17.04

Gerdjuunushakaga bussis ja sõidame aga Byron Bay poole. No tegelt kui teie seda blogi loete siis me oleme juba arvatavasti kohal.

Eile siis käisime väljas, ütleks nii et mitte midagi erilist ei olnud. Suht mage, võib olla ka sellepärast et olin mina ja teised ka vist nii väsinud ning ei viitsinudki eriti seal karata :D alguses pidime minema bussiga surfers paradise kuskile klubisse, aga kuna me bussipeatust üles ei leidnud, kutsusime endale takso. Tagasi tulime ka taksoga, aga öine surfers paradise on ikka hoopis midagi muud kui päeval. Ilusaid inimesi on kõik kohad täis ja nad jalutavad klubist klubisse. Me siis proovisime ka valida parimat, aga sisse läksime siiski vaid kahte.

Hommikul ärkasime mingi 10 paiku, broneerisime omale lennupiletid sydney-melbourn ära 30ndaks aprilliks. Siis sõime hommikust, see pererahvas oli nii lahke,et tegi jälle meile igavese laari munaputru ja peekonit . Kõht täis, istusime autosse, ja läksime uuesti surfers paradise randa. Lained olid lahedad. Tegelt oli suht külm ilm, pilves ja koguaeg ähvardas sadama hakata, aga ega me siis ei saanud ujumas käimata jätta. Niisiis riided seljast ära ja läksime jooksuga gerdaga vette! Esimene laine lükkas mu kohe pikali, niiet mul olid kohe kõik suud,silmad seda soolavett täis :D ja ega ujumisest midagi seal välja ei tulegi, lihtsalt saad koguaeg lainete käest peksa, ja üritad seal vees tasakaalu säilitada. Aga teate kui ilus on see mereäär, suured majad on kohe seal samas ja pikk pikk liivarand! Oleks olnud ainult ilusam ilm, oleks äkki päevitanud ka natust.

Peale ujumist tsekkisime natuke seda linna. Tegime shopingut, no palju palju :D me oleme shopahoolikud gerdaga, võin ausalt tunnistada. Aga mul on selline tunne, nagu ma oleks 6 kuud kuskil metsas üksi elanud ja nüüd äkki ma olen tsivilisatsiooni sattunud. Ja mind piirab see ka, et ega kotis eriti ruumi pole, niiet võite oma suveniiridest suu puhtaks pühkida :D muidu tooks küll, aga no pole ruumi .

Peale shopingut istusime veel rannas ja rääkisime viimast korda veel juttu. Ja siis oligi aeg minna bussijaama. Oh rikega hüvastijätt oli isegi raskem kui ma arvasin. Selline naljakas tunne oli, no ega me muidugi ei nutnud seal oma silmi peast välja, aga lihtsalt mõte et sa ei näe kedagi arvatavasti enam mitte kunagi, on kuidagi tühi.

Aga nüüd siis, vihma tsipake tibutab ja sõidame byron bayssssse! Olgu päike olla!