19.05

Istun Kuala Lumpuri „tornide“ all
Loojumas päev
äkki kuju tuttavat näen...
OoooOOoo, see on ju meiete gerda!

On hetki elus palju, mis .......
(ühesõnaga laulsime (Alice) seda laulu kuala lumpuri tornide all, või no selle pilvelõhkuja all täna õhtul kui vihma sadas ja meil polnud kuskile minna.)

naljakas on mõelda, et veel täna hommikul olime me langakwil , ja nüüd ootame ööd kuala lumpuris.

Eile õhtul käisime veel siis reggae baaris, ja tellisin endale siis esimest korda kokteili. Ma olen alati mõelnud, et tahaks palmisaarel mingit -fancyt- jooki juua, vihmavarjude ja värkidega. Minu kahjuks toodi aga jook plastiktopsi sees , kuid vähemalt maitses hästi.

Hommikul siis oli meil pesutuur, sättisime end kohe järjekorda. Mina pidin kõige varem ärkama, ja germo sai kõige kauem magada. Aga kuala lumpuriks tuleb ikka langkawi saast maha pesta. :D võtsime siis takso ja sõitsime lennujaama. Kahju oli langkawile adjöö öelda, aga mis sa ära teed. Lennujaamas pidime ka poolteist tundi vist umbes passima. Pakkuge palju mu kott kaalus! PAKKKUGE palju ma tarima pean oma seljaga seda tavaaaari- 19,7 (tulles oli umbes 13 kilo) kilo! :D kui täpselt ikka. Need on need suveniirid ma ütleks. Aga jube on ikka seda kotti selga vinnata, selline tunne et kohe käib prõks- üks kahest, kas minu selgroog läks puruks või siis andsid selgakoti õmblused järgi. Õnneks veel kumbagi juhtunud pole, aga paganama raske on küll. Gerdal oli pea 16 (tulles oli umbes 11 kilo) kilo, germol oli 18 (tulles umbes 12) kilo.

Germo tegi mõistatuse: Mõista, mõista mis see on?! ---> Käriseb ja käriseb, aga lõhki ei kärise?! (backpackeri kott muidugi!)

Lennud sõitis ikka tund aega, ja kohal me olimegi. Kõik arvasid, et lennukist maha tulles tuleb selline soojalämbeõhu pahvakas näkku , et me mõtleme- issand issand! Kuidas me need 2 päeva üle elame. Aga õnneks ei olnudki kõige hullem. Täitsa talutav kuumus, niiet meie suurim hirm ei täitunud.

Võtsime siis lennujaamas kiirrongi piletid, mis pidi meid kuala lumpurisse tooma. Vinnasime oma kotid selga ja läksime. Kõige parem osa tuleb nüüd- istusime rongi ja sõitsime, sõitsime ja sõitsime. Kuni lõpuks vaatasime plaani, et kas see huvitav on meie peatus?! Kuala lumpuri tornid paistsid ka, aga tundusid liiga kaugel. Vaidlesime seal natuke, kes alguses arvas, et peaksime maha minema vahetas lõpuks poolt, et ei sõidame ikka edasi. Rong kindlasti peaks veel lähemale minema! Niiet otsustasime rongi jääda, hoidsime pöialt, et rong ometi tagasi ei hakkaks sõitma lennujaama. See pidi veel viimane peatus ka olema...

hea märk meile oli veel see, et germo tundis ühe stjuardessi, kes lennul- melbourn kuala lumpur meid teenindas- ära ja istus ka rongi. Siis ma hakkasime mõtlema, et huvitav miks peaks stjuradess edasi sõitma?! Aga samas arvasime, et siiski see ei saa viimane peatus veel olla. Kuid kõigil läksid näod punaseks, kui rong hakkaski tagasi hoopis sõitma! :D okei, plaan oli siis see, et esimeses peatuses hüppame maha, ja proovime uue rongi võtta, eeldusel et ei pea enam maksma selle eest. Ja õnneks nii läkski. Jõudsime ilusti kuala lumpurisse, väikeste viperustega siiski.

Vinnasime siis uuesti kotid selga, ja kõigehullem oli veel ees. Kust me öömaja leiame?! Nende kottidega on veel eriti piinarikas siin linnapeal ka tuuritada. Õnneks mingi tore mees tuli kohe meie juurde, eks ta nägi et meil näod on sellised, et nagu otsiks midagi. Ja juhatas ta meid kohe sinna samasse rongijaamast üle tee olevasse linnaossa. Sealt leidsime suht kiiresti omale öömaja. Tiba küll kallis, aga vähemalt on konditsioneer ja katus peakohal + tasuta saime veel ka kopihaisu! :D

nii, viskasime siis asjad käppelt tuppa ja läksime linnapeale . Plaan oli ju nende tornide alla minna, oi kui kaugel need meie hotellist on. Ja muidugi meie läksime veel sinna toreda ringiga ka, kuid ära nägime. Käisime veel poodides ka, kuid ega ruumi millegi ostmiseks enam eriti pole. Kuid niiikaua pidime seal veel hängima, kuni pimedaks läheks. Sest tahtsime linnatuledes ka seda iludust näha- ja ära nägime. Päris vinge vaade, aga õhtul hakkas niimoodi sadama, et jalutada koju me küll enam ei tahtnud. Niisiis võtsime takso ja tulime kuskile siia lähedale . Alguses me aru ei saanud, kuhu see takso siis meid tõi, aga naljakas oli ka see, et kuigi me olime eksinud, keegi ei viitsinud nagu muretseda. Suht ükskõik, käisime veel turbokas, ostsime endale mingid eined ja hakkasime ostima kummale poole siis kodu võiks jääda. Vihma kallas nagu oavarrest, aga kohale me jõudsime!