5.05

Ei hakka valetama, päris väsinud olen. Tegelt kindlasti kõik me 5 oleme väga väsinud sellest 2 päevasest tripist, aga samas ma usun et kõigil 5 oli ka väga tore aeg. Nüüdseks oleme siis oma järgmisesse pesasse jõudnud, kus veedame oma viimased päevad austraalias.

Täna panime äratuse peale 7.30ks, aga juba me kuulsime kuidas jack hüüdis teisest toast: „Lapsed , lapsed ärgake!“ kui hea on eestikeelt kuulda olimegi kraps püsti ja suundusime hommikusöögilauda, kus robin juba askeldas. Teised sõid nagu ikka hommikust, aga meie võtsime lasagnet, kuna kui seda ära poleks söödud, oleks see minema visatud. Ja meie sellisel asjal küll juhtuda juba ei lase. Niiet ilusti sõime hommikuks lasagnet.

Teele asusime uuesti kell 9, ja vaatasime veel natuke great oceani parimaid palasid, ja siis suundusime sisemaale. Sõitsime ikka päris kaua, kuni jõudsime pisikesse linnakesse kus läks meie praam. Ennem praami sõime ühes pirukaputkas pirukaid lõunaks, ja edasi suundusime praamile. No see oli ikka praam , päris õige kohe. Hiiumaale mineku tunne tuli küll peale, aga proovisin sellest üle olla. (kuigi peab tõdema et emme-issi igatsus on ikka väga suureks kasvanud nende paari päevaga) praam ise sõitis 40 minutit ühest otsast teise ja me jätkasime oma sõitu edasi nende poja philipi (ei tea kuidas tegelikult seda kirjutatakse) juurde.

Ennem veel käisime paar peatust läbi ja kuskil 4 paiku õhtul saabusime nende poja häärberisse. Nii võib vist öelda küll, kuna maja oli nagu loss. Alguses olime seal üksi, kuna pererahvas oli veel tööl ja igalpool mujal. Aga me jalutasime siis mere äärde , kuna maja asub ju päris mereääres. Muideks maja asub ka rahuvipargis, väga ilusas kohas. Rand oli ka super, meie koduranna vastu ma teda muidugi ei vahetaks, aga väärilise teise koha võib saada küll. Leidsin seal ka paar ilusat teokarpi, selliseid rohelisi, loodan et saab ilusti üle piiri neid tuua. Aga eks see selgub paari päeva pärast. Ja siis läksime tagasi majja. Varsti tulid juba Chris ( philipi naine) ja ta tütar, istusime veelgi, vaatasime telekat. Kuni õhtul jõudis ja philip kohale. Ta tõi „fish and chip“ 'se , ja me hakkasime õhtust kõik koos sööma. Väga toredad inimesed jällegi, ja väga tore õhtu oli ka. Ma alguses arvasin küll, et tunneme end nagu 5 ja 6 ratas vankri all germoga, aga pean ütlema, et nii see ikka üldse polnud. Ikka hoiti meid ja hoitakse meid, nagu oma sugulasi.

Natuke ennem üheksat saime sealt tulema, ja hakkasime siis robini ja vello kodu poole sõitma. Sõit kestis natuke üle tunni ja kohale jõudes olid vist kõik tiba väsinud. Pakkisime kohvrid lahti ja nüüd kirjutame blogisid ja laeme pilte. Maja ise on ka väga kena, SUUR ka veel pealekauba, kuigi väljas on pime ja ega eriti midagi ei näinud. Meie gerdaga magame siis ühes toas ja germo on eraldi toas. No tuhat korda parem kui hostel igatahes!

Mina nüüd kobin kiiresti tekialla, kuna muidu ma lihtsalt vajun siia põrandale pikali. Head öööd! :):):):)