22.02

Tere õhtust jälle! Taaskord on üks päevake uuesti loojakarja saadetud ja nii see Austraalia aeg lüheneb. Õnneks lüheneb ta toredalt, mitte nagu oli õunafarmis kus lootsid juba hommikul et päev oleks läbi. Siin on nagu teistmoodi, ärkad hommikul küll ülesse, oled väsinud, aga tööle lähed parema meelega ja sa tead et oled koguaeg nagu kodus. Iga pausi ajal(neid kaks tükki tegelt ainult ongi) tuleme tuppa, keerame teleka tööle ja istume niisama diivani peal. Tööst ma ei viitsi teile rääkida, sest see oli samasugune nagu ikka, alguses pakkisime brokkoliinisid , pärast brokkolit. Aa, ma tahtsin seda kirjutada, et üks korea tüdruk on mingi mega kiire, ja ma koguaeg proovin temaga sammu pidada, aga ta on tavalisel alati minust ühe kasti võrra ees. Aga igapäev ma üritan tema tempos püsida, ja täna hommikul vaatasin, et ma tegin temast ühe kasti rohkem! :D Ma olin päris õnnelik, aga mida päeva poole, seda kiiremaks ta jälle läks niiet lõpetades ta vist oli ikka ühe kasti võrra minust ees. Mingi räige turboga teeb ka seal. Ja teate mida me saame tasuta siin süüa, maasikaid! Värskeid, punaseid maasikaid! Teised pakivad meie kõrval neid, ja selliseid poolpiduseid nad sisse ei paki, ja need lihtsalt visatakse minema. Aga süüa nad kõlbavad, isegi väga hästi, osadest ma ei saagi aru miks nad ära visatud on, aga iga pausi ajal laome endal peod täis ja sööme neid kahe süüpoolega. Täna tõime päeva lõpus endale isegi karbid, panime need kuhjaga täis ja siis sõin tambitud maasikaid jogurtiga, eestist tavaliselt sööme seda hapukoorega aga siin on see nii kallis. Seda süües tuli täielikult eesti suvi meelde, kuidas sai neid maasikaid endale ikka sisse aetud.

Ja ma olen koguaeg ära unustanud kirjutada teile sellest, et meil oli siin üks väikene hiireke ka. Kui üksõhtu Unot mängisime siis Gerda nägi, et hiir jooksis meie kuivainete kappi. Ei osanud me siis midagi teha, lükkasime kapiukse kinni ja hommikuks oli seal rodu hiire väljaheiteid, kui nüüd viisakalt end väljendada. Kuid nüüd on ta kahjuks vist otsad andnud, sest peremees pani talle magustoiduks rotimürki, õnneks me pole ta laipa veel leidnud, aga ega see meeldiv kokkupuude kindlasti ei oleks.

Minge vaadake siis meie häärberist pilte ka, oma toast ma pilte ülesse ei pannud veel, kuna see oli liiga segamini. Pesime eile pesu, ja kõik kapiuksed olid märgasid kaltse täis, enamus küll minu omad, sest õues vihma sadas ja kuivatada sai ainult toas. Niiet kui need nüüd ära kuivavad siis võin meie toast ka pildi ülesse panna. :D

Teate mis Gerda praegu tuppa tulles ütles (nõrganärvilistele ei soovita eriti lugeda veel Gerda perekonnal :D ). Igatahes gerda sõnad olid: „ Oh, ma võiksin siia vist elama jääda!“ ei tegelikult ka väga kodune tunne on siin, kusjuures meie maja taga on lehmad. Täna aiast pilti tehes, sai ikka seda vinget kopsirohtu tunda... täitsa kodu mis kodu! :D