9.05

Viimane õhtupoolik siis austraalias! VIIMANE! Alles me tulime siia, ärevil mis meid ees ootab. Ja nüüd on see läbi. Kuid see pole veel see blogi kus ma hakkan memuaaritsema, mis farmides me kõik käinud oleme ja kus me oleme olnud. See on veel lihtsalt viimane blogi austraalia moodi. Luban et rohkem te minust sellel aastal austraalias ei kuule. Aga kes teab, kunagi tahaks küll tagasi tulla. Kokkuvõtlik blogi tuleb 2 nädala pärast, ma loodan!

Magasime täna kaua, oma une ikka ilusti täis ja mingi poole 10ne paiku olime kõik juba triksis-traksis ja valmis hommikusöögilauda istuma. Nagu ikka oli meie söögilaud rikkalik, kõhud täis söödud, viis jack meid panka, et saaksime oma pangakontod kinni panna ja kogu raha kanda eesti kontole.

Appi, kui kaua see aega meil võttis. Lõppkokkuvõttes istusime seal vist 2 tundi ja ikkagi ei saanud kõik nii nagu ideaalis oleks olnud. Aga siis, esiteks saadeti meid kohe rahvusvaheliste tellerite juurde, seal järjekorras istusime alguses mingi 20 minutit, ja siis ma mõtlesin, et äkki samal ajal saaksin ma ajada oma „kui pood mul kaks korda raha võttis“ asja. Niiet lahkusin järjekorrast ja läksin teise telleri juurde. See naine aitas mingi ka omakorda mingi 15 minutit ja eks ma oleks oma raha ka tagasi saanud, aga siis ma taipasin, et kuhu nad selle raha siis saadavad. Ma panen ju oma konto praegu kinni. Niiet ütlesin sellele tädikesele aitäh ja jalutasin tagasi järjekorda. Järjekord oli muidugi suurenenud selle ajaga, aga gerda ikka veel ootas. Mina pidin jälle rivi lõppu ootama minema. No ma ei valeta kui ma ütlen et ma ootasin omakorda veel üle poole tunni seal järjekorras kui lõpuks oli järg minu käes. Alguses sujus kõik hästi, sain oma eurod kätte , aga kui tahtsin raha saata eestisse, siis oli jama majas. Panga number ei klappinud panga nimega, ja tädi ütles vabandust aga me ei saa midagi teha. Ütles et pane siis kõigepealt pangakaart kinni ja võta sularahas kõik see laadung välja. Saadeti mind teise telleri juurde.

Kui ma seda naist nägin, siis suu vajus küll kaks millimeetrit lahtisemaks :D no ta oli seline vormikas naine, mustade pikkade LOKKIS juustega. Suu oli ikka ilusti roosaks värvitud, kulmud võisid küll sinised olla, ma hästi ei mäleta ja ta box lõhnas ikka kenasti tema parfüümi järgi. Aga ise ta oli noor naine. Nii käskis mul siis istuda ja kohe hakkas rääkima nagu sõbrannaga : „Mis lõhn see siin on?! Kas sa tunned ka mingit imelikku lõhna?! „ (ma ehmatasin ära, et mis lõhn?! :D ainuke mida ma tunnen on tema lõhnaõli lõhn , millest mul juba pea ringi käis) ütlesin siis ilusti et ei mina küll midagi ei tunne. Tema vastas: „No ma ei tea, võib olla olen see mina.“ ja võttis paberite vahelt sahtlist oma lõhnaõli pudeli ja piserdas enda peale veel paar head laksu. Õnneks peale 10 minutit ma harjusin selle vänge roosilõhnaga ära ja sain keskenduda mida ta seletab.

Esiteks siis ma ei saanud oma pangakaarti sulgeda, kuna see jalgpalli pileti raha polnud veel üle läinud (gerdal oli sama jama, aga ta sai selle ilusti lahedatud). Minu teller siis ütles, et ei saa kinni panna! Mida ma siis teen, ütlesin talle et minu sõbranna just tegi seda sama probleemiga, et tehke sama moodi. Aga ma ei teagi mida ta juras. Käisid seal ikka igasugused inimesed boksides, lõpuks tuli gerda ja kinnitas et tema sai kinni pangakaardi nii panna. Aga teller ikkagi ütles et pole võimalik.

Kuna me olime seal boksis juba ikka tükk aega istunud, siis jack tuli vaatama et mis meid kinni hoiab. Õnneks sai tema tellerile kuidagi selgeks teha, et pangakaardi saab kinni panna, ja saadame kogu minu raha gerda eesti kontole. Kuna minu panga asjad ju ei klappinud. Niiet, kui see selgeks sai, peakski nüüd olema see korras. Loodame et paari päevaga gerda pangaarve kasvab ja saame oma aussi raha kätte.

Tulime seal tagasi, ja meid ootas ees lõuna. Õnneks, ma ütlen ÕNNEKS, leiti meile lõpuks siin majas tööd ka. Me olime väga rõõmsad mingisegi töö üle. Gerda läks marju riisuma maja eest ja meie germoga pesime autot. ( aa, samal ajal kui me pangas tuuritasime, pesi germo basseini) töö tehtud, nuumati meid veelgi..

..panime ujumisriided selga, ja läksime õue mullivanni, mida terve päev vello ja robin oli kütnud meie jaoks. Oh, te ei kujuta ette kui mõnus oli seal logeleda. Nagu tõeline spaaaa! Mulisesime seal ikka tükk aega, toodi meile veel sinna krõpsu ja värki. No tõeline sanatoorium.

Tagasi spast, pakkisime veel asju ja hakkasime piljardit mängima. Poole mängu pealt tuli jenny külla, ja saime temagagi natuke mängitud. Ja siis oli aeg meie pidusöömaajaks. Kuulus seapraad sai valmis. Mm, hapukapsa ja ahjukartulitega. Tõesti, enam ei igatsegi kodutoite, kõik on juba siin nii heaks tehtud, et mida siin ikka taga nutta. Mina ei tea, enam polegi vist võimalik seda lahket pererahvast tänada, kogu see tänamine tundub nii tühine sellekõrvalt, mida nad meie jaoks teinud on. Ja seda on ikka palju! Liigagi palju!

Väga ilusa mälestuse on Robin ja Vello minu mällu küll jätnud austraalia reisist.
PS! Viljamja Tiina , te peate austraaliasse tulema! Nad nii ootavad teid, ei möödu päevagi, millal nad teist ei räägiks. Ja siin on niiii kena :)

nii lähme oma blogiga edasi, tegelt polegi midagi kirjutada. Asjad on enamvähem koos ja homme siis otsaga malaysia poole. Aa, kas te teate, et me broneerisime eile hilja õhtul hotelli ära. Ei ole kõige odavam putka ja ei ole ka kõige kallim loss. Tavaline kolme tärni hotell, ja millel on veel boonusena hommikusöök sees. Niiet õnneks on nüüd teada kuhu minema peab.

Järgmine blogi tuleb siis malaysiast ! :):):):)