17.01

Elasid kord kaks seljakotimatkajat Gerda ja Maria. Iga hommik äratab neil kell 5.30, et asuda tööle. Töö on neil õnneks kerge, peavad praegu halbu õunu noppima puude pealt ära. See on ainult näpu osavus ja osavad on nad küll! Nii ka täna, ärkasid kaks neiut äratuskella peale ülesse, kuid seda on neil iga hommik üha raskem ja raskem teha. Uni silmast pühitud, pannakse hambad likku, töö riided selga, pudru keema ja siis ootavad nad bussi, et tööle minna. Aa, unustasin , uudiseid vaatavad nad ka ikka iga hommik, see on rituaaliks saanud juba. Täna oli natuke teistsugune päev, sest kaks kanaada poissi tulid ka nende farmi tööle . Ega neil midagi erilist töö juures ei olnudki, noppisid seal oma õunu , aga üks mõte koguaeg painas: Nad peavad küsima tööliste käest, kas keegi nendest elab siin linnas, et nad saaksid kahekesi hosteli karavani vastu välja vahetada. Ootasid kaks neiut siis ärevusega smokot, et võimaluse korral küsida. Ja kui see hetk oli käes, tuli väga ränk tagasilöök. Vähe sellest et keegi ei ela linnas, said nad ka teada, et kui siit kallist hostelist ära tulla, siis kaotavad nad ka oma õunafarmi töö. Niiet hostel ja farm käivad käsikäes. Unistused purustatud, ei andnud nad veel alla. Mõte koguaeg käib, kuid võimalusi jääb aina vähemaks. Nad veel mõtlevad, et peaks sellele töö perenaise käest küsima, et kas tõesti nad kaotaksid töö kui kusagile mujale elama lähevad. Kui jah, siis ei ole midagi teha. Kui ei, siis on üks võimalus JALGRATTAD! Nii see selleks, muinasjutt läheb veel edasi. Noppisid siis kanaada poisid ka oma õunu, neiud ka, ja järsku tuli nuka tagant välja ülemus, keda neiud ikka paaril korral ka kohanud on. Aga ei osanud nad midagi oodata, noppisid oma samas rütmis ikka edasi. Kui äkki ülemus läks nende „põllubossi“ juurde ja ütles, et ütle nendele poistele, et kui nad ilusti korjama ei hakka, siis võivad jeehat tõmmata. Seda alguses vaikselt, aga piisavalt valjusti, et kõik seda puudevahelt kuulsid. Peale seda tuli ülemus otse poiste juurde ja ähvardas silmastsilma, et hakake kahekäega korjama, mul ei ole raha maksta inimestele kes ei tööta! Gerda ja Maria vaatasid üksteisele nõutult otsa, õnneks neile otseselt ei öeldud midagi, aga see kehtis ikka kõigi kohta. Niiet pole see töö nii lust ja lillepidu midagi. Aga kanaada poisid olid natuke üleolevad ka, viskasid üksteist õunadega, ja ei teinud üldse korralikult tööd. Arvab Maria. Aga samas, esmakohtumisel võiks ülemus natukene viisakamlt rääkida, sest ega keegi ei teadnud et nii korjata tuleb. Jube oli, aga mis seal ikka, tuleb edasi elada. Aga täna oli ka palav ilm, Gerda kärssas jälle ilusti ära, Maria õnneks säilitas oma pruuni naha :D Kuid kahjuks peanahk sai liiga palju päikest. Ja tänane muinasjutu tund hakkabki läbi saama.
Kui Gerda ja Maria veel ei maga, siis on nad arvatavasti üleval.