17.02

Pole midagi uut siin päikese all. Tänase päeva jutuajamised:
Maria: See päike lihtsalt kõrvetab me viimsed ajurakud ka ära. Mõtle, pärast me ei saa enam ülikooligi sisse!
Gerda: Pssthhsst!
Maria: Mis sul juhtus?!
Gerda: Läksingi juba lolliks ära...
Nii täna siis läksime tööle nagu ikka, väga vastu tahtmist. Kuigi isegi tunnid läksid kiiresti, minul vähemalt, gerdal , nagu ta ütles et venis nagu kaameli tatt. No hea mulle! :D Ja minul aitas väga see tänast päeva mööda saata , et me rääkisime mille jaoks me siin pirne korjame! Rääkisime kõik oma austraalia edasise tripi läbi, kõik Brisbane, Gold Coasti, Sydney, Melbourni üritused rääkisime läbi. Et selleks me ju siin oleme, et endale midagi lubada ka! Ja kuidas see mulle energiat ikka andis, siis sain aru, et ega ma seda tööd ju niisama lõbu pärast ei tee, ma tahan pärast ikka midagi näha ka! Ja need tunnid läksid õnneks palju kiiremini, aga peale seda rääkimist ootame ikka väga 8ndat aprilli et saaks siit minema.

Alustan uut lõiku, asi hakkab põnevaks kiskuma:D Ma pole teile rääkinud, aga me oleme nüüd natukene aega jamanud selle karavanpargiga siiski. See eesti tüdruk kellest ma mõned blogid tagasi kirjutasin, said kuskile paprikaid pakkima, ja siis me oleme nüüd põhimõtteliselt terve nädal temalt oodanud vastust, et äkki me saaks ka sinna tööle, nendel on auto ka ja me saaks ilusti karavani kolida ja nendega tööl käia. Aga kahjuks ei olnud ta küsinud, või õigemini, ei leidnud sobivat momenti et küsida kas me saame tööle. Nii me siis virelesimegi seal õunafarmis, kuigi väikene lootus alati oli, et äkki see on meie viimane tööpäev. Aga samas me teadsime et me oleme sinna juba karavani juba palju palju kordi proovinud minna, aga lihtsalt ei tule midagi välja. Niiet lootusi kõrgele ei seadnud. Täna mõtlesime ka, et hosteli alla oleme juba 1400 dollarit pannud ja teine samapalju tuleb veel panna. Täitsa kahju on mõelda rahast mida sa elamise alla paned, ja kuigi tead et saaks palju odavamalt! Niisiis täna me lootsime uuesti saada seda vastust, et äkki saame sinna tööle. Helistasin tüdrukule ja ta ütles, et bossi polnud küll täna tööl, aga käskis meil minna ühte tööbüroose linnas (nemad said selle kaudu sinna pakkima) , ja küsida äkki nad vajavad seal pakkimises veel töölisi. Töölt jõudsime mingi pool viis tagasi ja see büroo pannakse 5st kinni, niiet kibekähku ajasime omale mingised teised riided selga ja kihutasime sinna büroosse. Kahjuks sealt meile öeldi, et sinna nad ei vaja töölisi. JA olidki meie lootused karavanpargiga jälle kustunud. (aga siiski...) küsisime selle naise käest, seal et kas tal midagigi muud tööd pole kus transporti vaja ei läheks. Tädike mõtles natuke, küsis kus me praegu töötame. JA sellepeale et me talle vastasime, et me töötame õunafarmis selle närvihaige alluvuses, tal hakkas meist päris kahju. Tädike kohe teadis seda kohta ja ütles et see on päris hull farm, eriti farmer. Mõtles veel natuke ja ütles, et tal oleks anda tööd kahele tüdrukule brokkoli pakkimises, et tahate et ma helistan farmi?! Meil läksid silmad rõõmust särama, ja muidugi me tahtsime et ta helistaks! Ütles et hästi tore farmer ja farm, hooaeg kestab ka veel mingi 3 kuud ja kõik on supppppper! No me siis jäime seda kõnet ootama, päris pikk aeg, eriti veel sellepärast et meie tulevik oli kaalu. JA teate! Me saime sinna tööle!!!!!!! uskumatuuuu, me gerdaga niimoodi naersime ja kilkasime seal . Aga ainuke mure oli nüüd see, et pidime hostelist võimalikult kiiresti välja kolima, karavanparki. Ja karavanpargi info pannakse kell 6 kinni, niiet ega meil palju aega polnud, peale selle pidime tagasi tööbüroosse veel minema, et mingid lehed veel ära täita. (olgu mainitud, et büroo asub ühes linna otsas ja karavanpark teises, nende vahel on suuur mägi ja meie hostel) Jooksime siis büroost meie hosteli, pakkisime või no mis pakkisime, viskasime mõned hilbud käppelt kottidesse ja jooksime üle mäe karavanparki et check in-i jõuda. Läbi märgadena jõudsime õnneks kohale. Ja tõesti, see oli lihtsalt nii raske, kottidega kõrvetavas kuumuses venisime sealt mäest ülesse. Check ini tädi vaatas ka meid üllatades, et kas te tulite jala siia?!:D Nii see selleks, kohale jõudsime, saime oma karavani, mina sain veel kahe vahel valida millist tahame. Võtsin suurema, ja see on niii ilus ja armas ja tore! Nagu meie koduke! Meie esimene majake, pisike nunnuke majake! Viskasime siis osa träni oma nunnukasse majja ja panime lidudes teise linnaotsa, büroosse tagasi. Jälle märjad kui kaltsud, andsime oma paberid sinna , ja panime jooksuga poodi, ostsime homseks lõunaks mingi salati, sest söönud polnud me ju veel midagi, ainult jooksime ja jooksime. Homseks ka midagi teha ei saa, kuna potte ja panne meil ei ole. Poest jooksime tagasi hosteli, nüüd pidime ju hosteli omanikule ütlema et me läheme ära. See oli päris raske katsumus, ja tegelt ta oli päris üllatunud. Pahaselt üllatunud ma arvan, aga mis teha. Inimesed ju lähevadki ja tulevad, selline ongi backpackeri elu. Eriti ta midagi meiega ei rääkinud aga mis teha. Pakkisime siis oma viimased asjadki kokku, ja issandjuudas kui palju asju meil jälle oli. Neid oli nagu juurde tekkinud vahepeal , pluss meie söök! 5Kg riisi, 5kg kartuleid, jahud, 3 liitrit piima kummalgi jne jne. Kotid olid nagu raudkangid! Korjasime veel mingipäev räigelt oma farmist õunu kaasa, need tuli ka nüüd siia karavanparki tarida! Üle selle jõhkra mäe. No tõesti, seda ma ei oska kirjeldada kui jube see teekond siia karavanparki oli nende kompsudega. Poole tee pealt läks gerdal õunakott katki veel, korjasime upakil tänavapeal õunu maast ülesse. Siis need veeresid mäest alla, jooksime oma suurte backpackerite kottidega nendele järgi. Ise naerust lõhkemas kui naljakas see ikka siis oli. Möödasõitvad autod vaatsid küll, et täitsa napakad. Kottide vahelt me vist ise välja ei paistnudki. Aga lõpuks, no tõesti lõpuks me kohale jõudsime. Käed olid soonitud, õlad paigast nihkunud, aga õnnelikult oma nunnus karavanis! Nüüd me siin oleme, meil on kaheinimese suur voodi, oleme gerdaga kahekesi siin pikalil, kirjutame blogisid ja me oleme õnnelikud! Aa üks probleem oli veelm et kuidas me tööle saame. Õnneks nüüd saime takso numbri ja see võtab meid 5.50 siit pargi eest peale ja me sõidame tööle! Loodan et eriti kallis pole, aga esimene päev pidime ise kuidagi kohale saama. Teised päevad, võib olla on nii, et homme tuleb uus pakkimine teha, sest farmi juures olevat ka mingi majake, kus tüdrukud elavad ja seal on rent ainult 50 dollarit öö! Uskumatu et see kõik juhtub. Mõelda ainult palju me kokku hoiame, kuigi karavan on mulle juba nii armsaks saanud, no kui homme tuleb uus kolimine mis siis teha. Me olemegi backpackerid, meid ei hoia miski kinni. Aga siis, mis meil karavanis on, enda külmkapp, laud, 4 voodikohta (kaks nari on ka peale meie abieluvoodi) , hunnikute viisi riideid on meil siin laiali, sest me pole midagi jõudnud korda panna ja kopihais. Kuid see kõik on nii lahe! Lõpuks me saime siia!... Ma ei pea enam pirne seal kuumuses korjama, me saame pakkima!..aga terve päeva oleme lihtsalt linna erinevate kohtade vahelt jooksnud, mitte midagi muud pole jõudnud teha. Ja aitäh eilsete lohutuste eest, need tõesti aitasid mul tänast päeva mööda saata!
Saukiii!!!