27.01

Valmistusime tänaseks päevaks eile päris tõsiselt ette, kuna ilmateade lubas samasugust sooja ilma, kui mitte veel soojemat, nagu eile oli. Ja me juba kujutasime ette kuidas me õunafarmis sulame. Gerda riietas end õhtul juba peaaegu moslemiks, et mitte kuskilt päike sisse ei kiirgaks. Aga töö juures oli ta pigem nagu superman, kaitseliidu suur rätik oli õlgadepeale seotud, nagu supermani keep. Aga õnneks ei olnudki nii kuum ilm, või vähemalt mina ei pannud tähele. No soe oli küll, tapvalt, aga õnneks täitsa ära ei tapnud. Võib olla ka sellepärast me ei pannud tähele, et täna olid kõigil kõrvaklapid peas ja kuulasime muusikat. Aeg läheb küll sama aeglasti, aga vähemalt mitte nii igavalt. Kuulasime siis seal õunapuude vahel muusikat, ja järsku läbi muusika kuulen kuidas keegi lihtsalt lõugab, alguses arvasin et lõuna aeg või midagi, aga siis jälle, ja vihaselt. Võtsin kõrvaklapid peast ära, ja gerda juba siis ütles mulle, et maria! Ülemus on siin. Ossa raks! Asi oli naljast kaugel, ta oli juba mitu korda pasundanud seal all, meie olime kõik redelite peal ja korjasime õunu, et kobige alla sealt! Ja kohe tulge siia! Läksime siis neljakesi tema juurde, ta ahastusest ja vihaselt röökis, et mida te teete?! Te korjate kõik head õunad ju ka puu pealt ära, nagu üldse aru ei saa mida te teete siin?! Aga jällegi, oli see suunatud kanada poistele, aga meie tundsime end ka puudutanuna, sest tõesti, mõned õunad tõmbad jah alla :D aga see polnud üldse naljakas, käskis meil redelid kaasa võtta ja pidime teisele põllule minema. Pidime autosse istuma, poisid läksid auto kasti ja meie gerda istusime temaga kabiini. Mõtlesime, et okou, nüüd tuleb selline vihane vaikus autos. Aga kus sa sellega, mehe toon oli meiega rääkides hoopis teine. Küsis kohe et kas on palav ilm. Uskumatu, ühesõnaga see röökimine siis ikkagi oli jälle poistele mõeldud. Aga meie värisesime sellest hoolimata, ja muidugi lasime kätel kiiremini käia . Pead täis sõimatud, käskis töö lõpetada kolmapäeval, mis on päris võimatu, ja suur boss pani ajama. Ja meie ilus päev oligi rikutud, kanada poisid lähevad nüüd kindlasti siit minema :D helistasid juba oma uute kohta, tuult neile tiibadesse. Kuigi nad olid logardid, on mul siiski natuke kahju nendest, sellest sõimu pole küll keegi ära teeninud. Rahulikult saab ka rääkida, koguaeg ei pea karjuma. Ma arvan et sellel suurel bossil oli mingi sünnitrauma, või siis kiusati teda koolis väiksena. Sest no lihtsalt nii haige inimene ei saa muidu tulla. Me gerdaga oleks arvatavasti seal nutma hakanud, kui see sõim oleks ainult meile otse tulnud. Aga kui poisid nüüd minema lähevad, äkki siis hakataksegi meie kallal võtma, no siis hakkavad nad alles pilli nägema. Ja kui see juhtub, ja me arvatavasti tuleme siis sealt farmist ära, siis me ütleme talle, et naine on sul küll väga tore inimene, sina oled ikka sitt abikaasa :D naljakas üldse et selline mees nii heal naisel on. Samas meile pole veel ühtegi halba sõna öeldud, nagu OTSE meile. Germo sõidab ka homme kuskile Sydney lähedale farmi tööle, kuna seal kus nad praegu on lõpeb pooleteiseks nädalaks töö. Aga nad lähevad sinna tagasi, kui töö uuesti algab. Helistasime just, ta on ka päris ärevil, ma oleks ka ! Mingi vaheldus. Gerda sõidab homme minema, sugulastele külla, ja mina lähen homme Stranthorpe festivalile tööle, ei tea veel siiski mida täpsemalt tegema pean. Aga hull atribuutika oli igatahes seal platsil juba üleval, mingi karusell ja värgid. Tundub lahe! Ja esmaspäevast kui kanada poisid minema lähevad, jääme gerdaga vist siia kahekesi. Nagu tuppa, sest täna tõmbavad prantsuse poisid ka sydneysse ära. Oleneb muidugi, meile võivad uued toakaaslased väga kiiresti tulla, aga praegu vaadates, et tule siia eriti kedagi, pigem inimesed lähevad. Ja eile, oli ju Austraalia päev. Juhuslikul kuulsime pargist mingit tümpsu, läksime vaatama, räigelt inimesi oli sinna kogunenud, bänd mängis, müügiputkad olid avatud. Selline kontserto käis, et me ei teadnudki. Õhtul läksime sinna murupeale istuma ja kuulasime bändi ja vaatasime kuidas inimesed tantsivad. Väga sarnane oli see kõik eesti jaanitulele, lapsed jooksid ja kilkasid, vanad rääkisid omavahel ja rüüpasid alkoholi. Üldse väga sarnased oli austraallased eestlastele, aga mõnus õhtupoolik oli, midagi teistsugust jällegi. Soe, tähed olid taevas, muusika mängis...Mmmmm!