Saturday, May 21, 2011

20.05-21.05 KOJUUUU!

Narts (maria) , Plärts(germo) ja Kärts(gerda) maandusid ilusti pariisi lennujaama. Naljakas oli mõelda et homme näeme kõiki! Homme olemegi eestis, kõik see juhtub hommme! (germo lause: Narts viskas Närtsu Plärtsuga vette :D, õnneks mina jäin siis laevale) igatahes, see lend- Kuala lumpur kuni pariis! Jubedusetippsaavutus, üle 13 tunni kestis see. Proovid mugavat poosi võtta, no ei saa, kord surevad jalad välja, kord sureb kael välja, siis surevad käed välja ning siis jälle surevad uuesti jalad välja! Kella vaatad ka, et 11 tundi veel..10 tundi veel.....5 tundi veel- karju appi! Gerda õlg oli heaks toeks õnneks, siis sain ikka tsipake magada. Aga kui see ikka läbi sai, siis oli suu kõrvuni , kuigi lennumaitse on siiamaani veel suus.

Pariisis pidime siis lennujaama vahetama. Ega ju eriti ei oska ju seal midagi seal otsida, ja need prantslased eriti ei taha ju inglise keelt ka rääkida, kuid saime ikkagi oma piletid kätte ja istusime rongi peale. Vahepeal aeti meid rongist maha...ISSAND VÄIKE VAHEPALA TEILE, KIRJUTAN JU BLOGI TALLINKI LAEVAST JA GERDA TULI JOOKSUGA MINU JUURDE: TULE VAATA SEDA, TALLLLLINNNNNA TORNID PAISTAVAD! SELLINE TUNNE ET HAKKA NUTMA, NIII TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUS, AINULT MÕNED MINUTID VEEL!..okei jätkan siis. Aeti meid siis maha, aga õnneks saime ilusti uue rongi peale ja sõitsime Charles De Gauelle lennujaama. Kõige parem oli see, et seal on ju lennuterminale kaks tükki, mõlemad suht kaugel üksteisest, et kumba me minema peale?! Alguses oli nagu suurem tõenäosus et terminal üks on meie oma, sest seal oli 1 ja 3 koos. Kaks peatust enne lennujaama oli seal õues mingi sildike mis firmad kust terminalist lendavad, jõudsin ühe terminali läbi lugeda, nr 3 terminali ja seal easyjeti polnud. Mõtlesime et mis nüüd siis teha, nüüd oli nagu suurem tõenäosus et 2 terminalis on meie lend, niiet sõitsime sinna. Ja õnneks läks täppi!

Ootasime lendu ka mingid tunnid, aga see enam ei lugenud. Ees oli ju sõit soome! Peaaegu nagu eestisse, aga päris täpselt ei ole nagu ka, kuid meid ootas ju ees Laura.

Lend soome läks hästi, sõitsime mingi 3 tundi ainult ja see oli nagu kõkimõki selle kõrval mis meil seljataga oli... aga kui lennuk maandus, selline tunne nagu oleks eestisse maandunud. Kased-kuused-pihlakad... ja keel ka peaaegu. Ja muidugi oli meil vastus armas laurakene! Kellel olid kaasas veel õhupallid, lagritsad ja EEESTI KOHUKESED! Mis te arvate kas me ei söönud neid kohukesi kohe ära?! Kohupiima pole nagu nii kaua söönud ja need maitsesid ikka samahästi ! Igatahes väga armas vastuvõtt oli meil sadamas. Ennem lauraga kohtumist, jalutasime lennujaamas sees ja järsku gerda on (pagasit polnud meil veel käes muideks :D) ja järsku gerda karjus: „ISSAND! „ ma olin et mis juhtus?! Gerda siis ütles: „ah ma arvasin et see seal on laura“ :D kuigi me polnud veel väravatest läbigi.. :D:D

nii siis istusime kõike oma kompsudega laura autosse ja laura viis meid ilusti oma „koju“ . Kuidagi naljakas oli küll jälle nagu võõrasse perre minna, aga samas nagu parem ikka kui kuskil lennujaama põrandal magada. Pererahvas oli jällegi väga tore, tegid meile kohe voodid valmis. Meie germoga magasime kaheses voodis ja gerda magas laura juures. Teate kui tore on olla kuskil, kus sa näed et inimene on kaua kaua kedagi oodanud. Nii hea oli vaadata gerdat ja laurat!

Õhtul rääkisime veel juttu ja ega uni tikkuski vägisi silma. Kõige naljakam oli see, et õues oli ju nii valge. Kell oli 11 läbi ja ikka nägid õues midagi teha. Mõtlesime küll, et appi appi kuidas me siin magada saame. Aussis olid ju nagu koopas, kell 6 olid juba nagu kirstus, midagi teha enam ei näinud. Aga see selleks, tegelt saime kohe magama (meie germoga vähemalt, gerda ja laura vist rääkisid päris paar tundi veel :D ) ja oli ikka hea küll voodis magada!

Hommikul saime isegi seal süüüa! Nii naljakas oli see omakorda, võõras peres söö võõrast toitu!:D kuidagi nagu ei istu , aga no pere oli väga külalislahke. Aa, ma tahtsin veel seda rääkida, et kui hästi laura räägib soome keelt. Ma arvasin, et ma soome keelest midagigi saan aru, aga ei, täpselt nagu hiinakeel. Mitte muffigi ei jaga. Kuid see laurakene! :D uskumatu, lapsed midagi räägivad, meie vaatame lolli näoga üksteisele otsa, et mida nad nüüd ütlesid, ja siis laura kukub soome keeles neile vastama! :D nagu ulme, 4 kuuga keel suus..

hommikust söödud, tõi laura meid helsingi linna, otsisime natuke parkimist ka, aga kõik oli tasuline. Ning otsustasime kohe sadamasse minna. Istusime veel sadamas natuke, ja oligi aeg uuesti laurale sau öelda! Päris kahju oli minna, kuid ma olen nii õnnelik, et ta meile vastu tuli. Niiii armas vastuvõtt, aitäh sulle laura! Tõsiselt, aitäh sulle, Hiiiumaal näeme :) Ainult kaks nädalat veel (L)

nii, ja siis oligi aeg sammud soome laeva peale seada! Alguses polnud küll nagu mingit ärevust. Läksime siis gerdaga laeva WC, panime kraanid tööle ja hakkasime pead pesema :D inimesed käisid sisse ja välja ning kindlasti mõtlesid, kes need imelikud siia sattunud on. Siis istusime fööni alla, ja hakkasime kuivatama :D sirgendasin seal veel tukka, ime ei lõikama ei hakanud , aga no natuke peab ju end kasima, enne sellist suurt taaskohtumist!

Ja kui me seal laeval eesti keelt kuulsime, selline tunne oli et jookseks inimeste juurde ja ütleks: „ tereee, kuulge mina olen ka eeestist!“ nagu austraalias kombeks ju oli, iga eestlasega oled kohe sõber. Ja naljakas oli müüale näiteks tere ja aitäh öelda, või siis inimestele mitte sorry öelda, vaid aitäh. Ning liikluses on ka selline tunne et oled koguaeg vastasuunavööndis. Aga no kõigega harjub...

issand issand, mida lähemale me tallinnale jõudsime seda rohkem kõhus hakkas keerama, käes värisema ja selline imelik tunne tekkis. Nagu kõik see saabki nüüd läbi. Laeva uksed tehti lahti ja pidime veel kaua tunnelis käima, et lõpuks eesti pinnale jalaga astuda. No tulime seal rahvasumma sees, täpselt selline tunne, või ma arvan et selline tunne, nagu oma enda sünnitusele jalutaks, niii jube aga samas niii äge :D:D no ma ei tea ka tegelt :D:D aga igatahes, gerda siis järsku ütles, MA NÄEN HANNNAT! Ma on: kus?!kus?!:D ja siis ma nägin juba hanna kuppu ja siis juba issi ja emme paistsid sealt.. oh jooksuga hüppasime kõigile kaela, nutt oli lahti kohe:D kõik nutsid, no täitsa naljakad on küll need eesti inimesed sellesuhtes, peaks ju õnnelikud olema, aga ei, aina nutaks! (nagu malaysia seebikates) anti meile kohe lilled, shokolaadid, õhupallid!! aga kõige tähtsamad meile olid ikka inimesed, keda me polnud ju 8 kuud näinud. Ja suuur suur aitäh sulle KAISA, kes tuli meile oma töö vahepeal meile vastu õhupallidega! Niii nunnu.

Üldsegi vastuvõtt oli 100000000000000 miljonit triljonit korda parem kui ma seda oleks oodanud. Ka oma kõige paremates unenägudes poleks uskunud, et see nii hea võib olla! Tasus mida oodata!! ja ma ei usu siiani et ma istun praegu hiiumaa praamis, söön piprakiluvõileiba( ekstra käisin seda tallinnast ostmas) ja olen oma kalli emme ja issiga koos! Tahaks hannat ka, aga no, tema läheb ju homme minema, üks tuleb teine läheb. :)

Erilised tänud Laurale ja Kaisale ! (L)

Suuuuuur Aitääääh Teile kes te lugesite ja hoidsite ja elasite kaasa mu 8 kuulisele seiklusele Austraalias! Päriselt, teie andsite väga palju energiat mulle, kuna ma teadsin, et keegi elab mulle kaasa! Aitäh veelkord! :)
Olen kohe koduss (:

PS! kokkuvõtlik blogi tuleb siis kui ma selle valmis saan :D

3 comments:

  1. Maria, sa oled armas! Aitäh :)

    ReplyDelete
  2. Tere Maris:)
    Sa kirjutad väga hästi ja kogetud emotsioonid on otsekui teksti sisse kirjutatud;)

    ReplyDelete