27.12-29.12

Nii, peaks vist Fraseri tripist natukene kirjutama. Aga tegelt ma olen päris väsinud ja praegu ületan ennast ja hakkan blogi kirjutama. See tundub lihtsalt nii raske . Alustagem siis I Päevaga:

27.12 Eelmine päev sadas nagu oavarrest ja õnneks täna oli ilusam ilm. Või vähemalt ei sadanud, pilves oli küll, aga parem ikka. Fraseri tripi esimeseks päevaks oli päris hea ilm hommikul. Laadisime end siis roosadesse 4-vedu LandRoveritesse ja esimene peatus oli supermarket, et tervele grupile toitu kaasa osta. 3 päeva toit ostetud, võisimegi startida Maailma suurima liivasaare poole. Et saarele saada, pidime võtma praami. Peaaegu nagu Harilaid, ühesõnaga kodu tunne tuli jälle praamiga sõites peale. Fraserile sõitisme poolt tundi, kui kohale jõudsime et osanud veel midagi arvata. Nagu tavaline austraalia ranna-äärne alake. Aga hakkasime siis edasi sõitma. Teed olid nagu sopahunnikud, niiet safarit saime täie raha eest ikka, igal pool olid augud, hüppasime ja loksusime seal autos nii et vähe pole. Varsti jõudisme vihmametsa, puud ja taimed läksid silmanähtavalt teistsuguseks. Palju suuremad, lopsakamad ja puud olid kõrgemad. Esimene peatus oli lake Wabbi, saime seal ujuda. Selles peatuses hakkas natuke vihma sadama. Järv oli ilus, selline roheline vesi, liivamägi selle kõrval, millest ülesse minnes avanes väga ilus vaade. Nagu oleks kuskil liivakõrbes. Järves ujusid kalad, kellega koos siis sulistatud seal sai. Nii siis läksime Eli Creek'i, seal oli selline pisike jõgi, mille voolu ära kasutades, inimesed sõitsid seal oma kummivärgendustega. Vesi oli ilus selge, aga külm. Siis järgmine oli lake Allom. Seal vist ujusid kilpkonnad, kui ma õigesti mäletan, mitte midagi erilist ei olnud. Vesi oli sama värvi nagu meie järvedes, ja asja tegi masendavaks veel see, et vihma hakkas jubedalt kallama. Nii meil oligi valida, mida me teha tahame, ettenähtud oli telkimine, aga samas kui sa peaad ikka ööläbi veeloigus magama, ega see eriti mugav pole. Ja teine variant oleks osta endale fraseril ööbimine, hostel oli olemas. Otsustasime tüdrukutega, et ühe öö võime ju telkides ära kannatada, kui tõesti vihma peaks sadama hakkama. Aga kui tõesti ikka asi väga hulluks läheb, siis teise öö oleme hostelis. Sest tegelikult ju kämpimine oli meile ette nähtud. Ega siis midagi, läksime kämpimispaika, seal on kohe eraldi kohad selleks tehtud, elektritraatidega on kämpimisala piiratud, et dingod sisse ei saaks. Panime telgid püsti, ja hakkasime sööma. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et magu hakkas juba selgroole survet avaldama. Grillisime kotlete, vortse ja liha, tegime salatid. Ühesõnaga väga hea toit oli. Õhtul rääkisime tüdrukutega laua taga veel juttu, vihma vahest sadas, siis jäi jälle järgi, aga kui me hakkasime magama minema, sis tuli ikka selline padukas. Ja ütleme nii, et peale seda see enam järgi ei jäänud. Kõik need 3 päeva. Läksime siis gerdaga telki, mõlemad hoidisme väga keskele, sest teatavasti äärtest võid vesi sisse hakata tulema. JA eks ta nii läkski, tunni aja pärast tundsin kuidas mu magamiskott jalgadeotsast niiskeks tõmbub, siis 2 tunni pärast tundsin kuidas mu pähe vihma tilgub, selleks ajaks olin juba jalad pistnud koos magamiskotiga sinna telgi kotti. See kuhu telk pärast sisse pakitakse, et vähegi kuivaks jääda, aga ei aidanud seegi. Varsti tundsin jälle kuidas vesi sisse voolab. Vihma kallas koguaeg, ja ega muud midagi teha ei olnud, kui jalad magamiskotist välja võtta ja paljaste jalgadega seal veelombi sees magada. No ega minul magamisest eriti küll midagi välja ei tulnud, 9st kobisime telki ja kella 2st öösel polnud mina igatahes magada veel saanud. Gerda ütles et tema sai küll magada, no vedas tal! :D Ma pole harjunud vist eriti veelompides magama, aga eks iga asjaga harjub. :D See öö mööduski siis nii, et mõlemad olime piiritletud veejoaga, jalad olid veelompides ja riided oli kõik niisked. Lakkamatult mõtlesin mina oma digikale ja telefonile, mis ilusti kotis seisid, sest niiskus teeb nendele ju üks-null ära. Niiskuse kasuks muidugi :D

28.12 Kella kuuest oli äratus, ainult üks telk vist jäi hommikul kuivaks, või vähemalt tüdrukud ütlesid et nende telki küll vihma ei tulnud sisse. Ühes tüdrukud magasid autos, sest kui nad olid õhtul telki tahtnud minna, siis oli seal juba meetrine üleujutus olnud. Tänase magamise plaanid olid vist sellekskorraks tehtud, kõik tahtsid ikkagi hosteli minna, missest et majutuse peab veel maksma. Kõige parem oli see, et tänane päev oli lihtsalt KOHUTAV! Vihma sadas nii et jube, ma arvan et seda ei anna võrrelda isegi teie lumetorm Scarletiga, kui lume asemel oleks vihma. JA siis giid isegi ütles, et täna me vist enamuse ajast istume autos. Ega eriti ei tahtnudki välja minna, kui näed et mingit jama tuleb taevast alla, ja seda üüratus koguses. Selle kuulsa laevavraki juures tegime ka elukiirusel, ma arvan et nii kiiret käimist see giid polegi elu sees näinud. Jooksime vihma käes ruttu autost välja, gerda tegi minus, mina käppelt gerdast pilti ja ruttu sajaga tagasi autosse. TEHTUD!NÄHTUD! Siis käisime mingite liivamägede juures, jällegi joostes, ruttu pilt ja sajaga autosse. Ega me sellel päeval eriti rohkem ei käinudki kuskil, hakkasime vaikselt hosteli poole sõitma, ja siis tuli täpselt tõus! Edasi ei saanud, giid ütles et mingi 1-2 tundi peaks nüüd aega minema. Tegelikult oleks saanud, eks neid lolle leidus ka kes SOOLAvee seest oma miljoniliste Jeepidega läbi rammisid, muidugi enamusel läks see õnneks, ainuke halb asi on see, et soolavesi rikub ikka auto ilusti ära. Kaks autot aga jäid sinna tõusu sisse päris normaalselt kinni, usun et mootor on neil jeepidel tänaseks õhtsel. Kabiinis oli ka ma arvan et vett rohkem kui rubla eest, me lihtsalt vaatasime suu ammuli kui lollid ikka inimesed olla saavad. Peale 2 tunnist passimist läksime siis hosteli. Selline „orkaan“ oli ikka väljas, külm peale selle, saime 4se toa, number 9. Jooksuga tahtsime ruttu kuuma dušši võtta, ja läksime siis otsima oma tuba. Leidisme nr 9 toa, aga võti ei keera! Nii külm oli, märjad kui kassipojad istusime seal ukse taga. Lõpuks tuli välja et olime vales hostelis:D:D Leidsime lõpuks enda nr 9 toa, saime ilusti sooja dušhi all käidud, panime kõik oma riided kuivama, sest need olid ikka mõnusalt märjad. Siis sõime, mängisime tüdrukutega kaarte ja rääkisime niisama. Ja lõpuks läksime magama. Kuiv voodi oli lihtsalt nagu luks!

29.12 Ärkasime poole 8ksast vist, ja hommikune uudis oli see, et lake Mckenzie (ma ei tea kuidas seda kirjutatakse) juurde ei saa, vihm on sinna viiva tee ära uhtunud. Pettumus oli muidugi suur, aga no ilma vastu ei saa keegi. Vihma täna jälle sadas, küll mitte nii palju kui eile, aga ikkagi. Käisime mingise teise järve juures, mõtlesin et ma ei näegi fraseril helesinist vett, aga õnneks täna nägin! Ma olin nii super üli õnnelik. Vihma sadas, aga helesinine vesi oli ikka ilusti näha. Tegime seal vihmast hoolimata pilte, osad ujusid, ja tore oli. Siis käisime Central Stationis, mis oli kunagi nagu mingi „keskpunkt“ fraseril, sealt veeti puid välja. Olime seal ilusasti paar tundi, jalutasime mingisel matkarajal ja varsti oligi kell nii palju et hakka praamipeale minema. Tagasi hosteli jõudsime 5 paiku. Kuna me broneerisime oma ühe öö hostelis juba ennem fraserit ära, siis mõtlesime et saame kohe minna oma tuppa. Aga kus sa sellega, receptionist öeldi meile, et teie nimedele pole midagi broneeeritud, ja vähe sellest, makstud pole te ka, sest arvuti ei näita seda. Me saime Gerdaga nii vihaseks et me lausa värisesime vihast. Meil oli raha makstud ja nad lihtsalt ütlevad et ei ole! Siis hakkasid jäurama, et kellele te raha maksite, nimetasid seal oma tööliste nimesid. No Hallo! Kas mul on nende receptionistide nimed peas, kes milline on, ühe päevaga?! Tere mõistus! Ühesõnaga, öeldi et keegi nende töölistest ei teeks nii, et meil on raha makstud ja nad seda arvuti ei pane. Ma olin kindel et nüüd saame küll lüpsta, aga õnneks siis leidis üks tüdruk selle broneeringu ülesse. Gerda oli pandud perekonnanimeks, ja Heinma siis eesnimeks, saime oma toa kätte, ise vihast värisedes. Nüüd istume bussis ja sõidame Noosa poole. Noosa hosteli broneerimisega oli ka raskusi, sest kõik olid täis, aga nüüd vist siiski saime. 4 tunni pärast peaks õnnelikult noosas olema, hea et me allapoole tripime, sest üleval on vist teed üleujutuse tõttu kinni:S