26.12

Nii minu pere rahvas vist tänase öö seiklustest teab, aga siis teistele. Kuna teil on teatavasti päev kui meil öö, siis pidin ma kella 12st, öösel siis, skype vahendusel saama osa ka natuke kodusest jõuluõhtust. Nagu ikka tõeline sööming käis, laual oli nii palju toitu, mida meie silmad nende 3 kuuga kokku ka pole näinud. Aga noh, mis see siis nahka pista on trobikonnal Paatide suguvõsal. Kõiki suutäisi ma skype vahendusel ka üle ei jõudnud lugeda, aga usun, et laud jäi päris vaeseks, peale söömingut. Nii, tegelikult päris hea oli skype vahendusel rääkida, täitsa kodus tundsin end, mis sest et „ma“ istusin pliidi kohal oleva õhupuhasti peal, et ikka tervet laudkonda näha. Korraks nagu olin üks nende seast :) Ja siis, rääkisime niisma, või noh, mina pigem kuulasin, mida nemad räägivad ning äkki silmanurgast näen lahtist leeki. Ütlesin ruttu head aega , sest meil midagi põleb, ja panin lidudes üle välja hosteli majade poole. Alguses plätudega, varbavahedega, aga kuna mul olid sokid ka veel jalas, siis oli nendega ikka väga halb joosta. Viskasin need jooksu pealt jalast, kuskile muru platsi peale, ja lasin sokkis edasi. Kusjuures vihma sadas, igalpool olid veeloigud. Aga ega see jooksmist siis ei takista. Kui lähedale jõudsin, siis nägin et konditsioneer maja küljes on põlema läinud, ei osanud midagi alguses teha. Jooskin ruttu et gerda ülesse äratada, koputasin ukse taga, või noh rammisin siis. Siis märkasin,et ups, vale uks, see on 309, meie tuba oli 308. Jooksin teise ukse taha, rammisin seal, kuni Gerda tuli unisena välja. Jooksime siis tule juurde, käskisin gerdal inimesed toast välja koputada, sest suitsu oli ma arvan juba väga palju toas. Ise jooksin otsima kas kuskil on inimesi. Aga kes see kell 1 öösel ikka niiväga väljas on. Õnneks basseinis mingi paarike tegi romantikat vist, aga ma segasin neid, öeldes,et seal on tuli! Et tulge ruttu, ma ei oska midagi teha ! Nad ei jaganud alguses vist üldse matsu, aga varsti naine ütles, et JAH Me kohe tuleme sulle appi. Ära muretse :D! Ise jooksin Gerda juurde tagasi. Kaks tüdrukut olid edukalt toast välja saadud, suitsu tuli toast väga palju, ja alles nüüd läks tuletõrje alarm tööle, ikka väga hilja. Inimesed oleks ammu juba vingumürgituse seal sees saanud. Inimesed olid väljas, ja siis tuli see tüdruk basseinist, joostes, voolik käes. Ja hakkas konditsioneerist välja tulevat leeki kustutama, mis oli selleks ajaks juba päris suureks paisunud. Meie gerdaga vaatasime üksteisele otsa, et kas veega tohib ka kustutada, elektri löögi vms või saada ju. Aga õnneks leek kustus, ja midagi ei juhtunud. See tüdruk ise sai väikse vingumürgituse kui ta tuld seest ruumist kustutama läks. Niiet tema poiss tiris ta toast välja, kuna ta jalgu enam alla ei võtnud. Aga ka tema toibus natukese aja pärast puhtas õhus. Vihma kallas ojadena, inimesed olid enamus oma tubadest välja tulnud, aga õnnelikult läks see õnnetus. Mina läksin skypesin perele uuesti, ja vaatasin veelkord kuidas nad oma rahulikku jõulusööki söövad, samal ajal kui teisel pool maakera selline action käib. Siis, pool tundi hiljem ehk, jõudis ka tuletõrje kohale. Inimesed seisid ikka väljas. Aga mul oli hea asukoht skype'seks, nägin kogu hostelit ilusti, ja see kus tuli alguse sai, jäi täpselt minust üle õue. Hea oli, et just täna otsustasin kaua üleval olla, vahepea küll mõtlesin et lähen magama ära, et enam ei viitsi oodata millal eestis õhtu hakkab. Aga siiski, jäin ülesse. Ja õnneks, see õnnetus oleks võinud palju kurvemalt lõppeda. Nüüd vaatad neid konditsioneere, siin hostelis on nad isegi tasemel, aga need mis deltas olid, need ikka igatepidi krigisesid ja rägisesid. Aga õnnetus võib juhtuda kus iganes.. niiet. See oli siis tänasest ööst. Aga täna:

Ärkasime ülesse, või noh mina, gerda oli juba ammu üleval. Ja vihma sadas nagu oavarrest, ja nii terve päev! Mingeid plaane teha ei saanud, sest mida sa vihmaga ikka siis kekutad. Printisime bussipiletid receptionist välja, istusime hostelis, kuulasime muusikat, ja lõpuks tegime endale jõulukingi! Teate millise?! Kõige parema mis üldse olla saab. PILETID EESTISSE! Nüüd on nad meil olemas, ja nüüd me teame millal meie kepsud uuesti kodumaad puudutavad. Usun et uudishimu on tappev. Venitan siis veel.. See ei toimu küll nii vara kui ma algselt plaanisin, aga ongi parem, see aeg siin lähen niigi kiiresti. Kuna läbi londoni oleks tulnud reis peaaegu 20 000.- siis ilmselgelt on seda liiga palju. Pidime teise plaani välja mõtlema, ja selleks on PARIIS. Ja nüüd ongi nii, tuleme austraaliast ära, läheme malaysiasse, oleme seal 10 päeva, siis sõidame Pariisi, oleme seal 5 päeva ja siis läbi riia eestisse, tallinna Lennart Meri lennujaama. Siis praamipeale, ja lõpuks Koju. Esimese asjana viskan selle suure backpackeri koti nurka ja vaatan seda, ning mõtlen , enam kunagi ei pea ma seda tassima. Arvatavasti :D Siis riided panen ilusti kappi! Enam ei hoia kuskil kotis, sest sealt ei leia kunagi midagi ülesse, alati on vaja kõige alumist riidehilpu ja selleks tuleb kõik riided jälle välja tõsta. Oota, mida ma siin nüüd unistan. See toimub ju alles 5 kuu pärast. Niiet pool aega on meil juba siis praktiliselt oldud. Aga siis kuupäevast. Kümnes mai lahkume austraaliast melbourni lennujaamas. Siis oleme malaysias kümme päeva, tsillime ja raiskame seal tsipake raha. Siis üheksateist mai lendame Pariisi. Oh kui hea! :D oleme Pariisis 5 päeva ja Üllatus Üllatus! 25 mai oleme eestis. Et siis lennujaamas olete kõik oodatud. Kell pool kaheksa õhtul peaksime kõikide oodatuste kohaselt ametlikult eestis olema. Issand kui hea on mõelda et piletid on olemas! Nii, mis siis veel täna. Käisime Fraser islandi infotuuril, kuna homme ja järgmised 2 päeva veedame me maailma suurimal liivasaarel. Arvatavasti vihma küll sajab, aga ilus saab see olema niigunii. MA arvan, niiet alles 29ndal kuulete te meis uuesti. Pakime asju fraserile ja söön känguruliha. Saupläu, et siis 25.05 näeme! :)