8.05

HEAD EMADEPÄEVA MU MAAILMA KALLIM EMME!

Täna algas siis päev kellatirinaga. Panime ilusti poole üheksaks kella äratama, et majast välja hiilida ja robinile lilled poest tuua. Mõte oli hea, aga toestus oli raskem. Panime siis vaikselt riided selga, me teadsime, et keegi on veel üleval peale meie. Niiet proovisime väga vaikselt liikuda majas. Olime kindlad et peauks on lahti, ja probleemi ei teki, aga võta näpust. Uks oli kinni, proovisime siis garaaziust- see ka kinni! Me olime lõkus . Kuidas siit majast välja siis pääseda, gerdal tuli mõte et hiilime tagasi ülesse, ja proovime läbi aia välja saada. Gerda läks ees suure tuppa, ja tuli sama kähku sealt tagasi, vaikselt mulle sosistades: „Ta on seal! Robin on suuretoas!“ see plaan läks ka vett vedama, mida siis teha?! Tahaks poodi minna, aga majast välja ei saa. Hiilisime siis tagasi alla, mõtlesime et äkki saame aknast välja. Tegime kardina lahti, ja voilaaa! Rõduuks oli seal, või veranda uks. Jess, lükkasime selle lahti ja olimegi lõpuks väljas. Ikka tükk aega läks et majast välja saada, aga lõpuks saime oma missiooni täitma hakata.

Ega me eriti kindlad ka polnud kus see pood täpselt oli, aga jõudsime sihtpunkti ilusti. Ostsime siis kaks kimpu lillesid ja ühe stritsli. Poes käik läks kiirelt, ja hakkasimegi tagasi vantsima. Kui kohale jõudsime, oli keel ripakil, kuna võhm oli nii väljas. Aga hea hommikune jalutus oli.

Kuid siis märkasime selles toas, kus me veranda uksest välja hiilisime, vello oli arvutis. Niiet jäime vahele, vello tegelikult ehmatas täitsa ära . Ta arvas et naaber tuleb külla, aga siis olime hoopis meie. Ta arvas et me alles magame, aga me tulime lilled ja stritsel käes tuppa. Siis juba kuulis robin meie häält, ja oli ka väga üllatunud. Kõik arvasid et me magame, aga meie olime kavalad . Ühesõnaga hiilimine tuleb meil gerdaga hästi välja, teinekordi võib gerdjuunushkaga lahingusse minna :D andsime siis oma lillekimbu ja stritsli robinile üle, ja ta ütles et see on üks ilusamaid emadepäeva kinke mis ta saanud on. Niiet missiooni täitmine läks hästi!

Proovisime siis langkawi hostelit broneerida, aga jäi jälle viiki. Loodame selle õhtuks ära broneerida, loodetavasti nüüd läheb paremini. Kell 12 läksime siis nende tütre juurde kuhu tulid kõik lapsed kokku. Mina alguses küll kõhklesin sinna mineku suhtes, et kuidas nüüd meie germoga seal oleme, kõik on sugulased ja siis meie :D aga pean jälle tunnistama, et meid võeti nagu oma sugulasi. Sellist tunnet küll polnud, et oleks nagu üleliigne. Kõik, KÕIK on väga külalislahked ja sõbralikud. Siis mängisid nad pille meile, kitarri , klaverit ja trumme. Perekonnast suht igaüks oskas mängida mingit instrumenti ja siis nad esinesid meile. Väga tore lõunaaeg oli meil jällegi!

Peale seda sündmust viisid peretütred meid kuskile väiksesse linnakesse, ma ei tea mis koha nimi oli. Käisime väikestes armsates butiik poodides. Jalutasime natuke mööda jõgekallast, ja siis tõid nad meid tagasi oma melbourni koju.

Õhtupoolik ongi meil nüüd vaba, skaipisime perele, arvatavsti järgmine skaibituur tuleb Malaysias Langkawi saarel. Siis näitame teile helesinist vett ja palmipuid läbi kaamerate :D ja siis te kadestate meid, oi kuidas kadestate. Eks?! Ja veel kõige hullem on mõelda seda, et homme on viimane päev austraalias. Mina seda ei suuda küll uskuda....