornide“ all
Loojumas päev
äkki kuju tuttavat näen...
OoooOOoo, see on ju meiete gerda!

On hetki elus palju, mis .......
(ühesõnaga laulsime (Alice) seda laulu kuala lumpuri tornide all, või no selle pilvelõhkuja all täna õhtul kui vihma sadas ja meil polnud kuskile minna.)

naljakas on mõelda, et veel täna hommikul olime me langakwil , ja nüüd ootame ööd kuala lumpuris.

Eile õhtul käisime veel siis reggae baaris, ja tellisin endale siis esimest korda kokteili. Ma olen alati mõelnud, et tahaks palmisaarel mingit -fancyt- jooki juua, vihmavarjude ja värkidega. Minu kahjuks toodi aga jook plastiktopsi sees , kuid vähemalt maitses hästi.

Hommikul siis oli meil pesutuur, sättisime end kohe järjekorda. Mina pidin kõige varem ärkama, ja germo sai kõige kauem magada. Aga kuala lumpuriks tuleb ikka langkawi saast maha pesta. :D võtsime siis takso ja sõitsime lennujaama. Kahju oli langkawile adjöö öelda, aga mis sa ära teed. Lennujaamas pidime ka poolteist tundi vist umbes passima. Pakkuge palju mu kott kaalus! PAKKKUGE palju ma tarima pean oma seljaga seda tavaaaari- 19,7 (tulles oli umbes 13 kilo) kilo! :D kui täpselt ikka. Need on need suveniirid ma ütleks. Aga jube on ikka seda kotti selga vinnata, selline tunne et kohe käib prõks- üks kahest, kas minu selgroog läks puruks või siis andsid selgakoti õmblused järgi. Õnneks veel kumbagi juhtunud pole, aga paganama raske on küll. Gerdal oli pea 16 (tulles oli umbes 11 kilo) kilo, germol oli 18 (tulles umbes 12) kilo.

Germo tegi mõistatuse: Mõista, mõista mis see on?! ---> Käriseb ja käriseb, aga lõhki ei kärise?! (backpackeri kott muidugi!)

Lennud sõitis ikka tund aega, ja kohal me olimegi. Kõik arvasid, et lennukist maha tulles tuleb selline soojalämbeõhu pahvakas näkku , et me mõtleme- issand issand! Kuidas me need 2 päeva üle elame. Aga õnneks ei olnudki kõige hullem. Täitsa talutav kuumus, niiet meie suurim hirm ei täitunud.

Võtsime siis lennujaamas kiirrongi piletid, mis pidi meid kuala lumpurisse tooma. Vinnasime oma kotid selga ja läksime. Kõige parem osa tuleb nüüd- istusime rongi ja sõitsime, sõitsime ja sõitsime. Kuni lõpuks vaatasime plaani, et kas see huvitav on meie peatus?! Kuala lumpuri tornid paistsid ka, aga tundusid liiga kaugel. Vaidlesime seal natuke, kes alguses arvas, et peaksime maha minema vahetas lõpuks poolt, et ei sõidame ikka edasi. Rong kindlasti peaks veel lähemale minema! Niiet otsustasime rongi jääda, hoidsime pöialt, et rong ometi tagasi ei hakkaks sõitma lennujaama. See pidi veel viimane peatus ka olema...

hea märk meile oli veel see, et germo tundis ühe stjuardessi, kes lennul- melbourn kuala lumpur meid teenindas- ära ja istus ka rongi. Siis ma hakkasime mõtlema, et huvitav miks peaks stjuradess edasi sõitma?! Aga samas arvasime, et siiski see ei saa viimane peatus veel olla. Kuid kõigil läksid näod punaseks, kui rong hakkaski tagasi hoopis sõitma! :D okei, plaan oli siis see, et esimeses peatuses hüppame maha, ja proovime uue rongi võtta, eeldusel et ei pea enam maksma selle eest. Ja õnneks nii läkski. Jõudsime ilusti kuala lumpurisse, väikeste viperustega siiski.

Vinnasime siis uuesti kotid selga, ja kõigehullem oli veel ees. Kust me öömaja leiame?! Nende kottidega on veel eriti piinarikas siin linnapeal ka tuuritada. Õnneks mingi tore mees tuli kohe meie juurde, eks ta nägi et meil näod on sellised, et nagu otsiks midagi. Ja juhatas ta meid kohe sinna samasse rongijaamast üle tee olevasse linnaossa. Sealt leidsime suht kiiresti omale öömaja. Tiba küll kallis, aga vähemalt on konditsioneer ja katus peakohal + tasuta saime veel ka kopihaisu! :D

nii, viskasime siis asjad käppelt tuppa ja läksime linnapeale . Plaan oli ju nende tornide alla minna, oi kui kaugel need meie hotellist on. Ja muidugi meie läksime veel sinna toreda ringiga ka, kuid ära nägime. Käisime veel poodides ka, kuid ega ruumi millegi ostmiseks enam eriti pole. Kuid niiikaua pidime seal veel hängima, kuni pimedaks läheks. Sest tahtsime linnatuledes ka seda iludust näha- ja ära nägime. Päris vinge vaade, aga õhtul hakkas niimoodi sadama, et jalutada koju me küll enam ei tahtnud. Niisiis võtsime takso ja tulime kuskile siia lähedale . Alguses me aru ei saanud, kuhu see takso siis meid tõi, aga naljakas oli ka see, et kuigi me olime eksinud, keegi ei viitsinud nagu muretseda. Suht ükskõik, käisime veel turbokas, ostsime endale mingid eined ja hakkasime ostima kummale poole siis kodu võiks jääda. Vihma kallas nagu oavarrest, aga kohale me jõudsime!

17.05

Ulme ! Tänane öö oli lihtsalt ulmee! :D ma mõtlesin kell pool 3 et hakkan nutma! Germol tuli ju meil nohupoiss külla, ja no eks tal siis tõmbas ninnu umbe ja seda kohinat oli ikka terve öö kuulda. Või tegelt mis ma valetan, kella poole 4st sain magama, niiet 5 tundi sain ikka silma looja lasta. Igatahes alguses hakkas ta norskama, siis peksin teda padjaga, jäi korra vait. Uni hakkas juba tulema, ja jälle! :D germol nina umbes.. peksin uuesti ja nii terve öö. Gerda tegi sellist siristamise häält, kuna see pidi ka norskamise kinni võtma, aga ei aidanud seegi :D aga lõpuks viskas mul üle ja võtsin telefoni ja hakkasin sellega sudokut lahedama. Kui täna öö samasugune on, siis minul on palmiall koht kinni! :D:D

kuid õnneks oli täna väga ilus ilm hommikul , nagu tellitud viimaseks päevaks! Ajasime sis oma ujumisriided selga ja läksime randa viimast võtma. Sai ikka päevitatud, sai ikka nii päevitatud, et isegi ripsme otsast kallas nagu oavarrest. Kuid kõik on ju jume nimel! :D

kõige parem oli see, et gerda läks ujuma, tuleb tagasi sellise õhinaga, ja ütleb, et ta sai kellegi käest särtsu :D et jala ümber oli mingi paela moodi asi läinud ja see andis elektrit. No ei osanud me alguses midagi mõelda, natuke punaseks tõmbas ka jala... aga siis läks germo vette, ja tuleb ka õhinaga tagasi! :D ka tema sai särtsu mingise paelamoodi asja käest :D issand issand, ma mõtlesin, et enam ma küll vette ei julge minna, mis elukad seal võivad veel olla. Aga siiski päike kütab ju nii kuumaks, et lausa sunnib vette minema. Gerda ja germo enam eriti nagu vette ei tahtnudki minna, nii ma siis üksi sulistasin seal. Peaaegu 10 korda käisin küll vette ja tagasi, kuid mitte midagi mul ei juhtunud- õnneks! Nüüd õhtupoole läks gerda siis uuesti vette proovima, ja JÄLLE! :D sai teise jala peale särtsu, et siis mina ei tea mis jalad nendel on. Pääsesin mina sellest!

Lõuna ajal käisime „restoranis“ söömas, ma ei julgeks seda restoraniks nimetada, kuigi nad ise seda teevad. Kuid minujaoks plastiktoolidega ja auguliste linadega kohake millel pole seinu ka, ei ole restoran, vaid võib hea tahtmise juures pereprooviputka olla. Aga samas, tahtsin ikka sellises „restoranis“ ka ära käia. Germo tellis krabi, gerda oma ma ei oskagi nimetada, igatahes toodi see lauda jälle sellises asendis, et see kõik mulises ja kees. Mina tellisin krabi lihaga muna pudru, kui tegelikult tuli hoopis krabiomlett :D hea omlett oli, kui oleks nad natuke seda lemaki=rasva sisaldust seal vähendanud, see lihtsalt uppus sinna ära.

Oh ja eilsetest seiklustest niipalju, et läksin mina siis eile õhtul netti. Rääkisin veel õhinaga kaisa ja liisuga et 21 oleme eestis, ja tulge bussijaama vastu ja tegime plaane ja värke. Panin nad siis ilusti kinni kõnelusest ja mõtlesin, et oh vaataks korra lennupileteid ka, et kas on odavamaks läinud. Ja mida pole, on LEND! Meie lend oli täis saanud, ja ma pidin kreeeeeeeepsu saama. Oli ju nüüd 25nda lend tühistatud ja nüüd polnud meil enam seda lendu ka! Jooksin siis tagasi motelli ja ütlesin semudele, et davai, nüüd lähme otsime mooduse kuidas kõige odavamalt eestisse ikkagi saada, ja broneerime kohe ära. Kokku olime mingi 3 tundi vist seal, kõik olid nii väsinud ja tüdinud. Kuid lõpuks saime, mitte odava, ja mitte kõige ideaalsema, kuid vähemalt see meid kohale toob. Ühesõnaga, et, ei pea te meile lennujaama vastu tulema, ei pea te meile ka bussijaama vastu tulema nagu eelmine plaan oli vaid nüüd tulge meile tallinna sadamasse vastu! :D kuna tuleme läbi helsinki ja oleme tallinnas 16.30 . õnneks on see nüüd olemas, aga ega ta meid kedagi õnnelikuks ei teinud, sest arvasime et saame ikka tsipake odavamalt tallinna... aga noh, eks seda ole ka enne nähtud, et meil see puhkuse värk ei suju kõige paremini. Mingid viperused on ikka koguaeg!

16.05

Täna õppisime uue sõna. Iga toidu nimi sisaldas sõna – lemak – ja ma koguaeg olen mõelnud mida see tähendab. Arvasin et see tähendab midagi head, aga võta näpust. Täna siis ostsin ühe karastusjoogi mille peal oli „low fat“ ja malaysia keeles oli teiselpool „lalalaa lemak“ ühesõnaga lemak tähendab siis rasva :D õudne, kui paljud toidud sisaldavad sõna lemak. Germo ükskord Kuahis ostis ühest kiirtoidu söögikohast ka mingise toidu, mille nime sees oli lemak ja talle toodigi terve kausitäis mingit kastet. Nüüd me siis teame mida ta sisse sõi.

Eile õhtul me käisime veel reggae baaris, niisama muusikat kuulamas ja ilusat õhtut nautimas, mida me arvatavasti ka täna teeme...

kõige hullem meie toas on see konditsioneer. Õhtul lähed magama, siis oled nagu saunas ja öösel mingil ajal läheb nii külmaks, et tunned end nagu iglus . Aga samas magamiskotti ka ei viitsi otsida või siis konditsioneeri soojema peale keerata. Niiet värised edasi ja loodad et varsti tuleb hommik. Hommikul siis germol oli nohupoiss külla tulnud, ja andsingi teatepulga ilusti germole. Täna terve päev on tal ninnu umbes olnud, ega mulgi pole see veel täielikult üle läinud. Kuid vähemalt on nüüd asi võrdne, algas kõik gerdast, siis sain mina ja lõpetab germo. Peakski taskurätte ostma minema, sest WC paber hakkab meil jälle otsa saama ja seda raisata ei tohi nuuskamise peale (peab vist kaarte mängima hakkama, kes kaotab , läheb küsib juurde. Ühesõnaga oleme praegu säästurežiimil sellega).

Ja muidugi ei möödu ükski päev ilma päevitamiseta. Muidugi oli hommikul juba rannas päevitamas, aga meid ajas seal ära üks väga tume vihmapilv. Niiet pidime paar tundi lihtsalt toas passima, et see sadu üle läheks. Käisime ka shoppamas, peame ju veel oma varusid täiendama, nüüd on kottide kokkupakkimine veelgi raskem kui see oli eile. Sellega hakkab veel nalja saama, aga ehk veame need eestisse välja.

Selle shoppamise ajaga oli päike ilusti jälle välja tulnud, ja saime järgmised tunnid rannas veeta. Paar tooni tuli tänase päevaga veel juurde, homne päev ongi veel jäänud ja siis peame olema oma täiusliku päevituse saavutanud. Natuke tahaks ikka veel pruunim olla, loodan et teie seal olete veel luiged. :D

päikese käest tulime sellepärast ära, et tundsime juba et süda hakkab pahaks minema. Ning kartsime, et äkki nüüd saime päikesepiste, aga õnneks praegu ei tunne keegi midagi :D niiet homme uuele tuurile.

JA TÄHTIS NÕUANNE!

Gerda, Germo ja Maria on oma lennu eestisse 25ndal tühistanud! Meil on siin langkawil liiga hea olla, niiet jõuame eestisse arvatavasti 21sel mail. :D kuid meile pole mõtet lennujaama vastu tulla, sest me ei lõpeta oma austraalia reisi lennusõiduga, vaid hoopis 9 tunnise bussireisiga Kaunasest. Kas me oleme õnnelikud?! Bussireisist me küll vaimustuses pole, kui nüüd aus olla, keegi ei tea meist ka kuidas me selle üle elame. Kuid kui me 22 tundi bussisõitu üle elasime, mis see 9 tundi siis on. Ühesõnaga, vähem kui nädala pärast näeme.

8 KUUUUUD ON TÄIS REISIMISEST!

15.05

Meil on niiiii soe, soojast on süda täitsa paha, pea käib ringi, riided märjad ja energia jookseb nulli, aga me oleme samas nii õnnelikud, et sattusime paradiiisi! :D

sandy beach hotellist oli meil täna check-out , aga me ei teadnud ju veel, kas me saame uute motelli koha. Niisiis peale hommikusööki läksime jalutasime ületee olevasse motelli ja õnneks saime endale toa. Kuid alles kella 12neks, niisiis tulime tagasi oma sandy beach hotelli ja hakkasime asju JÄLLE pakkima. See ei võtnud aga kaua aega ja meil oli ikkagi oma 2 tundi veel check-out-ini.

Panime jälle ujumisriided selga ja läksime (kell oli mingi 10 hommikul) randa ujuma ja päevitama. Naljakas on see, et juba kell 10 kütab päike niii kuumaks, et selline tunne on nagu läheks kohe kohe põlema. Ja vees on nii mõnus olla, eriti peale seda surmkuuma päikest. Iga minutiga läheme ikka tooni võrra pruunimaks, aga siiski tundub meile, et pole veel seda ideaali saavutatud, millega eestisse võib tulla. Niiet kui täna enam ei jõua minna päevitama, siis tuleb homme uuesti seda teha. Samas me teame, millise „heateo“ me enda nahale sellega teeme...

15 min enne kahteteist võtsime oma kotid kaenlasse ja läksime üle tee olevasse motelli. Oleme oma toaga rahul, sandy beach oli küll natukene, väga vähe tegelt küll parem, just sellepärast et seal oli hommikusöök sees, aga me oleme rahul kuna see siin on palju odavam ja millegi üle pole kurta.

Nii, siis läksime shoppama. Ostsime endale mõned hilbud, mitte et kott juba väga täis ei oleks. Ma olen kindel et kõigil kolmel läheb päris pakkimisega natukene keeruliseks. Aga küll me hakkama saame. just arutasime kõik, et kõigil kolmel hakkab shampoon otsa saama, aga keegi uut ka ei taha osta. :D ütlesime kõik, et ennem ostan ühe pluusi ka lisaks kui shampooni, seda saab ju eestist niigunii :D niiet meil läheb lähipäevil huvitavaks, tuleb need motelli seebid kasutusele võtta vist, mida nad nii lahkelt siin jagavad :D:D

shoppamine oli ka omaette leiliviskamine, vahepeal oli küll selline tunne, et nüüd saime päikesepiste, aga siiski veel liigume ja süda ei ole paha. Germoga ostsime endale kookosepähkli , üks tädike müüs tee-ääres neid. Ütleme nii, et see mahl oli küll päris huvitava maistega, aga seda oli lihtsalt nii palju. Aga me kugistasime selle kõik alla, kuigi ma olen õudusjutte kuulnud sellest, et see võib põhja alt ka ära visata. Vaatamegi nüüd kumb see esimene mees vetsus siis on. :D kuid saab öelda, et palmisaarel on kookspähklit söödud!

See nali tehtud, läksime jälle linnapeale söögikohta ostima. Tavalised restoranid on siin ju sellised, et plastiktoolid on laua ääres, ja need toolid ei ole üldse puhtad! Ühesõnaga oma kodust on mingine restoran tehtud. Päris jube, kuid meie leidsime siit kuurotist ilusa restorani ja tellisime kõik kolm endale kalapraed. Väga hea oli, tore oleks teada mis selle kala nimi eesti keeles ka on ( ingl k oli vist red snapper, kui ma õigesti mäletan) , aga germo ütles, et vahet pole niigunii mingi solgivee kala on :D

nii ja nüüd istumegi külmas toas, sest õues läheb süda pahaks. Teed ukse lahti, siis oled kohe nagu leiliruumis aga RIIETEGA! Päevitama minnes on ka selline tunne, et läheb vabatahtlikult piinakambri :D

JA SEDA, ET FOTOALBUMI MA PRAEGU MEIE PARADIISIST PILTE EI LAE, KUNA MUL ON WIFI ÜHENDUS NII AEGLANE. VÕIB OLLA HOMME- FACEBOOKIS ON OSAD ÜLEVAL :)

14.05

Oh, mul oli täna nagu sünnipäev. 13 ja reede ning me oleme õnnelikud, natuke naljakas eks, aga nii see on!

Algas kõik sellest, et ärkasime lootuses, et äkki täna saame teha check -out'i oma hotellis ja et saame siit Kuahist minema. Magasime põhimõtteliselt pöidlad pihus, sest siin enam olla ei tahtnud, mina mõtlesin küll, et kui siit minema ei saa, siis ma hakkan nutma. Tahan kuldset liiva, helesinist vett ja palme ehk siis tõelist kuurorti!

Hommikul läksime nagu ikka, hommikust sööma ja peale hommikusööki siis läksime ülesse asju pakkima, kuna eile saatis meile booking.com (sama firma mille alt me selle hotelli ka bronnisime) et homme võite check-out'i teha ja minema minna. Me olime nii õnnelikud. Pakkisime siis oma asjad jälle kokku, no mida ei tea, kott nagu paisub iga sekundiga, aga nagu asju juurde ei osta. Kuid polnud ju veel 100% kindel ka et minema saame, niiet läksime küsima receptionist et kas me siis saame check-out'i täna teha? Vastuseks tuli, et te viimasel minutil ei saa meile teatada, et te tahate nüüd ära minna meie hotellist. Me siis vaidelesime vastu, et juba eile käisime küsimas, et kas saame välja minna ja te ütlesite, et kui me booking.com-ist saame nõusoleku, siis saame. Ning me saime selle! Aga tädike ikka vaidles vastu, et te peale 2 päeva ennem teatama seda meile. No läksime siis pikkade ninadega hotelli tuppa tagasi kuid oli veel mõte, et läheme näitame neile booking.com-ist saadud vastust, et me peaksime 13.05 teie hostelist check-out'i tegema, kõige parem oli see, et see vastus oli ju eesti keeles, niiet kopeerisime kogu selle vastuse google.com-i ja läksime uhkelt seda neile näitama. Tädike uuris, ja isegi sai vist midagi aru , kuid siiski ütles, et ta peab ise booking.com-i käest küsima, kas tõesti saame nii minema minna. Ning kui vastus tuleb, siis pidi meile teada andma. Niiet meil oli väike võimalus veel täna ära saada, kuid samas ka võimalus homme plagama pista.

Kuigi meeled olid kurvad, kuna check-out'i aeg aina lähenes ja meile ei tulnud keegi midagi ütlema, panime oma ujukad selga ja proovisime võtta maksimumi päevast minnes basseini äärde. Õnneks päike paistis ja lootus oli ju et homme pääseme siit minema. Lohutasime end sellega, et kui hommegi ära saaks, siis oleme ikka supper õnnelikud!

Läksime siis basseini äärde päevitama, väga ilus ilm oli ja saime kohe 3 tooni pruunimaks. Niiet päev nagu sellest suhtes maha visatud polnud. Ujusime ja päevitasime, kohe väga ilus ilm oli. Aga kaua sa ikka jaksad seal päikese ees peešitada, võtsime jälle oma 7 asja kaenlasse ja läksime hotelli tagasi. Käis siiski mõte läbi, et küsiks receptionist uuesti selle väljaregistreerimise kohta. Muidugi olid nad selle ajaga vastuse bookingust saanud, kuid keegi meile ütlema ei tulnud seda. Ma ei tea miks. Aga ühesõnaga, booking.com kinnitas meie sõna ja välja registreerumine on täna! Mõtlesime et äkki 13 ja reede polegi nii õnnetu kui inimesed räägivad. :) ainuke jama oli selles, et hotellil polnud praegu seda raha sulas võtta, et meile need ööd tagasi maksta. Niisiis nad pakkusid välja, et tuleme homme tagasi nende hotelli ja toome selle raha ära. Kuid meile poleks ju kasulik sõita päevas 40 km maha, ainult raha pärast. Arvasime, et võtaks siis siiski ühe öö veel siin hotellis ja homme hommikul läheme tõelise palmi alla. Kuid asjad polnud nii lihtsad, me olime juba ju väljakirjutatud (kuigi alguses nad nii meeleheitlikult hoidsid meid tagasi , öeldes et vähemalt 2 ööd peate veel olema siin, aga nüüd ütlesid et kohe saate minema). Kõik raigistasid siis oma ajurakukesi, et mida teha. Järgmine plaan B oli selline, et oleme siis linna peal paar tundi, ja äkki selle ajaga nad saavad oma raha kogutud ja meile tagasi selle maksta. (ma siiani ei saa aru kuidas hotellil pole seda raha?! Ütlesid, et ootavad ühte suurt gruppi, kes peaks õhtul tulema, ja siis saame oma raha tagasi) okei see meile sobis, panime oma asjad siis ilusti nende kätte hoiule ja tegime check-out'i. Ennem linnapeale minemist küsisime igaksjuhuks, et mis kellast me siis tagasi peaksime tulema (kell oli mingi 1 läbi natuke) ja meile vastati et kell 8 õhtul peaks raha käes olema. Saate aru, mingi 5 tundi linnapeal, ja pealegi kui me nii hilja õhtul sinna cenangi lähme , siis me kindlasti öömaja ei saa! Niiet ütlesime, et eieieie, meile see küll ei sobi, peame ennem cenangi jõudma...

Käsile tuli võtta plaan C, mis nägi välja selline: võta oma kompsud uuesti tagasi hotellist ja tellimegi endale takso, põrutame cenangi, jätame oma raha päevaks hotelli ja tuleme homme sellele siis siiski järgi. See ei ole kõige kasulikum meile, aga mis sa teed ära, kuid õnneks pöörasime ka selle endale kasulikuks. Nimelt plaanime rentida auto ja siis käime hommikul sealt hotellist läbi, võtame oma raha ja siis teeme saarele rendiautoga tiiru peale. Niiet pole midagi kaotatud!

Mõeldud tehtud, palusime endale takso kutsuda ja ütlesime taksojuhile CENANGI PALUN! Uskumatuu, me saime sealt minema, sealt mustast kolkast.

Teel cenangi oli iga teejupike ilusam võrreldes Kuahiga, vaikselt hakkas paistma ka ilus helesinine vesi, kusjuures ilm oli siiani veel suppppper ilus! Ja kui me ükskord Cenangi jõdusime, siis kõigil vajusid suud lihtsalt imestusest nii lahti! Euroooplased, kuldne liiiv, palmid, helesinine vesi, päike, normaalsed poed- oh see kõik oli nagu me oleks sattunud hoopis teise riiki- paradiiiiisi! Aga nüüd oli vaja ju öömaja otsida.

Ei läinud kaua, kuni leidsime teeäärest mingise guesthouse sildi, odav pealekauba, ja läksime seda mööda siis kohale. Mees oli meil kohe vastus, kuid ta mulle üldse ei meeldinud. Näiteks alguses kohe küsis kust te päris olete. Me vastasime siis eestist, euroopast, kuid töötasime ennem austraalias. Ja tema omakorda ütles, et ooo, väga hea, siis raha on. Siis küsisi, et millega te siia tulite, laeva või lennukiga. Jällegi omakorda peale meie vastust, et tulime lennukiga, ütles, et oooooo siis on raha ikka kõvasti! Mulle ausaltöeldes siis juba oli pilt selge, ja ega see putka ise ka ilus ei paistnud, umbes nagu meie kodu laut, millel on reception ette tehtud ning paar lauda ja pinki on ka juurde lisatud. Kuid siiski jõuti meile veel tuba ka näidata, ma ei oskagi seda kirjeldada. Nagu vangilaagrituba, mina ütlesin, et ennem maksan tsipake juurde aga siia ma küll ei taha jääda. Germo oli samal arvamusel, kuid gerda oleks sinna jäänud. ÕNNEKS, olime enamuses, ma ei oleks seal küll suutnud elada.

No läksime siis edasi, ei pidanud jällegi kaua minema, kui leidisme endale tuttava hotelli- sandy beach resort- see oli see sama resort, kus mul melbournis olid juba kõik krediitkaardi numbrid sisse toksitud, kuid viimasel minutil siiski osutus see meile liiga kalliks. Nüüd aga hüppasime sisse , et tsekata palju see siis ikkagi maksab. Ütleme nii, et praegu ma laman sandy beach resordis :D võtsime ära , meil on oma kolmnurkse kujuga majake, üks kaheinimese voodi, germo magaba madratsi peal ja meil on ka oma WC sees, mida sa veel tahad. Ja üle trumpab kõige veel see, et me oleme mere ääres! Palmide all ja me oleme nii õnnelikud. Ainuke jube asi oli see, et kui me siia sisse tulime, siis olime nagu sauna laval. Nii pole mul vist kunagi veel vesi jooksnud, kõik olime 2 sekundit õues, ja riided olid ligumärjad, lihtsalt nii palav on siin.

Aga no muidugi, esimese asjana vahetasime kohe riided ja jooksuga läksime randa ujuma. Mingeee milline vesi! Helesinine ja kui soe, nüüd saa põhimõtteliselt öelda, et india ookeanis on ka käidud! Siis jalutasime rannas ja ma ei oska teile kirjeldada kui õnnelikud me kõik kolmekesi olime. Koguaeg ütlesime üksteisele, et nüüd me oleme paradiiisi sattunud, küll meil on vedanud! Ma tõesti ei kujuta ette kui me oleks kõik need päevad seal Kuah-is pidanud olema, me poleks siis üldse langkawit näinud ju.

Peale ujumist käisime linnapeal poodides vaatamas, mida siis müüakse, ütleks nii, et siin on isegi odavam kui Kuahis ja isegi leiab midagi mida osta. Poode on ka üüratult palju! Kuid parim osa on veel ees:

õhtul läksime siis sinna kuulsasse Reggae baari, ja mina ei oska seda kirjeldada, te peaksite seda ise tundma omal nahal , aga kujutage ette: Vaikne soe õhtu, ümberringi on pime, kaugelt paistavad pisikesed tulukesed, taevas on tähed, meri kohiseb ning sa kuulad ja vaatad seda kõike reggae muusika saatel. Kusjuures mina arvasin, et midagi sellist saab toimuda ainult filmis, aga et see päris elus ka nii on- no uskumatu! Selline energia laeng on mul praegu, et ma hakkan 3ndat lehte kirjutama. Kell on pool 1 öösel ja ma olen siiani veel niii ekstraüligigaõnnelik. Ei usu, et ma nüüd tõesti sattusin nii ilusasse kohta. Võime öelda, et jõudsime Paradiiiiisi!

(kusjuures meie praegune accomodation on odavam, kohe palju, kui Kuahi hotell. Kuid ta asukoht on parem ning me ei kaotanud ka midagi, sest meil on hommikusöök hinna sees ja tasuta wifi (mis oli täna kahjuks otsad andud :D ) ja ma ei tea kuidas internetis see nii kallis tundus, aga kõige tähtsam on see, et siin me nüüd oleme! )

12.05

No muidugi, ärkasime ja taipasime, et jälle üks pilves ilm on ees! Ainuke vahe on selles, et siin pilves ilmaga on ka nii läpp palav.

Esimesena jalutasime siis hommikusöögilauda, ma olen 99,9% kindel et täna oli enamus toidust eilse jäägid, kuid maitses vähemalt hästi. Mis seal ikka, toit on toit :D söödud ära mõtlesime, et lähme vaatame, kas siin lähedal tõesti ühtegi suplusranda siis pole?! Ometi meie aknast paistavad mõlemal pool natukenegi liivaranna moodi sopistused. Aga võta näpust, vist ikkagi ei ole suplusranda tõesti siin Kuahis. Teepeal „randa“ nägime hoopis kukeboksi pealt, kus kaks kukke lihtsalt tänava peal võitlesid. Ja see oligi meie rannaseiklus.

Tagasi hotelli küsisime igaksjuhuks üle, kas siin ei ole randu? Ja vastuseks saime kindla EI, ainult Cenangis on rannad. Tõesti, siis ma olin küll kurb. Me oleme kuurorti suhtes nii vale valiku teinud, kuidas me suudame kõik need 8 päeva siin kohas siis tolkneda?!

Läksime siis basseini ujuma , seal on alati mõnus. Tuleb vähemalt mingisugunegi puhkuse tunne peale, päevitasime pilvealust, kuna paksud pilved oli peakohal. Lõpuks meie germoga väsisime ära, ja läksime tuppa. Gerda jäi veel viludat võtma, aga varsti tuli suur pagi peale ja gerda oli üsna kiiresti toas tagasi. Mida me siis tegime...

käisime siin lähedal supermarketis ja ostsime midagi head endale ja tulime tagasi hotelli. Ja pakkuge mida me siis tegema hakkasime, minul olid küll süümekad sellepärast- mängima kaarte! Saate aru me oleme langkawil ja me mängime 2 tundi kaarte:D uskumatuu, aga mida siis teha, kui õues vihma sajab ja linnapeal jalutades tuleb ka oksemaitse suhu. Igatahes mängisime siis kaarte, kuni taipasime et meil WC paber on otsas. Aga see oli hea võimalus kaardimängu kaotajale mingi ülesanne anda. Niisiis , kes kaotab mängu läheb alla receptioni WC paberit küsima :D muidugi kõik võitlesid selle-eest et ometi ei peaks sinna küsima minema, aga kahjuks gerda oli see õnnetuke kes tuli pärast õnneliku näoga tuppa tagasi, wc paber näpus :D

no ja peale seda mängu tuli meil suuur suur masendus peale. Isegi veel suurem tuli siis, kui gerda luges meile Taago blogi ette, kus ta langkawit nautis. Ja siis me tundsime kui valesse kohta me ikka hotelli broneerinud oleme. Lihsalt nutt kurgus, mõtlesime, et kuidas saada seda hotelli broneerignut tühistada. raha on ju makstud, ja kui nad tagasi seda ei maksa on ka kurb ju. Kuid selline tunne oli, et kasvõi põlvitame receptioni ees, et nad ometi meie bookingu tühistaks. Õnneks receptioni tädi oli igati mõistev ja ütles et kui te booking.com-ist saate selle ära tühistada, siis nad saavad meile raha tagasi anda. Küsisime siis, et me ostaks wifi krediiti siis, et meil on vaja selleks netti minna, ja teate mis tuli välja- meil on nett tasuta! 3 päeva juba siin olnud, ja me ei teadnud seda :D

igatahes tulime tuppa ära, ja kõigil kohe läpparid lahti ja mina hakkasin siis booking.com-ile korja kirjutama. Alguses ütles kohe see lehekülg, et teie brongeeringut ei saa muuta. Aga ma ei andnud alla, kirjutasin neile sinna ise kirja ja voilaaa! Nüüd paar tundi hiljem tuli mingi vastus, et homme on meil check out, kuid ma ei ole veel kindel kui palju raha me tagasi saame, eks me siis homme näe.looooodetavasti läheb kõik hästi ja homme oleme juba cenangis- tõelises kuurortis! Mina igatahes hoian pöidlad pihus!

Ja nüüd me siis siin ärevuses ootamegi homset, et kas see võib tõesti võimalikuks saada?!

11.05

Hommikusöök on meil 7-10ni, ärkasime mingi kell 8 ja vaikselt tilkusime alla söögiruumi. Midagi ei osanud söögi suhtes ka oodata, aga eemalt silmasime juba riisi. Ma ei tahtnud alguses uskuda, et hommikusöögiks on riis?! Aga tõesti, riis, viinerid, siis mingised nuudlidli värgid, pannukad, puuvilja oli seal natuke. Kahte sorti kooke, kohvi, teed, morssi ja isegi omletti tehti meile. Seal oli midagi veel, aga mul ei jäänud kõik ka meelde. Igatahes kõhu sai ilusti täis ja rohkemgi veel.

Oli aeg tutvuda siis natuke selle linnaeluga. Hakkasime siis kesklinna poole minema, ma ei oskagi kohe alustada :D saime sellise raskelt öeldud „kultuurishoki“ leides igalt poolt prügi , koledaid maju ja jubedaid poode, kus ei müüda muud midagi kui vanaaegseid riideid. Tegelikult oli see kõik nii naljakas, mina isegi nautisin sellist „teistsugust“ kultuuri, pole ju ennem sellises kohas käinud. Aga kuna me ootasime ilusat kuurort saart, siis saime tibake shoki. Naljakas oli ka see, et poed olid täna kõik kinni, me ei tea miks, võib olla on siin täna mingi püha, kes seda teab.

Kaardi pealt vaatasime, et need ilusad rannad jäävad meist vist mingi 20 min kaugusele, kuskile lennujaama juurde ja me ei teagi kas meie juures siin kuskil ujuda ka saab. Hotelli aknast paistab küll ilusti helesinine vesi mille peal seisavad jahid, aga need pole suplusrannad. Sellest oli meil ka kahju, et me ei olegi ranna ääres, või no oleme, aga ujuda ei saa. Homme läheme vaatama, kas siin lähedal on ikka mingi ujumiskõlblik rannake ka.

Kuna ikka väga väga soe on siin, siis panime ujukad selga ja läksime alla basseini äärde päevitama ja ujuma. See oli küll päeva tipp hetk. Mõnusalt juba jume tuleb, aga päevitada on küll päris piinarikas, nagu saunalaval istu + päike paistab lagi pähe. Aga ilu nõuabki ohvreid.

Siis õhtust sõime siin samas hotellis, tellisime endale mingid värgid. Odav on siin küll, söök just austraaliaga võrreldes, aga samas osade asjade pealt jälle vaatad, et suht sama ikka. Kuid rahvusvahelisemaks on produktid läinud, näiteks leidsime riiulitelt Lay'si krõpsupakid (muideks üks oli sushi maitsega :D ) , milka shokolaadi, Twixi shokolaadi värgenduse, isegi turvafirma G4S autod sõidavad siin linnas ringi, arvasin et see ongi ainult eesti firma, aga vist on siis rahvusvaheline.

Aga peab tõdema , et jube must on küll igalpool. Prügi on kõik kohad täis, ja linna urkad haisevad ka . Kanalites jookseb selline mõnus hallikaspruun vesi millel on veel omakorda rasvakord peal. Jões on ka päris minu maitsele mitte vastav vesi. Ja veel , tänavatel käies tuleb koguaeg ette vaadata, sest lihtsalt lampi tulevad sulle ette suured augud. Niiet väga vabalt pimedas jalutades kukuksin mina oma kondid pooleks, ja saaks veel kanalisatsiooni veega ka kokku. Aga kui te loete seda teksti nii, nagu ma oleks pettunud millestki, siis loete seda valesti. Mina olen väga rahul, minuarust on see nii naljakas kuidas inimesed elavad, ikka hoopis teistmoodi kui meie. Ja mulle meeldib saada ka sellise kogemuse osaliseks kus ma näengi teist kultuuri.

Aga see on kindlasti ainult meie asukohas, sest teiselpool saart on raudselt ilusad palmirannad :):)

10.05

Täna on pikk päev olnud, kohe väga pikk. Nihkusime ju ajavööndis ka edasi.

Hommikul oli vara äratus, sõime ruttu hommikust ja pakkisime end autosse ära. Robiniga jätsime maja ees hüvasti ja vello sõidutas meid lennujaama. Sinna oli ka tunni ajane sõit, aga kohale me lõpuks jõudsime. Vellole ütlesime siis head aega lennujaamas ja läksimegi ise sisse check in-i tegema. Minu kott oli muidugi kõige raskem, peaaegu 18 kilo, ja teised tulid ka suht raskete kottidega. Ega keegi tühjalt austraalias ei lahkunud. Lennujaamas oli väga naljakas olla, selline tunne, et nüüd panemegi punkti lõplikult austraaliale. Veel viimased tunnid ja siis lennuk läheb.

Lennukis proovisin viimaseid sekundeid austraalias olles nautida, aga ma ei osanud. Järsku me olimegi õhus ja 8 tundi sõitu võis alata. Nagu ikka ega see sõit huvitav ei olnud, vahelduva eduga loed seal raamatud, kuulad muusikat, proovid magada ja teed seda ikka uuesti ja uuesti. Muidugi koguaeg vaatad kella ka, et palju veel jäänud on. Aga õnneks kohale me jõudsime ja lend läks ilusti, kui välja arvata see, et minu kõrvad on ikka veel lukus. Arvatavasti jäävadki need kauaks veel lukku, pole sellist asja ennem olnud. Nagu kotis elan ( pean veel mainima selle, et ennem lahkumist austraalias, suutsin saada endale köha ja nohu. Niiet kuidas tulin suure nohuga, nii ka lähen- nohuga) tänu sellele suuresti mu pea kumiseski terve lennukisõit uuesti ja kõrvad on lukus. Olen proovinud haigutada, aevastada, puhuda, hüpata, neelata, lutsutada, närida- ja ei midagi.

Siis mis te arvate milline ilm meid tervitas kuala lumpuri lennujaamas. Minge lõkke äärde, kohe täitsa äärde ja siis tunnete mis tunne see oli. Ainuke vahe on selles, et sellest „lõkkest“ kaugele joosta ei saa, koguaeg on sama tunne. 35 kraadi vist oli, pilves ilm ja me olime läbimärjad. Lennujaamas pakkisime oma pusad ja joped ja tossud kotti ning vahetasime lahjemate riiete vastu välja. (olgu mainitud et melbournis oli 4 kraadi õues kui me tulime)

langkawi lend läks paari tunni pärast, tegime uue check-in'i ära ja läksime oma lendu jälle ootama. Õnneks see lend kestis ainult tund aega, niiet see oli väga lihtne selle kõrvalt mis meil seljataga oli. Kõrvad läksid veel omakorda 10 kordselt lukku, niiet kui see lend lõppes ei kuulnud ma üldse midagi. Loodan et hommikuks on asi klaarim.

Lootsime et langkawi saarel on õhk natuke teisem, aga ei. Kus sa sellega, ikka sama tunne nagu istuks sauna laval. Lennujaamas võtsime takso ja tulime oma hotelli ära. Ei osanud me midagi oma hotelli kohta alguses mõelda, kui takso meid ette tõi, oli väljast täitsa tore hotell. Isegi kohvrikandja kandis meie kotid tuppa. Nüüd lõppkokkuvõttes ütleks, et hotell on normaalne, selline vanamoodne. Alguses kui ukse lahti tegime, tuli selline sooja õhu pahvakas näkku, et ma mõtlesin, kuidas ma siin magada suudan. Aga panime konditsioneeri kohe tööle ja nüüd on täitsa Miki see olemine. Mina ja germo lasime mõlemad pool lõhnaõli purki tuppa, et vähegi seda kopihaisu eemale peletada :D aga tundub et me vaade õue on ilus, pimedas paistab mingi veekogu lähedal. Eks siis hommikul näeb. Toas on meil Wc, ja dush+ telekas (kust vaatame praegu meeleheitel koduperenaisi)+külmkapp+föön+riietekapp+ ja palju muud vidinat . Meie magame gerdaga abieluvoodis ja germo on siis eraldi voodis. Sai ju valitud peretuba :D aga muidu oleme rahul. Mis sa hing veel ihkad, vaid et katus peakohal oleks.

9.05

Viimane õhtupoolik siis austraalias! VIIMANE! Alles me tulime siia, ärevil mis meid ees ootab. Ja nüüd on see läbi. Kuid see pole veel see blogi kus ma hakkan memuaaritsema, mis farmides me kõik käinud oleme ja kus me oleme olnud. See on veel lihtsalt viimane blogi austraalia moodi. Luban et rohkem te minust sellel aastal austraalias ei kuule. Aga kes teab, kunagi tahaks küll tagasi tulla. Kokkuvõtlik blogi tuleb 2 nädala pärast, ma loodan!

Magasime täna kaua, oma une ikka ilusti täis ja mingi poole 10ne paiku olime kõik juba triksis-traksis ja valmis hommikusöögilauda istuma. Nagu ikka oli meie söögilaud rikkalik, kõhud täis söödud, viis jack meid panka, et saaksime oma pangakontod kinni panna ja kogu raha kanda eesti kontole.

Appi, kui kaua see aega meil võttis. Lõppkokkuvõttes istusime seal vist 2 tundi ja ikkagi ei saanud kõik nii nagu ideaalis oleks olnud. Aga siis, esiteks saadeti meid kohe rahvusvaheliste tellerite juurde, seal järjekorras istusime alguses mingi 20 minutit, ja siis ma mõtlesin, et äkki samal ajal saaksin ma ajada oma „kui pood mul kaks korda raha võttis“ asja. Niiet lahkusin järjekorrast ja läksin teise telleri juurde. See naine aitas mingi ka omakorda mingi 15 minutit ja eks ma oleks oma raha ka tagasi saanud, aga siis ma taipasin, et kuhu nad selle raha siis saadavad. Ma panen ju oma konto praegu kinni. Niiet ütlesin sellele tädikesele aitäh ja jalutasin tagasi järjekorda. Järjekord oli muidugi suurenenud selle ajaga, aga gerda ikka veel ootas. Mina pidin jälle rivi lõppu ootama minema. No ma ei valeta kui ma ütlen et ma ootasin omakorda veel üle poole tunni seal järjekorras kui lõpuks oli järg minu käes. Alguses sujus kõik hästi, sain oma eurod kätte , aga kui tahtsin raha saata eestisse, siis oli jama majas. Panga number ei klappinud panga nimega, ja tädi ütles vabandust aga me ei saa midagi teha. Ütles et pane siis kõigepealt pangakaart kinni ja võta sularahas kõik see laadung välja. Saadeti mind teise telleri juurde.

Kui ma seda naist nägin, siis suu vajus küll kaks millimeetrit lahtisemaks :D no ta oli seline vormikas naine, mustade pikkade LOKKIS juustega. Suu oli ikka ilusti roosaks värvitud, kulmud võisid küll sinised olla, ma hästi ei mäleta ja ta box lõhnas ikka kenasti tema parfüümi järgi. Aga ise ta oli noor naine. Nii käskis mul siis istuda ja kohe hakkas rääkima nagu sõbrannaga : „Mis lõhn see siin on?! Kas sa tunned ka mingit imelikku lõhna?! „ (ma ehmatasin ära, et mis lõhn?! :D ainuke mida ma tunnen on tema lõhnaõli lõhn , millest mul juba pea ringi käis) ütlesin siis ilusti et ei mina küll midagi ei tunne. Tema vastas: „No ma ei tea, võib olla olen see mina.“ ja võttis paberite vahelt sahtlist oma lõhnaõli pudeli ja piserdas enda peale veel paar head laksu. Õnneks peale 10 minutit ma harjusin selle vänge roosilõhnaga ära ja sain keskenduda mida ta seletab.

Esiteks siis ma ei saanud oma pangakaarti sulgeda, kuna see jalgpalli pileti raha polnud veel üle läinud (gerdal oli sama jama, aga ta sai selle ilusti lahedatud). Minu teller siis ütles, et ei saa kinni panna! Mida ma siis teen, ütlesin talle et minu sõbranna just tegi seda sama probleemiga, et tehke sama moodi. Aga ma ei teagi mida ta juras. Käisid seal ikka igasugused inimesed boksides, lõpuks tuli gerda ja kinnitas et tema sai kinni pangakaardi nii panna. Aga teller ikkagi ütles et pole võimalik.

Kuna me olime seal boksis juba ikka tükk aega istunud, siis jack tuli vaatama et mis meid kinni hoiab. Õnneks sai tema tellerile kuidagi selgeks teha, et pangakaardi saab kinni panna, ja saadame kogu minu raha gerda eesti kontole. Kuna minu panga asjad ju ei klappinud. Niiet, kui see selgeks sai, peakski nüüd olema see korras. Loodame et paari päevaga gerda pangaarve kasvab ja saame oma aussi raha kätte.

Tulime seal tagasi, ja meid ootas ees lõuna. Õnneks, ma ütlen ÕNNEKS, leiti meile lõpuks siin majas tööd ka. Me olime väga rõõmsad mingisegi töö üle. Gerda läks marju riisuma maja eest ja meie germoga pesime autot. ( aa, samal ajal kui me pangas tuuritasime, pesi germo basseini) töö tehtud, nuumati meid veelgi..

..panime ujumisriided selga, ja läksime õue mullivanni, mida terve päev vello ja robin oli kütnud meie jaoks. Oh, te ei kujuta ette kui mõnus oli seal logeleda. Nagu tõeline spaaaa! Mulisesime seal ikka tükk aega, toodi meile veel sinna krõpsu ja värki. No tõeline sanatoorium.

Tagasi spast, pakkisime veel asju ja hakkasime piljardit mängima. Poole mängu pealt tuli jenny külla, ja saime temagagi natuke mängitud. Ja siis oli aeg meie pidusöömaajaks. Kuulus seapraad sai valmis. Mm, hapukapsa ja ahjukartulitega. Tõesti, enam ei igatsegi kodutoite, kõik on juba siin nii heaks tehtud, et mida siin ikka taga nutta. Mina ei tea, enam polegi vist võimalik seda lahket pererahvast tänada, kogu see tänamine tundub nii tühine sellekõrvalt, mida nad meie jaoks teinud on. Ja seda on ikka palju! Liigagi palju!

Väga ilusa mälestuse on Robin ja Vello minu mällu küll jätnud austraalia reisist.
PS! Viljamja Tiina , te peate austraaliasse tulema! Nad nii ootavad teid, ei möödu päevagi, millal nad teist ei räägiks. Ja siin on niiii kena :)

nii lähme oma blogiga edasi, tegelt polegi midagi kirjutada. Asjad on enamvähem koos ja homme siis otsaga malaysia poole. Aa, kas te teate, et me broneerisime eile hilja õhtul hotelli ära. Ei ole kõige odavam putka ja ei ole ka kõige kallim loss. Tavaline kolme tärni hotell, ja millel on veel boonusena hommikusöök sees. Niiet õnneks on nüüd teada kuhu minema peab.

Järgmine blogi tuleb siis malaysiast ! :):):):)

8.05

HEAD EMADEPÄEVA MU MAAILMA KALLIM EMME!

Täna algas siis päev kellatirinaga. Panime ilusti poole üheksaks kella äratama, et majast välja hiilida ja robinile lilled poest tuua. Mõte oli hea, aga toestus oli raskem. Panime siis vaikselt riided selga, me teadsime, et keegi on veel üleval peale meie. Niiet proovisime väga vaikselt liikuda majas. Olime kindlad et peauks on lahti, ja probleemi ei teki, aga võta näpust. Uks oli kinni, proovisime siis garaaziust- see ka kinni! Me olime lõkus . Kuidas siit majast välja siis pääseda, gerdal tuli mõte et hiilime tagasi ülesse, ja proovime läbi aia välja saada. Gerda läks ees suure tuppa, ja tuli sama kähku sealt tagasi, vaikselt mulle sosistades: „Ta on seal! Robin on suuretoas!“ see plaan läks ka vett vedama, mida siis teha?! Tahaks poodi minna, aga majast välja ei saa. Hiilisime siis tagasi alla, mõtlesime et äkki saame aknast välja. Tegime kardina lahti, ja voilaaa! Rõduuks oli seal, või veranda uks. Jess, lükkasime selle lahti ja olimegi lõpuks väljas. Ikka tükk aega läks et majast välja saada, aga lõpuks saime oma missiooni täitma hakata.

Ega me eriti kindlad ka polnud kus see pood täpselt oli, aga jõudsime sihtpunkti ilusti. Ostsime siis kaks kimpu lillesid ja ühe stritsli. Poes käik läks kiirelt, ja hakkasimegi tagasi vantsima. Kui kohale jõudsime, oli keel ripakil, kuna võhm oli nii väljas. Aga hea hommikune jalutus oli.

Kuid siis märkasime selles toas, kus me veranda uksest välja hiilisime, vello oli arvutis. Niiet jäime vahele, vello tegelikult ehmatas täitsa ära . Ta arvas et naaber tuleb külla, aga siis olime hoopis meie. Ta arvas et me alles magame, aga me tulime lilled ja stritsel käes tuppa. Siis juba kuulis robin meie häält, ja oli ka väga üllatunud. Kõik arvasid et me magame, aga meie olime kavalad . Ühesõnaga hiilimine tuleb meil gerdaga hästi välja, teinekordi võib gerdjuunushkaga lahingusse minna :D andsime siis oma lillekimbu ja stritsli robinile üle, ja ta ütles et see on üks ilusamaid emadepäeva kinke mis ta saanud on. Niiet missiooni täitmine läks hästi!

Proovisime siis langkawi hostelit broneerida, aga jäi jälle viiki. Loodame selle õhtuks ära broneerida, loodetavasti nüüd läheb paremini. Kell 12 läksime siis nende tütre juurde kuhu tulid kõik lapsed kokku. Mina alguses küll kõhklesin sinna mineku suhtes, et kuidas nüüd meie germoga seal oleme, kõik on sugulased ja siis meie :D aga pean jälle tunnistama, et meid võeti nagu oma sugulasi. Sellist tunnet küll polnud, et oleks nagu üleliigne. Kõik, KÕIK on väga külalislahked ja sõbralikud. Siis mängisid nad pille meile, kitarri , klaverit ja trumme. Perekonnast suht igaüks oskas mängida mingit instrumenti ja siis nad esinesid meile. Väga tore lõunaaeg oli meil jällegi!

Peale seda sündmust viisid peretütred meid kuskile väiksesse linnakesse, ma ei tea mis koha nimi oli. Käisime väikestes armsates butiik poodides. Jalutasime natuke mööda jõgekallast, ja siis tõid nad meid tagasi oma melbourni koju.

Õhtupoolik ongi meil nüüd vaba, skaipisime perele, arvatavsti järgmine skaibituur tuleb Malaysias Langkawi saarel. Siis näitame teile helesinist vett ja palmipuid läbi kaamerate :D ja siis te kadestate meid, oi kuidas kadestate. Eks?! Ja veel kõige hullem on mõelda seda, et homme on viimane päev austraalias. Mina seda ei suuda küll uskuda....

7.05

Jällegi üks imeline päev on mööda saadetud ning ainult 2 päeva austraaliat ongi meil veel jäänud. Uskumatu, et see elusuurimseiklus hakkab läbi meil saama...

täna oli pikk hommik, saime magada kaua tahtsime, aga no ega üle poole 10ne eriti välja ei venita. Kohe hakkasime siis langkawi hotelle vaatama, et saaks siin ära broneerida ja siis oleks lihtsam kohapeal. Aga nagu arvata oligi, jäi see broneerimine meil viiki. Hakkasime juba ühte broneerima, kõik krediitkaardi numbrid olid juba sisse toksitud, aga eeli-eeli saime pidama ennem kui nägime summat mis siis lõppkokkuvõttes tuli. Alguses oli nagu palju odavam, kuid samas sellise hotelli kohta ma ütleks et ei olnud palju küsitud, kuid siiski me ei bookinud seda. Nüüd jäi silm peale ühele ilusale majakesele, mille me võib olla saame. Kuid ootame omaniku vastust. Igatahes me ei tea mida nüüd teha, peab veel vaatama neid hotelle kuni lõpuks saab see asi tehtud.

Siis hakkasime kooki tegema, te arvatavasti juba teate mis kooki- Napoleoni muidugi. See on siis homseks emadepäevaks, aga tegime täna valmis et see saaks homseks heaks. Kook valma, sõime lõunat ja peale seda hakkasime sättima end jalgpalliks! Jaa , täna oli meil austraalia jalgpalli aeg. Te ei kujuta ette kui suur see areen oli, mahutas vist 100 000 inimest (muidugi tänasel mängul nii palju neid ei olnud) aga nagu päris ikka. Mina näiteks esimese veerandaja lihtsalt naersin, sest see kõik oli nii naljakas, kuidas suured musklis mehed ajavad väikest palli taga, lükates teisi eest ära. Niiet mehed lendavad kahte lehte, kes näoga vastu muru, kes lihtsalt kukerpallitab seal. No väga naljakas igatahes, vahepeal vaatad et mehed lihtsalt hüppavad teineteise peale, et palli kätte saada, nägi välja nagu inimheinakuhi. Kõige parem oli see et, mängisid siis kohalikud ja mitte kohalikud. Mina olin nende mittekohalike poolt, kuna neil polnud üldse fänne. Kohalikud ainult karjusid koguaeg kui nad värava said, aga teiste poolt keegi ei karjunud. Niiet mul hakkas nendest kahju. Istusin mina aga vastasleeri istekohtades. Niiet kõikjal mu ümber olid vastasmeeskonna pooldajad, kaasaarvatud mu reisikaaslased pettu ja lettu. Plaksutada ma oma meeskonna poolt ei julgenud, mine tea, äkki saab veel peksa ka seal. Aga sisimas ma elasin neile kaasa :D kuigi nad kaotasid. Kurb tõsiasi :D:D

tegelikult kogu mängu me ei vaadanudki, kuna poole 7ks oli meile tai restoraan vello ja robini pool broneeritud ( kas inimesed saavad veel lahkemateks minna?!?!?!) igatahes läksime sinna restorani, tellisime 3 sorti toidud- beef, chiken , seafood- no kõik ikkagi hiinakad , aga kellele ei meeldiks hiinakad. Kõht on jälle nii täis, et annab olla. Tahtsime ise maksta sellegi restorani , aga robini ja vello suust kõlas kindel EI! Niiet mina ei tea .

Tagasitulles sõidutasid nad meid melbourni linnas, õhtu melbournis oli ikka väga ilus. Aga no oli ju laupäev- kõik restoranid olid inimesi pungil täis, noored juba möllasid ja linn ikka täiel rinnal elas. Käisime läbi chinatownist, mis oli ikka teistsugune sydnet omast, sellel oli ainult üks sirge tänav hiinakaid. Ja siis läksime tagasi koju. Kuskil 9ksa paiku oli tagasi, ja ma olen jälle nii väsinud. Kodus hakkan küll endale rauda sisse sööma vist, muidu ainult magan.

Ja üks asi veel, hakkame lendu muutma. Loodame et saame selle muudetud ;) ;) Aiaiaiai.. ÜLLATUS :D

6.05

Jõulujutt banaani minevikust
( lugesime germoga alguses vanast eestikeelsest raamatust välja, mis toodi õhtusöögi lõppedes lauda. Tegelik lause oli hoopis jõulujutt kanaani minevikust, jap need vanaaegsed eesti tähed on rasked)

hommikul magasin niipalju, et uni läks ise minema 9ksa paiku, ja hakkasime toimetama. Kõigepealt panime oma pesu pesema, sest seda luksust me ennem eestit vist teha ei saa. Mis mulle isegi meeldib, kuna austraalia pesumasinad on minu jaoks end juba küllalt tõestanud. Paned plekiga pluusi pesumasinasse, ja tagasi saad 3 plekiga pluusi. Aga samas võib olla see oli ka hostelite teema, sest siin see pesumasin oli ikkagi parem. Ühesõnaga pesu sai pestud ja hakkasime hommikust sööma. Väga rikkalik hommikusöök jällegi oli meil, kõigepealt sõime herkula pudru ja pärast veel munapudruga saia. Meid ikka väga nuumatakse siin.

Kell 11.15 pidi täpselt start olema, kuid kahjuks jäime kaks minutit ikkagi hiljaks, kuid see selleks. Istusime autosse ja sõitsime Puffin Billy juurde, ehk teie keeles on see siis vana auruvedur, millega me sõitma pidime minema. Ostsime piletid ja istusime rongi peale. Jack ja Robin seekord jäid autosse ja sõitsid meiega kaasas rongiga, ja tegid pilte meist kui me rongis olime. Rong ise oli ikka nagu tõeline, tegi häält tsuhh-tsuhh-tsuhh! Ja tuuuututtttuuuuut! Nagu ikka filmis . :D ja meie saime oma jalad aknast välja panna, ja kõõlusime seal rongi ääre peal. Sellepärast see nii tuntud ongi vist, päris lahe tunne on istuda aknalaua peal ja su all on sügav kuristik, või no mitte nüüd nii väga sügav ka, aga mingisegi tunde saad endale. Rongisõit ise oli lahe, aga kõige parem osa oli see, et gerda lehvitas seal oma jalgadega, ja järsku ta karjus- „mu jalats!“ :D niiet tema üks koss lendaski sinna rööbaste äärde ning ülejäänud päeva lonkis gerda ühe suusaga ringi. Väga naljakas, aga samas ka väga kurb , ega meil pole siin priisata nende jalanõudega :D

edasi suundusime kuskile kõrgele mäkke, nägime imeilusat vaadet melbourni linnale ja üleüldse kogu sellele alale. Aga olgu öeldud, et kõik need atraktsioonid on üksteisest päris kaugel niiet vello pidi ikka palju sõitma, et meid ilusatesse kohtadess viia. Üks mu lemmikuid kohti täna oli üks winery. Ma ei saa seda pilti siiamaani enda silmist ära- punakadkollakad puulehed, pikk viinamarja kasvatus, roheline muru, külm sügisene õhk ja taamal paistavad kõrged mäed mille jalamil söövad mustad lehmad rohtu. Issver kui ma oskaksin seda kõike oma mälust maha joonistada, siis ma oleks parem kui Da Vinci aga no, siiski mina jään endaks . Imetlen seda pilti oma mälestustes.

Sõitsime veel edasi kuni ühe tammini, ka see pilt oli piltilus. Suur järv, no täiesti peegelsile. Ja ilus suur sügisene mets peegeldas vastu seda muinasjutulist järve. Samas kaugel paistis ka valge paviljon, millest sai vee peegelduse tõttu kaks täiesti identset paviljoni. No ma ei oska teile seletada, aga need pildid on lihtsalt mu mälus praegu nii selgelt, ja see lõhn! See karge sügisene lõhn! See on midagi mida eestis ei tunne sügisel, ainult mingit soppa kallab eestis sügisel. Aga siin on kõik nii ilus värviline ja kunstiline.

See oligi meie kaugeim punkt, peale seda hakkasime tagasi sõitma, ennem veel käisime kähku veel ühest piltilusast wineryst läbi, millel oli samuti hingematvalt ilus vaade suurte mägede ja pikapika viinamarjaistandusega. Kui veel ennem kui koju sõitsime, käisime veel toidupoest läbi ja ostsime süüa. Ning meie ostsime endale homseks koogiteguks produkte. Või tegelt ainult piima ja lehttainast :D

koju jõudes , hakkas robin kohe õhtust valmistama, ma ei tea kuidas ta küll suudab nii energiline olla. Vaatan ja imetlen teda, et ma ka selline tema vanuses oleks! Ja siis pidi ka nende tütar lynette siia tulema, oma „kaasaga“. Niiet sõime kõik koos õhtusööki, milleks oli lambaliha, hapukapsas, lillkapsas juustukastmega, ahjukartulid, ahjukõrvits ja herned. No jällegi nuuuumati meid sajakordelt ikka. Peale sööki toodi lauda igasugused vanad albumid, ja vana raamat millest ma juba eespool rääkisin. Proovisime seda eestikeelde tõlkida, vanast eestikirjast. Ja üldse väga tore õhtusöögi aeg oli. Üldse on siin väga hea olla, väga kodune tunne. Kõik hoiavad meid nagu oma lapsi ja tahavad et meil ainult hea oleks. Väga vastik on see, et ei oska neid kuidagi tänada kõige selle vaeva eest, aga me muidugi aitame neid köögis nõudega ja igatemoodi veel kuidas vähegi võimalik on. Kuid mulle tundub et ikka jääks nagu väheks. Aga samas väga tore on sellise suure koduärevuse ajal sellises kohas olla, kus sind koheldakse et sa oled nagu kodus. Sellega läheb nagu igatsus vähemaks ja samas ma tean et kohe-kohe olen ju kodus :)

5.05

Ei hakka valetama, päris väsinud olen. Tegelt kindlasti kõik me 5 oleme väga väsinud sellest 2 päevasest tripist, aga samas ma usun et kõigil 5 oli ka väga tore aeg. Nüüdseks oleme siis oma järgmisesse pesasse jõudnud, kus veedame oma viimased päevad austraalias.

Täna panime äratuse peale 7.30ks, aga juba me kuulsime kuidas jack hüüdis teisest toast: „Lapsed , lapsed ärgake!“ kui hea on eestikeelt kuulda olimegi kraps püsti ja suundusime hommikusöögilauda, kus robin juba askeldas. Teised sõid nagu ikka hommikust, aga meie võtsime lasagnet, kuna kui seda ära poleks söödud, oleks see minema visatud. Ja meie sellisel asjal küll juhtuda juba ei lase. Niiet ilusti sõime hommikuks lasagnet.

Teele asusime uuesti kell 9, ja vaatasime veel natuke great oceani parimaid palasid, ja siis suundusime sisemaale. Sõitsime ikka päris kaua, kuni jõudsime pisikesse linnakesse kus läks meie praam. Ennem praami sõime ühes pirukaputkas pirukaid lõunaks, ja edasi suundusime praamile. No see oli ikka praam , päris õige kohe. Hiiumaale mineku tunne tuli küll peale, aga proovisin sellest üle olla. (kuigi peab tõdema et emme-issi igatsus on ikka väga suureks kasvanud nende paari päevaga) praam ise sõitis 40 minutit ühest otsast teise ja me jätkasime oma sõitu edasi nende poja philipi (ei tea kuidas tegelikult seda kirjutatakse) juurde.

Ennem veel käisime paar peatust läbi ja kuskil 4 paiku õhtul saabusime nende poja häärberisse. Nii võib vist öelda küll, kuna maja oli nagu loss. Alguses olime seal üksi, kuna pererahvas oli veel tööl ja igalpool mujal. Aga me jalutasime siis mere äärde , kuna maja asub ju päris mereääres. Muideks maja asub ka rahuvipargis, väga ilusas kohas. Rand oli ka super, meie koduranna vastu ma teda muidugi ei vahetaks, aga väärilise teise koha võib saada küll. Leidsin seal ka paar ilusat teokarpi, selliseid rohelisi, loodan et saab ilusti üle piiri neid tuua. Aga eks see selgub paari päeva pärast. Ja siis läksime tagasi majja. Varsti tulid juba Chris ( philipi naine) ja ta tütar, istusime veelgi, vaatasime telekat. Kuni õhtul jõudis ja philip kohale. Ta tõi „fish and chip“ 'se , ja me hakkasime õhtust kõik koos sööma. Väga toredad inimesed jällegi, ja väga tore õhtu oli ka. Ma alguses arvasin küll, et tunneme end nagu 5 ja 6 ratas vankri all germoga, aga pean ütlema, et nii see ikka üldse polnud. Ikka hoiti meid ja hoitakse meid, nagu oma sugulasi.

Natuke ennem üheksat saime sealt tulema, ja hakkasime siis robini ja vello kodu poole sõitma. Sõit kestis natuke üle tunni ja kohale jõudes olid vist kõik tiba väsinud. Pakkisime kohvrid lahti ja nüüd kirjutame blogisid ja laeme pilte. Maja ise on ka väga kena, SUUR ka veel pealekauba, kuigi väljas on pime ja ega eriti midagi ei näinud. Meie gerdaga magame siis ühes toas ja germo on eraldi toas. No tuhat korda parem kui hostel igatahes!

Mina nüüd kobin kiiresti tekialla, kuna muidu ma lihtsalt vajun siia põrandale pikali. Head öööd! :):):):)

4.05

Oli siis viimane öö meil hostelis ja arvatavasti me ei kasuta enam kunagi backpackerite hostelite teenuseid siin austraalias enam. Äratus oli kell 7, pakkisime veel kohvreid ja tegime check out'i ära , sõime hommikust ning läksimegi õue siis gerdat ja ta sugulasi ootama. Pidime ju minema täna Great Ocean roadile. Ilm oli pilves , aga õnneks ei sadanud.

Natuke sai oodatud, ja auto oligi kohal. Pakkisime oma kohvrid sisse ja minek oligi sees linnast välja. Päris pikalt saime sõita, ennem kui rannikule jõudsime. Aga nüüd ütleks et see kõik oli seda väärt. Kõigepealt tegime pausi kuskil rannas pingi peal , kus sõime shokolaadi kooki ja jõime teed. Väljas oli sellel ajal päris külm, tuul just oli külm, aga meile meeldis.

Istusime tagasi autosse ja sõitsime edasi, järgmine peatus oli lõuna. Selleks ajaks oli juba päike ka välja tulnud ja väga ilusas kohas sõime lõunat. Robin oli teinud võileivad kaasa, ja üldse tal olid kõik asjad nii planeeritud, (laudlinad, tassid, kohvid, teed jne jne) niiet see lõuna oli niiii mõnus. Helesinise vee taustal pidasime siis piknikku. Rääkisme juttu ja nautisime ilma.

Edasi sõitsime mööda rannikut pikalt edasi, ilm läks vahepeal jälle koledaks, hakkas sadama , siis jällegi tuli päike välja . Koguaeg nii juras, aga kui me jõudsime „12 apostli“ juurde, oli väljas ikka mõnusalt tuuline. Ime et meid ümber ei puhunud, kuid see vaade! No see oli küll miljoni vaatest sada korda parem, mis iganes see miljoni vaade ka ei oleks. (hea on see, et enam ei ole 12 apostlit, kuna üks on kokku varisenud:D ) Tegime pilte, värisesime külmast, tegime veel omakorda pilte ja nautisime vaadet.

Seal lähedal oli kohe järgmine vaatamisväärsus sama ilusa vaatega , tegime veel seal pilte. Ja üldse oli väga tore päev. Kuna kõik hakkasid vaikselt ära kustuma, otsisime oma öömajakese siis ülesse. No minul on siiamaani karp lahti , mis lossis me elame :D igatahes on meil siis oma majake, pisike aga see eest väga ilus. Köök on puhas ja korralik. Suures tuba on kohe köögi juures koos pehmete diivatitega ja pisikese plasma teleriga. Siis teisel korrusel on kaks magamistuba. Ühes magame siis meie gerdaga- voodid on nagu kuhi madratseid . Mina hüppasin kohe voodi ja mõtlesin, et enam ma siit ei tõuse. Robin ja Jack magavad teises magamsitoas. Üleval on veel wc koos dushiruumiga, samas ka all on wc olemas. Germo magab muidu all, teleka ees. Aga no meil kõigil kolmel on ikka nii karp lahti sellest luksusest :D nii ilusas kohas pole me küll veel austraalia aja jooksul olnud.

Robin oli õhtuks teinud terve laari lasagnet kaasa, niiet see lükati kohe ahju ja tunnikese pärast istusime me kõik koos juba laua taga ja sõime seda imehead lasagnet. Ma igatsen kodutoitu!!!!! sest see toit oli ka niiii hea, et tuletas kõik mu emme paremad palad meelde. Nuudlitest vaatan nüüdsest ikka väga kauge kaarega mööda.

Aga peale tänast päeva ma sain aru ühest asjast. Või no ütleme siin nii, et kui mina olen samasugune vanas eas nagu Robin ja Vello, siis minu elu eesmärk on saavutatud. Kui hea on vaadata vanapaarikest kes teineteisest nii palju hoolivad ja nii palju teineteisest lugu peavad. No ma arvan et neid ei ole palju, kuid nemad peaksid küll ena üle uhked olema, et nad midagi sellist on saavutanud.

Homme sõidame edasi natuke siit rannikut mööda ja siis hakkame tagasi minema.

ja ma unustasin selle naljaka seiga kirjutada, et kui me germpsiga täna tuppa tulime, oli mingi koreapoiss siin voodis magas. keegi uus, ja siis meie tulime tuppa ja ta hakkas meiega korea keeles sonima. me ei saanud midagi aru, koguaeg küsisime inglise keeles et Sorry sorry?! aga ta ikka midagi aru ei saanud, ja soigus oma keeles edasi ja vaatas meile lolli näoga otsa. me siis ei osanud ka midagi öelda, ja läksime eesti keelele üle, poiss ikka vaatas meid ja lõpus ütles: Vabandust, ma arvasin et ma näen veel und ja te olete mu unenäos :D:D USkumatu, mis inimestega me ühes toas oleme :D:D

3.05

Oh jummel, käisin praegu dushi all oma viha maha pesemas ja germo andis shokolaadi. Läks küll paremaks :D, kuid siiski vastik tunne on...

täna ärksin üksi, kuna germpsil oli unemati veel külas kui mina kargud alla ajasin ja hommikust sööma läksin. Pidin ju gerdale rongijaama vastu minema ja ega ma kindel ka polnud kus see täpselt on, niiet varusin aega. Germo pidi hiljem meile järgi tulema, kui me oma naistepoed läbi oleme shopanud. Gerdat nähes oli selline tunne nagu 3 aastat poleks näinud :D ja läksime linnapeale siis shoppama. Räägin siis kõigepealt selle ära mis mind praegu närvi ajab, poes ostsin siis ühe asja ja maksin kaardiga. Panin kõik Pin-id värgid ära ja siis müüa ootab ja ütleb et upsi see ei läinud läbi, et pead uuesti pin-i panema. Panin siis mina uuesti pini sisse ja nii see jäigi. Läksime siis edasi linnapeal ja tahtsime täna minna siia melbourne marketitesse, siin on need mingi mega suured. Nagu kadakaturg või midagi sellist ma arvan. Kui sinna jõudsime, siis vajus karp küll lahti, see oli niiii suur ja igasuguseid vuffleid täis. Mina kõndisin kõigest külma kõhuga mööda, või tegelt, mitte täitsa külma kõhuga :D ikka vahepeal oli, et kui ilus, tahaks osta, aga siis jällegi mõtled EI ! Mul pole kotis ruumi ja pealegi malaysiast saad selle asja 3 korda odavamalt. Aga nii raske on käia poodides nii :D kuid ikkagi ühe asja me ostsime, käepaelad! ( nüüd on siis olemas byron bay, sydney ja melbourni käepaelad) germo tuli ka meile marketis külla ja edasi läksime

Botaanikaaeda. Tegelikult veel kuniglikku botaanikaaeda, muidugi lõpuks olid meie jalad nii haiged et lõid jälle tuld välja. Botaanikaaed ise oli päris kobe, aga tahaks seal lihtsalt istuda ja raamatut lugeda vms. Kuid täna ma ei viitsinud lihtsalt seal passida, vaid olime koguaeg TEEL.

Lõpuks oligi aeg sealmaal, et hakkasime tagasi linnapoole jalutama, sest tahtsime veel pangas MYR-e vahetada (malaysia valuutat) ja siis pidi gerda rongi peale minema. Muidugi linna jalutamine võttis ka omakorda palju aega, kuid kohale me jõudsime. Saatsime gerda rongijaama ja hakkasime ise siis tagasi hosteli poole jalutama. Ma arvan et gerda jõudis ka ennem kohale kui meie hosteli. Me suutsime selle ringi ikka nii pikaks kõndida, et ise ka ei usu :D ma ei tea kus kohast me kõik läbi käisime, tuuritasime oma hosteli ümber vist. Kuid jalad olid ikka väga väga väga valusad. Mina juba mõtlesin, et mul taldu enam all ei olegi, ja kõnnin luukontide peal. Aga siis käisime toidupoes, ostsime endale õhtuks kraami, millest süüa tegema hakata. Vaaritasime endale praekartuleid, singi, seente, paprika, tomati ja sibulaga. Muidugi soola meil ei olnud, niiet improviseerisime maitset pakisuppidest mis meil alles oli reisimisest.

Toit söödud, tulime siis tuppa ja avasin mina oma pangalehe ja voilaaa, pidin perseli kukkuma. Kõigepealt nii vähe oli raha järgi :D ja teiseks sealt poest oli läinud siiski kaks korda raha ! Ma olin lihtsalt nii närvis, ja ma ei saa enam ju neile kindlaks ka seda teha, et ma maksin kaks korda ühe asja eest. Nad saadavad mu pikalt sinna samusesse . niiet rahast olen ma ilma, teil veab et te mu närvitsemist ei kuulnud, kuigi isegi olin rahulik. Germo sai selle kõige suurema vati :D aga siis ma läksin dushi alla, mõtlesin, et viib mõtted mujale :D viiski, siis tulin tagasi, germps andis shoksi ja nüüd olen vana rahu ise :D:D germo isegi ütles, et olen liiga rahulikuks nüüd jäänud, et sõin vist liiga palju soksi :D:D

vot nii, igatahes minu tänane õhtu on rikutud, kuid loodan et järgmised nädal aega aussis tulevad paremad. JAP MEIL ON AINULT NÄDAL AUSTRAALIAS JÄÄNUD! Homme siis lähme Great Ocean Roadile ja oleme seal ühe öö.

Kusjuures pakkisime täna oma kohverid, nagu ma aru saan, siis germo reisib nüüdsest lahtiste lukkudega vist, kuna kott ei lähe enam kinni :D ja mina põhimõtteliselt hüppan oma koti peal et asjad ometi ära mahuks. Asi on naljaks kaugel! Edaspidi, et tohi midagi enam osta. Viskasin juba kotitäie asju ka minema, julmalt! Mõtlesin, et kui ma kauem mõtlen mida ma teen, siis hakkab kahju ja võtan need asjad tagasi. Aga no ega neid kuskile ikka panna poleks.... raske on see backeri elu et te teaks!

1.05-2.05

Eile pidime ärkama siis 7.30 ja 9.30 vahel, et hommikusöögile jõuda. Hommikusöögiks sai võtta röstsaiu moosiga, vegemite'ga või siis hommikuhelbeid ja apelsini mahla. Ühesõnaga täitsa normaalne hommikusöök.

Ja nüüd siis oli mõte, et mida edasi teha?! Germps aga lahendas probleemi kiirelt- lähme F1 Grand Prix vormeli rada tsekkama. Aga kõigepealt oli ju vaja selgeks teha, kus see asub. Tsekkisime arvutis järgi ja paistis väga lähedal. Hakkasime siis minema, muidugi kui lõpuks kohale jõudsime taipasime et olime ikka ilge ringiga sinna tulnud. Kuid vähemalt me nägime melbourni sadama ära ja ranna ja kalamehed .

Kõige parem oli see, et teadsime et see ringrada peaks seal ühes suurem pargis olema, jalutasime siis sinna ja mitte midagi aru ei saanud kus see ringrada siis on. Suur järv oli pargi keskel ja kui ma ütlen suur siis ma mõtlen ka SUUR! Vaatsime siis üle järve, ja kuskil ei näinud mingit triibüüni kus inimesed istuksid või kus see värgendus olla võiks. Valisin siis mina, et lähme sealt poolt järve vaatama et äkki teisel pool on see ringrada. Pekki kui pikk see tee oli ümber järve, lõpuks leidsime end üldse teisel pool järve ja ei kuskil ringrada. Ning siis hakkasime taipama, me ise kõnnimegi ringraja peal! Tavaline autosõidu tee, aga see tuunitakse selleks ralliks nii ära, et praegu ei saa keegi aru, et see ongi ringrada. Ühesõnaga tegime tervele järvele tuuri peale, ja otsisime ringrada. Nüüd on hea mõelda, et ma olen melbourni ringraja läbi jalutanud ning te ei kujuta ette kui haiged mu jalad olid! Jube jube, see ringraja pikkus oli näiteks 5 km ja 303 m pluss veel hostelist sinna ja tagasi. Sellel hetkel ma tundsin küll et mul enam taldadel nahka pole .

Nii ringrada tsekitud , hakkasime tagasi minema. Jalad olid ikka mega haiged juba :D vaatsime, et oh, tramm sõidab täpselt siin pargi ees. Läksime peale ja mõtlesime et kas neid pileteid saab seest ka osta. Vist ei saanud :D istusime siis maha, ühesünaga austraalias oleme ka nüüd jänest sõitnud, aga üle ühe peatuse mina ei julgenud seal küll sõita, niiet järgmise 200 m pärast astusime me sama targalt maha trammist :D kuid oleme jänest sõitnud. Ning edasi aina linna poole.

Lõpuks jõudsime hosteli, jalad kanged kui piiritus (germo öeldud, et siis peab ikka kange olema :D ) puhkasime tsipake, tegelt mina isegi sain 10 min magada, germps rääkis oma emmekesega juttu. Aga ega me kaua passida ei saa, me oleme ju koguaeg teel, ja läksime linna süüa otsima. Melbournis otsisime mingi 2 tundi süüa, sest siin lihtsalt pole söögikohti :D lõpuks germps astus ikka rasvakasse sisse, ja tellis mingise söögi, mina piirdusin sushiga.

Ja teatte! Ennem kui hakkasime sinna söögikale minema, nägime et inimesed vahivad kõik kasiino õuele. Läksime ka siis tsekkama et mis seal toimub, kõik karjuvad ja kilkavad. Mida lähemale läksime, siis nägime juba punast vaipa ja naisi uhketes kleitides. Fotograafid olid igalpool. Ühesõnaga mingi TV staaride kokkutulek oli seal. Seisime ka seal siis natuke, ja võib öelda, et kaks kuulsust tundsin mina ära, ühed austraalia jutusaate saatejuhid. ( gerdale- The Circle, võib olla mäletad stanthorpes) ja teate, põhimõtteliselt võime öelda et nägime Katy Perryt ka :D vähemalt hingasime temaga sama õhku ja germo tundis ta lõhna ka. Ja maroon 5 oli ka kuskil seal, võib olla isegi neid nägime, mingi poiste grupp seal tilbendas, aga ma ei oska öelda, kas need olid nemad. Aga katyt me oodata ei jaksanud, sest vihma hakkas siis just sadama ja meil olid ju kõhud tühjad, aga hea seegi et tead et oled temast paarisaja meetri kaugusel :D . ning seal oli veel palju igasuguseid kuulsi, kuid me ju ei tunne austraalia tv staare nii hästi. Hullemad limusiinid sõitsid ringi, autod nii läikima löödud, et lausa silmadel hakkas valus.

No ja päev oligi jälle sellekskorraks lõppend. ( aaa, ma ostsin eile Custard Apple'i, tahtsin proovida mis puuvili see siis on. Mingi uus, ja mingi mega kallis lihtsalt. Ütleks nii, et täitsa söödav, germole ta üldse ei maitsenud, ütles et täitsa mäda õun ju. Aga mina ei tea, ega ma teda enam ei ostaks kuna ta on nii kallis, kuid maitsel pole viga midagi , seisab teine veel siiani mu kapi pea sest mu kõht on lihtsalt nii täis :D)

Täna magasime ikka kaua, :D väga kaua, hommikusöögile me ei jõudnud. Tegelt oleks jõudnud, aga ma ei viitsinud kella peale ärgata ja panin kella kinni. Keerasin teise külje ja pöönasin edasi. Tänase päeva teema oli- shoppamine. Käige ära kui raske on ikka asju osta teistele. Ühest poest teise , ja nii terve päev. Õnneks nüüd võib öelda, et enam vähem peaks asjad koos olema, loodetavasti läheb kott veel kinni. Praegu pakkisin enam vähem asjad kotti ära, enda asju viskan aina vähemaks, ja suveniire tuleb aina juurde. Võiks öelda et pool kotti on suveniire ja siis on igast juhtmeid, totsikuid ja potsikuid ja mu riietele on ikka väga väike ruum jäetud :D aga eks elab üle.

Homme tuleb siis gerda linna, ja me shoppame veelgi :D ja siis oleme

29.04-30.04

Ja jällegi juhtus seee! Maria jättis blogi kirjutamise vahele. Aga no tõesti, ajad on meil siin kiired ja ei ole viitsimist ega ka aega seda kirja kirjutada. Proovin siis meenutada eilset päeva, või seda emotsiooni mis seal oli.

Äratus oli varajane, 7st äkki ajasime koivad alla ja jalutasime horre hosteli poole, et ta sealt peale võtta . Horre sappa saadud jalutasime rongijaama, päris napikalt tegelt jõudsime rongi peale. Aaa, ja üllatus oli see, et ilm ei olnudki hommikul nii jube. Isegi sinist taevast võis näha kohati. Kuid kui me kohale jõudsime, siis oli ilm muidugi teine. Olime ju mägedes, lehed oli kollased, puud raagus. Udu oli igalpool, külm no täiesti sügis mis sügis. Ja alguses tahtsime ju võtta selle bussipileti mis käib sinimägedes vaatamisväärsuse juurest vaatamisväärsuse juurde ja ise võid maha hüpata millal tahad ning uuesti peale karata kui isu on täis. Need bussid sõidavad siis koguaeg seda vahet, aga meil tuli parem mõte- jalutame ise seal. Ei kujutanud tegelt ette kui pikad need vahemaad päriselt on, ja lootsime et vihma ometi sadama ei hakkaks. Esimene koht oli siis- kolm õde. Ja teate, jõudsime sinna kohale ja voilaa, ainuke mida sa näha said oli suur valge paks udu . Mul oli selline tunne, et ma oleks ära surnud ja käin pilve sees. Sellist tunnet polnud ma ennem küll tundnud, tead et all peaks olema sügav kuristik, aga no mitte muffigi ei näe. Õnneks viskas ühe korra ka selgema koha sisse ja nägime need „3 õde“ kuidagi ära. Aga see käis ka nii korraks ja jälle oli mingi paks udu igalpool. Edasi mõtlesime et käime mööda teerada seal rahvuspargis ja vaatame niisama neid kohti. Aga te ei kujuta ette kui sopane see tee oli, mudavallid olid igalpool. Alguses proovisin küll oma jalgu kuivana hoida, aga peale tunniajast käimist oli juba täitsa savi, astusid otse läbi lompide. Ja need trepid, allamäge oli hea minna, aga kui tuli ülesmäge ka rassima hakata, siis oli ikka väga raske. Me seiklesime seal ka päris kaua, niiet lõpuks olin ma küll juba tüdinud sellest sopahunnikust. Kuid väga palju nalja sai, ja väga tore matk oli. Aga mis seal muud olla saab, kui koos on saareinimesed.

Õnneks leidsime siis ühe koha kus saab maantee peale minna, ja jalutasime tagasi rongijaama. Meil sellesuhtes ka vedas, et rong tuli suht kohe, ei pidanud kaua ootama. Tagasi sõitsime rongiga ka 2 tundi ja muidugi sydneysse jõudsime alles siis kui juba pime oli. Jalutasime tagasi meie hosteli, meil pidi täna tasuta grillimine olema, aga keegi meist sinna ei jõudnudki, sest kõik jooksid kohe dushi alla, ja siis hakkasime sättima. Oli ju ees viimane õhtu sydneys, kuidagi tuleb joon alla tõmmata sydneyle ju!

Välja läksime taksoga, otse Kings Crossi. Esimesena jalutasime sisse ühte pubisse, kus oli tegelikult täitsa tore. Saime tasuta sisse sinna kõik ja. Kuid varsti tahtsid poisid sealt ära minna, meie gerdaga oleks küll seal veel olnud, aga poisid tahtsid minna kuskile kus oleks tüdrukuid ka . Niisiis võtsid nad sihiks ühe klubi mille sissepääs oli 10 dollarit. Meie gerdaga ütlesime kohe, et seda sissepääsu me ei maksa. :D poisid proovisid küll seebitada, mul oli tegelt küll kahju nendest lahku minna. Tahtsin et me ikka kõik kokku jääksime, sest kus me öösel kahekesi gerdaga nüüd koju hakkame minema, lihtsam oleks ju kõik koos. Aga no gerdat üksi ka jätta ei saa ju, niisiis läksime me kahekesi kuskile uut klubi otsima, kus oleks tasuta sissepääs. Jalutasime mingi 5 min tänava peal, ja siis mõtlesime et siin küll seda klubi olla ei saa, ja hakkasime tagasi minema. Äkki ma nägin maas 3 silti, ja peal oli- Free Entrance! Arvake ära kuhu, sinna samasse klubisse kus poisid läksid. Uskumatu, niimoodi saime tasuta pääsmed sinna klubisse ja jalutasime võidukalt tagasi sinna. Nagu õiged mehed kunagi, läksime sisse ja päris lahe oli. Muusika oli ka mu lemmik- Electro House terve öö. Niiet ma olen küll õnnelik, vähemalt sai punkti pandud sydneyle. Tegelikult olime seal ikka päris kaua, mingi poole 5st võib olla hakkasime alles välja sealt tulema, ja koju jõudmine võttis ka veel omakorda aega, niiet lõppkokkuvõttes saime mingi 3 ja pool tundi öösel magada

hommikul oli 9st äratus, sest pidime kotte veel pakkima ja ennem 10t receptionis juba olema et check outi teha. Jube jube kui täis mu kott on, selline tunne et isegi üks pisem kõrvarõngas enam sisse ei mahu. Ja tegelikult on see kõigil meil kolmel nii. Lukud lähevad eeli-eeli kinni , lootsime ainult et me lennuki peale saaks nendega.
Täna oli glebes üks laat ka, ja me mõtlesie et lähme siis vaatame mis seal toimub. Laat ise oli lahe, päris palju ehteid müüdi , kaltsusid oli ikka palju vähem. Aga mulle sobis, ehted mahuvad paremini kotti kui riided. Riietele tuleb nüüd vaikselt keeld peale panema hakata. Kuna me lennuk läks alles 5st, siis istusime veel paar tundi niisama hosteli õue peal ja rääkisime horrega kõik koos juttu. Kuid varsti tuli juba takso kutsuda ja sammud lennujaama poole seadma hakata. Ütlesime horrele saupläu. Oh need hüvastijätud on ikka päris kummalised. Nutma ei hakka, aga kuidagi tühi tunne tekib. Mõeldes et neid inimesi sa enam kaua kaua ei näe, aga alles olid nagu nii head sõbrad nendega. Stanthorpes oli samamoodi . Aga no minna tuleb, ja midagi pole teha.

Istusime siis taksosse ja lennujaamas me olimegi. Tegime check in'i ära, ja kotid kaalusid 16-17 kilo. Minul oli siiski kõige raskem komps. Kõige parem osa oli see, kui see tädike küsis ega teil käsipagasis midagi teravat pole. Kõik olid alguses et eiiii, ja siis gerda on, oodake :D võttis kotist taskunoa nagu lipsti välja, ja õnneks jõudis selle veel pagasisse susata :D päris hea, nagu hullem terrorist läheb lennuki. Tollist läksime ka ilusti läbi, me keegi ei teadnud päris täpselt mis meil seal kottides on, pole eriti viitsinud sorteerida, aga midagi õnneks hullu ei olnud vist, kuna piiskuma me ei hakanud. Kuigi peab tõdema, et mind tõmmati rajalt kõrvale, ei tea küll miks, midagi ei tehtud, korra vaadati selle masinaga mind üle, eks ma siis tundusin nii kahtlusäratav. Aga see võttis mingi 2 min aega ja saimegi lennuki minna.

Lend pidi kestma pileti peal poolteist tundi, aga gerps jõudis 3 laulu vist kuulata, ja mina isegi suutsin 5 min und näha ning juba olimegi kohal. Ma ei tea kuidas see nii kiiresti läks. Aga pekki kui väsinud ma ikka olid, selline tunne, et topid tikud silma, muidu lahti ei seisa. See selleks, olimegi siis melbourni jõudnud. Ilm oli soojem, või no õhk oli soojem kui sydneys, kuigi pime oli juba, ja eirit midagi ei näinud. Läksime siis oma pagaseid ootama. Te ei kujuta ette kui naljakas see oli, täpselt nagu kuskilt karjaaiast võtaks oma pagaseid vastu. Põhimõtteliselt olime õues, siis selle asfaldi pea jooksis see lint ja me olime piiratud traataiaga. Nagu kari lambaid seisime seal aias ja ootasime oma pagaseid. Sellist lennujaama ma pole veel küll näinud, aga no see oli pisike ka.

Siis juba tulid gerda sugulased meile vastu, võtsid meid peale. Otsisid meile germoga isegi hosteli ära ja tõid meid kohale. Hästi toredad paistsid, gerda sai kohe lilled, ja isegi meile germpsiga anti need shokolaadi jänesed, ma olin küll positiivselt üllatunud. Ja hostel kus me oleme on ka väga normaalne, 4kesi oleme toas, tegelt 3kesi, sest üks voodi on tühi. Siis hommikusöök on tasuta, riisi ja pastat võid võtta igakell tasuta, samuti kohvi ja teed. Asume suht kesklinnas, kõik on lähedal.

Eile õhtul läksime kohe germoga linnapeale midagi süüa otsima, ja siis tulime tagasi magama. Olgu öeldud, et eile ma kirjutasin juba korra seda blogi. Kirjutasin palju pikemalt ja paremalt, ja ma olin niii väsinud. Tahtsin sellega kiiresti ühelepoole saada, ja kui see valmis oli hakkasin ära salvestama, ja muidugi sellel hetkel otsustas arvuti kokku joosta ja mu blogi oligi läinud. Nüüd siis vorbin uut, surun oma närvivapustust väga edukalt praegu tagasi.

Ja seda ka veel, et melbournis oli mingi 3 nädalat nüüd väga ilusaid ilmasid olnud, aga homme lubab sadu ja läheb koledaks ning seda terve nädal. Kui tüüpiline lihtsalt!

28.04

Apppppppiiiii, te ei kujuta ette mis pilt meil on! Ma ei pese oma õlga ja kätt enam kunagi vist.

No loomulikult hommikul ärgates vihma kallas nagu oavarrest, aga „kodus ja võõrsil“ randa pidime ikka minema. Kuid esialgu, nagu meil kombeks on, suundusime horre hosteli pannukaid tegema. Seal sai kõhu nii täis söödud, et süda lausa oli paha. Aga no teada värk on see, et ega päeva jooksul enam me midagi ei söö. Kui siis ainult õhtul.

Pannukad söödud läksimegi siis kesklinna otsima oma bussi, mis sõidab Palm Beachile, kus siis asub kodus ja võõrsil rand. Buss sinna sõitis päris kaua, või tegelt see vahemaa polnudki nii kauge, aga just need peatused . Neid oli nagu seeni peale vihma. Said 200 m sõidetud ja järgmine peatus. Kui hakkasid juba Palm Beachi märgid tulema, vaatasime bussiaknast õue ja otsisime igalt tänava nurgalt Alfi või siis Pipat :D No Sally oleks võinud ka ära tunda, aga kahjuks kedagi polnud tänavate peal.

Varsti hakkas siis bussiaknast rand paistma, natuke nagu sarnasust oli, aga siiski mitte ei olnud kota võta rand, niiet sõitsime veel edasi. Päris julm oli nii sõita, et pead bussiaknast täpselt selle ranna ära tundma, aga kui see ükskord tuli, siis teadsid kõik et kohal me oleme! :D (tegelikult väike kõhklus ikka oli, et kas me nüüd tulime õigest kohast maha) kuid siis nägime juba seda surfiklubi ja minge pekkkki- kaamerad olid väljas ja võtted käisid. Me saime seal sellise eufooorialaksu, kohe tundsime näitlejad ära, ja ma olen nii õnnelik et ma stanthorpes seda vaatama hakkasin, sest muidu ei oleks saanud mitte muffigi aru, et kes need seal on. Nagu germol, gerps vaatas neid inimesi küll, aga suht külma kõhuga. :D igatahes, saime neid võtted vaadata seal kuidas nad filmisid, ja siis kadusid need kaks näitlejat ära. Ja tulid uued, uute võtetega, ROMEO! Minee, romeo võtte nägime ka ära. Ta on päris elus ka ikka ilus poissss :D jalutas seal meist mingi 10 m kaugusel, oiii mis tunne see ikka oli kui tead, et terve elu põhimõtteliselt oled seda seriaali vaadanud ja nüüd seisad siin samas! Nagu siiiin samas on kõik Sallyd ja Pipad ja Alfid ja kõik need tegelased ka seisnud.

Vihma ka sadas vahelduva eduga, vahepeal siis katkestati võtted ära, kuna vihmaga ei saanud ju filmida. Ja kõige naljakam oli see, et need tausta näitlejad olid iga stseeni peal samad, ainult teiste riietega, niiet jälgige taustategelasi. Ja nii külm oli väljas, kuid nemad pidid ikka olema oma lühikeste riietega, et näidata kui soe väljas ikka on.

Ja minge, siis tuli see tippppp hetk. Meie ju olime arad nagu jänesed. Tahtsime räigelt pilti saada, aga no küsida ei julge :D ja seal kaamerate taga askeldas Will! Ta enam ei näitle aga seal tegustes niisama. Ja meie juures koguaeg ta seal askeldas, aga küsima me minna ei julgenud üldse :D arvasime et küll tuleb see ideaalne hetk millal küsida, ja lõpuks siis võtsime julguse kokku, ja mees oli lahkesti nõus meiega pilti tegema. Isssand kui armas naeratus tal on :D võttis meilt ümbert kinni ja gerps tegi selle sajandi pildi ära. Uskumaaatttuuu , meil on temaga pilt tehtud!

Olime natuke aega veel seal, vaatasime päris kaua seda filmimist, ja oligi õhtu käes ja oli vaja hakata tagasi minema. Ja muidugi tagasi sõitsime ilgelt kaua, see venis nagu härja tatt tõesti. Linnas olid sellised ummikud, et ma mõtlesin siiia ma nüüd magama jään. Väljas oli ka ilusti pimedaks läinud juba.

Aga glebe me jõudsime, ja õhtul läksime horre , germpsi ja gerdaga thai restorani sööma. Toit oli hea, ja ilus õhtu oli ilusale päevale. Tänast päeva ma tõesti ei oska kirjeldada, see oli midagi ülimegagigalahedat. Poleks uskunud et ma näen filmivõtteid ja poleks uskunud et see nii tuus võib olla. Oh te peate seda ise kogema! Aga nüüd on see tehtud, ja homme lähme blue mountainsisse, ning hakkabki see sydney aeg vaikselt otsi kokku tõmbama :)

Homeeee And Awayyyyy!

27.04

Tänane päev jälle praktiliselt maha jalutatud, aga jalad hakkavad vaikselt selle vatiga juba harjuma.

Kui ärkasime, siis oli ju plaan Sinimägedesse minna, aga no jällegi ilm oli pilves, sadas ja no me ei teadnud mida siis teha. Sest sinimägedes vihmaga vist ei näe midagi, kõik on udu sees. Kuid jalutasime siis ikkagi hommikul horre hosteli napoleoni torti sööma :D nagu meil kombeks oli. Kõht täis, otsustasime et täna jäävad need mäed ära ja läheme hoopis loomaaeda, et seal võime vihmaga jalutada. Kuigi natust vastik on aga no mis sa ära teed. Ja see tähendas ju omakorda ka seda, et ma saan oma sünnipäeva kingikese kätte :):):):)

sõitsime bussiga siis kesklinna, võtsime praami ja praamiga sõitsime üle sydney jõe loomaaeda. Gerda maksis piletid jaaa :D nii tore on ikka midagi ilusat saada. Kuigi ma pean tõdema, et mõtlesin, üle 3 tunni ma küll ei jaksa seal neid loomi vaadata, hea kui niigi palju välja veab. Aga pidin eksima...

läksime siis praamiga sinna, päris tore sõit oli, jooksime praami ühest äärest teise et saada pilte ooperimajaga ja siis harbour bridgega. Praam ei sõitnud kaua, mingi 15 minutit ja kohal me olimegi, teiselpool jõge.

Võtsime siis bussi ja sõitsime natuke maad veel edasi ja jõudsimegi Taronga Zoosse. Vihma sadas vahelduva eduga, vahest tuli isegi päike välja. Siis viskasid oma jope seljas, ning varsti hakkas jälle sellist löga ülevalt tulema, et panid jälle jope selga. Ja nii terve päev. Aga muidu, esimesed 5 minutit olime olnud loomaaias, ja juba mulle see loomaaed meeldis. Ausalt ma ei oska öelda miks, aga midagi oli seal nagu paremat kui teistes loomaaedades. Ütleks et parim loomaaed kus ma üldse käinud olen. Niiet suuuur suuuur aitäh teile selle imelise sünnipäeva kingi eest. Tõsiselt! Nagu nii tore on saada midagi ka siin austraalias kätte, oodata sai kaua seda kingikest , aga iga viimne kui ootus oli asja eest. Niiet veelkord Aitäh teile! :)

loomaaias olime kokku mingi 4 tundi, võib olla isegi tsipake rohkem. Germo põhiloom oli kaelkirjas, nägi tema ka selle ära. Siis käisime elevantide showl, need tegid ikka igast trikke. Hoidsid londiga ühte jalga kinni ja siis kõndisid kolmel jalal, või siis ronisid kivi peale, ja tõstsid jalgu ülesse. Eriti hea tasakaal pidi neil ikka olema.

Veel käisime hüljeste showl. Seal lihtsalt jäi suu lahti, et kuidas on võimalik, et loomad sellised asjad ära õpivad. Nagu ülemõistuse. Aga muidugi oli tore neid vaadata.

Lõpuks väsisime juba sellest ära, ja kõike loomaaeda me tegelt ei jõudnudki läbi käia, aga no ikka päris palju käisime ka. Tagasi läksime praamini mitte enam bussiga, vaid selle Skywalk on vist ta ingliskeelne nimi, eestikeeles ma ei teagi, igatahes sellega läksime tagasi. Päris tuus oli, sydney linna nägi kaugelt ikka päris ilusti.

Loomulikult kui praamini jõudsime, siis lasi see oma viimast pasunat ja me jäime napilt praamist maha. Pidime mingi 20 min uut praami ootamaa, aga no pole hullu. Tagasi sydnye linna jõudes olid kõhud juba tühjaks saanud ja jalutasime uuesti China Towni. See on ka ikka pikk maa :D aga me oleme ju harjunud kõndima. Kuigi jalad olid kanged, ei longanud keegi täna, vesivillidest rääkisime ka vähem teepeal ja tempo oli ka kiirem kui tavaliselt. Harjume vaikselt.

Chinatownis kõhud täis söödud, oli juba väljas muidugi pime. Pidime hakkame tagas hosteli jalutama. Kuiiiiii pikk maaa on seal ikka meie hosteli. Aga mis seal kurta, kohale me jõudsime ja hostelis me oleme. Nüüd pesime pesu, laadisime pildid ära ja edasi ei teagi mida teha.

Ja homse suhtes tekkis väike plaanimuutus, hoopis lähme Kodus ja Võõrsil randa. Tulgu või veeuputus aga sinna me homme lähme. Jeeeei, Alfikene , siit me tuleme! :D
(ja piltide kohta ütlen niipalju, et ma ei tea millal ma need fotoalbumi lisan, aga osad on facebookis)

26.04

PALJU PALJU ÕNNE MU KULLAKALLLIS VANAEMAKESEKENE!

Istume rõdul ja mängime UNOT! Ja ma olin niiiii lähedal ei võita teine mäng, aga pekki, siiski jäin teiseks. Aga no ma olen arenenud, olen uhke enda üle :D:D

täna siis ärkasime ülesse, ja voilaaaaa! Jalad olid nii kanged, et gerda ütles kohe et tema täna voodist ei liigu. Ta jalad olid nii haiged. Mina siis venitasin tsipake oma jalasääri ja olin valmis liikuma. Helistasin siis germpsile teise tuppa, et davai, pangu end valmis ja me lähme nüüd hommisööki endale hankima horre juurest (seda napoleni kooki), et gerda jääb voodisse ja meie toome söögi hosteli.

Hakkasime siis meie minema, mõlemad ka tegelt suht lombakad, aga siiski sai vaikselt kõnnitud. Ütlesin germpsile kohe täna, et VÕIMALIKULT VÄHE KÕNNIME TÄNA! Jaaaa, sellega olime mõlemad nõus. :D nii hakkasime siis sinna horre hosteli poole liikuma, ja kui hosteli jõudsime, siis muidugi horre ei võtnud telefoni vastu. No mida siis teha, kõht on ka nagu tühi, niiet läksime siis edasi tänavale süüa otsima. Ütleme nii, et mingi tund aega käisime niisama JÄLLE linnapeal ja otsisime mingit odavat kohta kust saaks süüa. Ja mitte muffigi! Lõpuks me olime juba poolteist tundi jälle hommikul kõndinud ja tulime tagasi oma hosteli tühjade kätega. Kuid siiski, tahtsime ju süüüüa! Siis tuli mõte, et jalutaks tagasi sinna horre hosteli ja prooviks veel uksepeal lõmmuda, et äkki ta siiski on seal toas. Niiet tagasi oma kangete jalgadega pidime minema mööda tänavat. Kell oli juba vaikselt pool 12 saanud, ja me ikka otsisime hommikusööki. :D lõpuks saime siis horre kätte, ta magas voodis . sõime oma kõhud täis ja võtsime gerdjuunushkale ka tükikese kaasa. Õnnelikena tulime siis tagasi oma hosteli jälle :D selline traavimine käis jälle mööda tänavaid.

Aga samas, niisama seal hostelis ka ei tahtnud passida, niiet mõtlesime et läheksime poodi. See oli jälle päris palju maad jalutamist meie hostelist, kuid siiski me võtsime selle retke ette. Isegi gerda ajas oma kargud alla ja läksime kõik koos poodi . Suur kaubanduskeskus oli, mina midagi ei ostnud, gerda sai seal värki ja germps sai endale uued „suusad“ . Ja märkamatult oligi kell jälle mingi pool 5 saanud ja päev hakkaski läbi saama. Läksime uuesti horre hosteli sööma :D ma ei tea, me oleme seal vist populaarsemad külalised kui mõni kes eal ööbib. Koguaeg seal köögis sööme :D nii kõhud täis, siis hakkasime jälle oma hosteli poole jalutama.

Meie hosteli tulid siis horre ja allister ka (kes töötas germoga samas kohas, ja tuli ka sydneysse) ning me hakkasime kõik UNOT mängima. Varsti kohe lisandus meiega ka kuues mängija Mario, nalja sai palju ja mäng lõppes kell 11 õhtul :D ütleme nii, et nüüd viimase mängu ma võitsin! Ma ikka arenen.

Ning homme on plaan minna siis Blue Mountinisse, loodame ainult et ilm on hea, sest vihmase ilmaga vist eriti midagi ei näe seal. Aga nagu meil selle ilmaga kord kombeks juba on, siis arvatavasti vihma sajab ladinal, nagu tänagi :D

25.04

Terve päev oleme täna linnapeal kõmpinud! Ja kui ma ütlen terve päev, siis ma mõtlen selle all 12 tundi! Tõsiselt, pole nagu eriti kuskil istunud ka, vaid lihtsalt longidki mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise ja ohid kui valusad mu jalad ikka on!

Hommikul oli siis 8st äratus, ja panime kohe padavai Horre hosteli napoleoni kooki sööma. See oligi meie tänane hommikusöök. Arvake ära, kas täna vihma sadas või mitte kui me ärkasime. Loooomulikult oli täiesti pilves ilm ja vihma kallas. Aga ma olin sellega juba suht arvestanud. Ja siis võtsime bussi ja läksime Sydney Harbour Bridge juurde vaatama kus me siis ronima saame hakata. Õnneks leidisme selle ronimise koha päris kiiresti ülesse, ja pidime veel natuke ootama kuni meie grupp sai valmistuma hakata. Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi võiks öelda, et ennem kõpu majakat olen ma rohkem närvis :D

nii kell kukkus, ja meie grupp kutsuti sisse, tehti meile alkoholi test, sest juuatäis peaga ikka sinna ronima ei tohi minna. Ja siis pidime mingised lehed ka ära täitma. Edasi liikusime siis garderoobi, saime omale mingised tunked, vihmajoped ja vihmapüksid kaasa. Riided käes, tegime kiire vahetuse ja siis tuli meie instruktor, kes meid sillale viib, meie juurde ja hakkas meile mingit muud tavaari andma. Kõigepealt saime endale vöö, siis raadiosaatjad, siis taskurätikud, nokamütsid, oh päris palju värki oli meie ümber lõpuks. Aga kõik see kinnitati igasuguste kinnitusrihmadega meie külge, niiet need said ainult sellisel juhul ära lennata kui mina koos nendega lendan.

Kuid siiski, varustus oli meil juba seljas, aga veel sillale ei lastud. Pidime mingise proovi ronimise redelite peal tegema. Mul juba see võttis kopsu kokku, niiet mõtlesin hirmuga mis sealt tuleb. Aga samas ei tulnudki kõige hullem asi. Ronida ei olnud raske seda võin öelda, ja kõrgust ma seal üleval ka ei kartnud. Vaade oli ilus, kuid põhiline on minujaoks see, et ma saan öelda teistele, et näete, ma olen seda harbour bridge roninud! Nalja sai ka päris palju, ja meie instruktor rääkis 4 korda kuidas Oprah tema õlast kinni võttis ja midagi lausus. Mul viskas juba teise korraga see lause üle, aga no 4 korda pidime seda kuulama :D ma saan aru, kuulus inimene ja värki, aga no sa ei pea ju eputama :D:D

minuarust silla ronimine käis päris kiiresti, järsku olid tipus ja järsku olid juba all. Ja kõige naljakam oli see, et need tunked mis meil seljas olid, kõik võtsid need seljast ära, ja panid kuskile torusse need, aga mina unustasin need endale kätte ja tulin seal juba põhimõtteliselt välja. Oleks saanud vabalt juba ära jalutada, ja siis ma vaatan, et issver mis kalts mul veel käes on. Läksin siis tagasi ja viskasin ka selle sinna torru, aga germo ikka veel kirub, et miks sa seda ometi kaasa ei võtnud :D oleks tema teadnud et see nii lihtne on kaasa võtta, oleks ta küll need tunked võtnud. Tõesti tegelt naljakas, keegi mind rajal ka maha ei võtnud.

Nii edasi viisid meie jalad siis , Sydney akvaariumi. Nägime haisid ja muid elajaid seal. Käisime seal toru sees, et kalad ujuvad su ümber ja alt läbi. Kuid ütleks nii, et ma olen seda kõike juba näinud ja mind eriti see ei tõmband. Kui ma saaks uuesti valida kas ma tahaks sinna tagasi minna, siis arvatavasti ma ei ostaks enam seda piletit. (selle ajal gerda hakkas oma jalga lonkama, ja minu sääremarjad olid juba nii kanged, et isegi kõige piinarikkam venitusharjutus poleks suutnud mu säärt paremaks teha )

siis edasi läksime Sydney Towerisse, see oli ilus! Linna tuled õhtu hämaruses, ja kui palju neid oliiii! Nagu jõulud, tõesti oli ilus. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi neid vaatama, uskumatu et terve sydney oli sul nagu peo peal. Harbour bridge paistis sealt oma täies hiilguses, mh, ma ei oskagi seda seletada, aga teadke et ilus oli :D

ning järgmiseks, kell oli juba mingi 7 õhtul saamas ma arvan, polnud ju keegi peale selle napoleoni tordi tüki hommikul, midagi söönud, aga samas nagu kõht polnud ka kõige tühjem. Kuid siiski läksime Sydney Chinatowni sööma. Tellisin endale SUSHI!, minee kui hea see ikka on ja muidugi poistel ju kõht täis ei saanud ja me läksime mingisesse hiina poodi veel. Meie gerdaga nägime neid Fortune Cookes'id, mis on need ennustus küpsised, või õnneküpsised ja mõtlesime, et no me oleme chinatownis ja me peame lihtsalt need endale ostma! Igatahes sealt poest me selle pakiga välja jalutasime, tegin oma küpsise lahti , aga no ega eriti lausest aru ei saanud mis nüüd minuga juhtuma peaks. Ma arvasin , et seal ongi nagu nii, et umbes täna kukud voodist alla, aga kus sa sellega, need olid ikka mõttega laused. Umbes midagi sellist, et Elu on müstika. Ja kõik! :D . kuid no mis seal ikka, me lihtsalt pidime need endale ostma!

Ja siis peale seda hiinalinna hakkasime kodupoole kõmpima oma vesivillidel. Teel koju tuli meile üks mees vastu ja hakkas rääkima, et ma mäletan teid! Te olite seal sillaronimises, mina olin teie grupist eelmise grupi juhendaja. Päris naljakas, et suvalt kuskil tänaval saame kokku ja ta veel mäletas meid?!

Aga õnneks nüüd olen ma voodis pikali, jalad löövad tuld sõna otseses mõttes ja homme on järgmine pikk päev ees. Kuigi loodan et päike paistab, siis me lähme kodus ja võõrsil randa, aga kui ei paista , siis teeme loomaaia tuuri. Vot niii...

olen ma ju tubli et viitsisin teile blogi kirjutada. :D ise ka ei usu....