10.01

Meie käime igatahes kivid taskus, et üleujutus meid minema ei viiks:D Tegelt ka, nüüd on see ka meieni jõudnud. Jõgi ajab üle, teed on suletud ja inimesed ei saa enam kojugi. Käisime gerdaga seda kõike eksploorimas ka, tegime paar snapshoti, et ka teie meie rõõmust osa saaksite :Dõnneks on meie hostel vist suht kõrgel, aga praegu mõtleme küll, et oleks pidanud vist ikkagi ülemised narid endale hankima. Aga enam pole midagi teha, need on ka juba täis:D Loodame et siis homme ei ärka kuskil veeloigus. Meil pole veel midagi hullu, kui välja arvatud see, et tööle arvatavasti ka ei saa, ja üldse farmid ei tööta sellise vihmaga, aga paljude kodud on ka juba vee all. Isegi uudistes oli näidatud stanthorpet. Jube on sellele mõelda, et kui tööd ei ole, siis on suht nutune seis küll. Ja vihma aina tuleb ja tuleb. Ma ei saa üldse arugi kuidas seda nii palju maamunapeal üldse olla saab, aga näed saab! Magama minnes ka kuuleme, kuidas tuul ulub akna taga, vihma sajab. No täielik sügis! Isegi lehed on kollased. Ja teate, täna läks mu õudusunenägu ka minema! See mustanahaline tüüp kes mu voodi peal üks öö istus. Enam ei ole unetuid öid tema pärast;) Tõsiselt, kaks ööd ma olen nüüd täielikku luupainajat näinud, kuidas ta istub mu voodi kõrval ja ma tahan karjuda, aga ei saa! Lihtsalt ei saa. Nii jube. Ja pärast tuleb välja, et see oli mu teki kuhi, mida ma temaks pidasin. Ja kaks ööd on nüüd nii olnud, tahad karjuda, aga häält ei tule. Vot nii, nii me siis siin elame, veeloigus, nagu enamus austraallasi.