6.05

Jõulujutt banaani minevikust
( lugesime germoga alguses vanast eestikeelsest raamatust välja, mis toodi õhtusöögi lõppedes lauda. Tegelik lause oli hoopis jõulujutt kanaani minevikust, jap need vanaaegsed eesti tähed on rasked)

hommikul magasin niipalju, et uni läks ise minema 9ksa paiku, ja hakkasime toimetama. Kõigepealt panime oma pesu pesema, sest seda luksust me ennem eestit vist teha ei saa. Mis mulle isegi meeldib, kuna austraalia pesumasinad on minu jaoks end juba küllalt tõestanud. Paned plekiga pluusi pesumasinasse, ja tagasi saad 3 plekiga pluusi. Aga samas võib olla see oli ka hostelite teema, sest siin see pesumasin oli ikkagi parem. Ühesõnaga pesu sai pestud ja hakkasime hommikust sööma. Väga rikkalik hommikusöök jällegi oli meil, kõigepealt sõime herkula pudru ja pärast veel munapudruga saia. Meid ikka väga nuumatakse siin.

Kell 11.15 pidi täpselt start olema, kuid kahjuks jäime kaks minutit ikkagi hiljaks, kuid see selleks. Istusime autosse ja sõitsime Puffin Billy juurde, ehk teie keeles on see siis vana auruvedur, millega me sõitma pidime minema. Ostsime piletid ja istusime rongi peale. Jack ja Robin seekord jäid autosse ja sõitsid meiega kaasas rongiga, ja tegid pilte meist kui me rongis olime. Rong ise oli ikka nagu tõeline, tegi häält tsuhh-tsuhh-tsuhh! Ja tuuuututtttuuuuut! Nagu ikka filmis . :D ja meie saime oma jalad aknast välja panna, ja kõõlusime seal rongi ääre peal. Sellepärast see nii tuntud ongi vist, päris lahe tunne on istuda aknalaua peal ja su all on sügav kuristik, või no mitte nüüd nii väga sügav ka, aga mingisegi tunde saad endale. Rongisõit ise oli lahe, aga kõige parem osa oli see, et gerda lehvitas seal oma jalgadega, ja järsku ta karjus- „mu jalats!“ :D niiet tema üks koss lendaski sinna rööbaste äärde ning ülejäänud päeva lonkis gerda ühe suusaga ringi. Väga naljakas, aga samas ka väga kurb , ega meil pole siin priisata nende jalanõudega :D

edasi suundusime kuskile kõrgele mäkke, nägime imeilusat vaadet melbourni linnale ja üleüldse kogu sellele alale. Aga olgu öeldud, et kõik need atraktsioonid on üksteisest päris kaugel niiet vello pidi ikka palju sõitma, et meid ilusatesse kohtadess viia. Üks mu lemmikuid kohti täna oli üks winery. Ma ei saa seda pilti siiamaani enda silmist ära- punakadkollakad puulehed, pikk viinamarja kasvatus, roheline muru, külm sügisene õhk ja taamal paistavad kõrged mäed mille jalamil söövad mustad lehmad rohtu. Issver kui ma oskaksin seda kõike oma mälust maha joonistada, siis ma oleks parem kui Da Vinci aga no, siiski mina jään endaks . Imetlen seda pilti oma mälestustes.

Sõitsime veel edasi kuni ühe tammini, ka see pilt oli piltilus. Suur järv, no täiesti peegelsile. Ja ilus suur sügisene mets peegeldas vastu seda muinasjutulist järve. Samas kaugel paistis ka valge paviljon, millest sai vee peegelduse tõttu kaks täiesti identset paviljoni. No ma ei oska teile seletada, aga need pildid on lihtsalt mu mälus praegu nii selgelt, ja see lõhn! See karge sügisene lõhn! See on midagi mida eestis ei tunne sügisel, ainult mingit soppa kallab eestis sügisel. Aga siin on kõik nii ilus värviline ja kunstiline.

See oligi meie kaugeim punkt, peale seda hakkasime tagasi sõitma, ennem veel käisime kähku veel ühest piltilusast wineryst läbi, millel oli samuti hingematvalt ilus vaade suurte mägede ja pikapika viinamarjaistandusega. Kui veel ennem kui koju sõitsime, käisime veel toidupoest läbi ja ostsime süüa. Ning meie ostsime endale homseks koogiteguks produkte. Või tegelt ainult piima ja lehttainast :D

koju jõudes , hakkas robin kohe õhtust valmistama, ma ei tea kuidas ta küll suudab nii energiline olla. Vaatan ja imetlen teda, et ma ka selline tema vanuses oleks! Ja siis pidi ka nende tütar lynette siia tulema, oma „kaasaga“. Niiet sõime kõik koos õhtusööki, milleks oli lambaliha, hapukapsas, lillkapsas juustukastmega, ahjukartulid, ahjukõrvits ja herned. No jällegi nuuuumati meid sajakordelt ikka. Peale sööki toodi lauda igasugused vanad albumid, ja vana raamat millest ma juba eespool rääkisin. Proovisime seda eestikeelde tõlkida, vanast eestikirjast. Ja üldse väga tore õhtusöögi aeg oli. Üldse on siin väga hea olla, väga kodune tunne. Kõik hoiavad meid nagu oma lapsi ja tahavad et meil ainult hea oleks. Väga vastik on see, et ei oska neid kuidagi tänada kõige selle vaeva eest, aga me muidugi aitame neid köögis nõudega ja igatemoodi veel kuidas vähegi võimalik on. Kuid mulle tundub et ikka jääks nagu väheks. Aga samas väga tore on sellise suure koduärevuse ajal sellises kohas olla, kus sind koheldakse et sa oled nagu kodus. Sellega läheb nagu igatsus vähemaks ja samas ma tean et kohe-kohe olen ju kodus :)