18.01

Gerda: 1)„ Issand Jumal, mul jäi õun redeli otsa alla ja nüüd see veeres minema“
2)„ Issand Jumal, mul on juba vetsu vaja minna, kuigi alles on hommik!“ Maria: „On sul vetsu suhtes mingeid erisoove?“ Gerda: „ Ei, peaasi, et auk oleks“
3)„Issand Jumal, kas sul on see oks tehtud, seal on kaks musta plekiga õuna peal?!“
(Jahm , Issand Jumal, on väga populaarne lause algus meil)
Ma arvan et te üldse ei usu ka kui masendav on neid õunu 8 tundi noppida. Päeva lõpuks on ikka nii mandunud tunne ja ikka väga igav on terve päev. Koguaeg vaatame kella, tundub nagu oleks pool tundi möödas, aga tegelikult ainult 2 minutit. Ja kõige hullem on see Päike, me oleme nagu tõsised lihalõigud kuskil pannipeal, säriseme lausa seal puude vahel. Ja kuidas see päike väsitab, nii loiuks teeb, et lõpuks ei jaksagi midagi muud teha, ja vahepeal tuleb selline joogikas, et ei tea mis teeks, et ruttu paus tuleks. Njaa see ilm ongi vist kõige hullem, nüüd öeldi et varsti peaks jälle mingi uus vihmasahmaks tulema, olgu see töö nii igav kui tahes, vihmapausi küll veel saada ei taha! Mul on isegi väga hea meel, et see Stanthorpe kõige külmem koht on, ei tea mis need teised veel teevad, kui meil juba nii palav on. No ja kui see tööpäev ükskord läbi saab, siis peame veel hosteli bussi mingi pool tundi ootama, vähe sellest et oled väsinud, peab veel ootama ka! See ajab ikka ka väga närvi, võiks siis vähemalt õigel ajal kohal olla. Ülemus käis ka korra meie juures, me tegime siis ikka elukiirusel, kõige hullem on see, et kui ta tuleb, siis saavad just need mustaplekiga õunad otsa, või ei näe neid lihtsalt, ja siis ma niisama tõmban õunu alla:D Ja nendest kanada poistest ma üldse ei räägi, minuarust ei tee nad üldse tööd, kuigi ülemuse petsid nad seekord ära. Aga kõige parem päevaosa on see, et söö praegu virsikukompotti!