04.12-08.12

Kui ma vaid teaks mis päevast alustama peaks blogi kirjutamist. Nii pikka vahet kirjutamisega pole ennem olnud, aga ma proovin meenutada mida ma siin korda olen saatnud..

Vist jäin pooleli reede õhtuga (3.12) germoga tulime mäki netis ära, ja teel meie hosteli kohtusime eestlastega kes meid „peole“ kutsusid. Kuna niigunii plaane polnud, siis miks mitte. Viisime oma läpakad ära, vahetasime riided ja läksime siis „peo“ poole. Gerda jäi hosteli. Seda ei saa nagu peoks nimetada, lihtsalt nad , eestlased siis, kohtusid oma vanade sõpradega kellega nad koos olid tööd teinud kunagi, kellegi majas. Ja siis meie Germoga läksime ka sinna . Kõige parem oli see hetk, kui me istusime maja katusel, tähed särasid ja siis üks poiss mängis kitarri. Nii mõnus tunne tekkis siis. Aga sellest õhtust ma ei oska enam midagi huvitavat kirjutada, liigun siis laupäeva peale :

(4.12)Jõuluvana nägemise päev Deltas siis. Ärkasin selle peale ülesse, sest pidime Gerdaga minema eesti lipu jaoks värve ostma. Ja kuna siis pannakse ju poed kuskil pool 12 kinni, siis pidime minema. Kõigepealt saime aru, et värve millega lippu värvida Austraalias müügil pole, või oli see ainult Ayri viga. Igatahes sa võid saada õlivärve, näovärve, akrüüle ja vesiväre, aga kahjuks mitte guašše. Ja no vaevalt me nüüd vesivärvidega lippu tegema hakkame. Niisiis tuli kaustusele võtta plaan B. Hakkasime kaltsukaid läbi kammima, niipalju kui neid siin on. Ja lootsime leida siis eesti lipu värvi riiet. Esimesest kaltsukast tõime ära musta riide, mis küll hostelisse jõudes selgus et on tumetumetumesinine, aga no, meiejaoks ikkagi must. Siis kangapoest saime sinise riidetüki. Pool meetrit riiet maksis 70 krooni, ma ei tea, aga tundub, et ise endale riideid õmmeldes pead küll nälga jääma. Ja valge riide loodame saada hostelist. Niisiis peaks lähipäevadel meie lipukene hakkama valmima(sinine, tumesinine ja valge), tahtsime seda küll laupäeval ära teha, aga kuna kiireks läks, siis seisavad riidetükid ikka veel meie toas. Aga kiireks läks sellepärast, et pidime ju pühapäevaks pileteid hakkama broneerima. Niiet padavai mäkki neeti otsima kuhu siis homme minna. Alguses tahtsime Cairnsi minna, aga vaadates neid bussipiletei hindu oli asi natuke kahtlane. Vaatasime siis mingeid teisi kohti, aga kuskile Townsville pole ka ju mõtet minna. Niisiis, mis seal ikka, oleme ju kaua juba töötanud, võime endale selle cairnsi tripi lubada küll. Aga mida seal siis teha?! Oi see otsimine oli pikk, aeganõudev ja väsitav. Valida sai kõike skydiving, vihmamets, rafting, sukeldumine jne. Põhimõtteliselt terve päev võttis meil aega et plaan kokku panna. Lõpuks broneerisime siis sellise tripi: hommikul 5.35 läheb buss Cairnsi, jõuame ˇ13.00 sinna ja siis vaatame niisama linnapeal ringi, shoppame jne. Järgmine päev on meil rafting (kärestikes kummipaadisõit vms) ja viimane päev läheme Great Barrier Reefile sukelduma/snorgeldama. Kui see plaan lõpuks valmis sai, siis pidin ruttu pessu minema, tuka ära lõikama, tukka sirgendama(kõige hullem tegevus üldse), riided selga panema, ja jõulupeole minema. Jõulumütsi 25 kraadises soojuses pähe panna...., ütleme nii et ei olnud tavaline:D Nii, alguses siis grillisime, või noh hostel grillis ja meie saime vorsti ja värki süüa. Siis, tegelikult oli juba jõuluvana kõigile kingid juba ära jaganud, kui alles mina jõudsin, aga Anna, receptionist tuli kohe minu juurde, küsis kas sa polegi veel kinki saanud?! Ja hakkas mulle nodi vedama laua juurde. Mis ma siis sain, pulgakomme, kummikomme, nokamütsi (põllupeale väga hea:)) siis mingi reketimängu, mida oli võimatu mängida ja siis, kas te teate neid klaaskuulikesi, igatahes nende paki. Aga see pakk kaalub nii palju, et ma ei tea mida sellega teha:D Arvatavasti olin ma see aasta päris tubli tüdruk, sest teised said ainul näiteks nokamütsi ja pulgakommi :D Eile pidid tegelikult need eesti poisid ka ära minema aga pika palumise peale nad siiski jäid. Õnneks, muidu oleks vist päris igav olnud, sest hostel on rahvast päris tühjaks voolanud. Õhtul siis niisama rääkisime ja pärisõhtul oli sõit jälle Queensi. Ma olin küll kindel et seal ma kaua olla ei suuda, aga päästis see, et rahvast oli vähe, inimesed ei nühkinud teineteise vastus nagu eelmine kord. Homme oli siis meil Cairnsi minek, ütleme nii et mina läksin bussipeale otse... aga siis järgmisest päevast:

(5.12) Jõudsin mingi 5 paiku tuppa, Gerda äratas Chrisi, kes ei tahtnud üldse ülesse tõusta:D Õnneks ma pakkisin eelmine päev oma koti kokku, niiet pidin ainult selle võtma. Aga kahjuks olid meie bussipiletid minu kotist läinud. Kuskil 20 minutit oli aega neid otsida, mina siis tuuseldasin paanikas tuba, Chris ajas end aegamisi püsti, Gerda jooksis juba kohvritega alla, mina ikka otsin paanikas bussipiletied :D Ma olin suht kindel juba et maha me jääme, aga õnneks siis need olid Germo voodi peal. Krabasin siis bussipiletid kaasa, Chris andis mulle ka mingid jalatsid teisekätte ja jooksime bussipeale. 8 minutit oli veel aega, siis ma mõtlesin et ma pean ikkagi veel hostelisse tagasi minema ja juukselõkse tooma. Jooksin siis tagasi tuppa, võtsin oma juukselõksud ja kui tagasi bussipeatusesse jõudsin oli juba buss ees. Laadisime kohvrid koos endaga bussi ja edasi Cairnsi poole. Uskumatu et me ikka jõudsime, aga praegu tundub see kõik nii naljakas, sellist reisile minekut pole mul ammu olnud. Bussipeal tuli ka välja et need jalatsid mis Chris mulle andis, need olid meie toast ühe tüdruku omad, ja ma ei tea miks ta need siis kaasa tahtis võtta:D Igatahes reisisime siis ühe paari võõraste jalatsitega ka. Bussisõit läks ludinal, magasime põhimõtteliselt terve tee, meie gerdaga õnneks peavaluta, chris peavaluga:D aa ühe vahepeatuse tegime ka, tullys, aeti meid kõiki bussist välja, sellise kuuma õhu kätte et sure ära. Täiesti läppekuumus(ma ei tea kas selline sõna on olemas, aga see sobib siia), päike paistab lagipähe, meil joogipudelid kaenlas istusime mereääres. Lõpuks jõudsime siis Cairnsi, esimene asi mida ma tähele panin oli selline suuur helesinine bassein, mille taustal paistis meri. Inimesed ujusid seal, jõulukuusk oli ka täies ehtes selle kõrval, aga mõnus. Meie läksime siis hostelit otsima, valisime Corona backpackeri hosteli, 15 dollarit öö + tausta õhtusöök. Laadisime oma kohvrid tuppa ja läksime linnapeale. Broneerisime oma snorgeldamise/sukeldumise ka linnapeal ära ja siis läksimegi sinna ujuma. Ma vist ei hakka teile kirjeldama kui mõnus see oli, aga igatahes tore on ujuda helesinises basseinis, valge liiv (siiski tehis) selle ääres , päike paistab ja vesi on soe, eriti veel kui tead et teil on külm:D Aa kõigeparem oli see et, kõik kolmekesi unustasid oma saunalinad maha:D Mis siis veel, käisime poes ja siis läksimegi tagasi hosteli. 7St saime tasuta süüa kuskil pubis, ei olnud küll mingi 7 tärni õhtusöök, aga täitis siiski kõhtu. Õhtul käisime veel kinos, Narnia lugusid vaatamas 3D-s, kuna me olime nii väsinud, siis see oli suht piinarikas vähemalt minule, see vaatamine. Aga hakkama sain! Hostelisse tagasitulles läksime magama. Teate, öösel saime aru et meil puudub konditsioneer. No sellepärast eks see hostel oligi nii odav, aga see oli lihtsalt metsikult jube öö. Katsuge saunalaval magada , eriti veel mingise madratsi peal, no ei aja higistama.. Ajab ikka küll ja mitte vähe. Koguaeg ennem ma olen saunast unistanud, aga nüüd sain teada et soojal maal saun on ikka liiast:D Piisab sellest kui sa ehitad endale siia kuskile ühe putka, ja lihtsalt konditsioneeri sisse ei pane. Aga liigume siis sujuvalt edasi järgmisesse päeva (teate mul hakkab vaikselt kopp ette tulema juba kirjutamisest:D)..

(6.12) Kui me selle saunas magamise üle elasime, siis järgmisena läksime raftingule. Kell pool üks vist oli see, kui buss korjas meid peale + teised inimesed teistest hotellidest ja hostelitest, ja läksime barron jõele sõitma. Anti meile siis kiiver, päästevest ja aer kätte ja edasi kummipaadi poole. Meie saime enda meeskonda peale meie veel hiinakad:D Niiet paadisõidu ajal kuulsime oma giidilt peale inglise keele ka veel hiina keelt. Peale 10 minutilist sõitmist võisin ma juba vabalt hiina keelest nii palju aru saada kui giid karjub : „edasi!“ Või siis „tagasi!“ minupärast ta enam poleks inglise keeles pidanudki rääkima:D aga õpetas ta meile siis erinevaid asju, näiteks kuidas liikuda paadi vasakusse/paremasse serva, maha istuda, oh ja seal oli veel midagi, aga ma ei viitsi praegu mõelda. Igatahes esimene kärestik oli suht mõttetu kui see läbitud oli, aga alguses oli ikka jube küll. Ei teadnud ju kui kergesti sa vette lendad sellest kummijullast. Aga õnneks püsisid kõik sees. Siis kahes kohas saime paadist ise vette hüpata ja lihtsalt vees ulpida, vool viis kaasa.... Oma tagumise otsa sai ikka paar korda ära lüüa, kui sa seal vooluga kaasa lähed ja juhuslikult jääb mingi kivi sulle ette. Aga pole hullu, läksid aga edasi kuni järgmise korrani. Tegelikult oli tore, kuskil 5 saime vist koju, ennem seda viidi meid veel istuma, sõime kartulisnäkke ja vaatasime pilte mis seal tehti. Hosteli jõudes olime läbi kui eesti kroonid jälle, niiet kerisime tunniks magama. Uni tuli päris kiiresti aga 7st saime me ju tasuta õhtusöögi, niiet tuli ennast jälle pubisse tirida. Sõime oma pasta ära ja tagasi hosteli. Ja siis hakkas see piinakamber pihta. Ma ei taha isegi mitte sellest rääkida, nii jubedat magamist pole ma vist kunagi ennem tundnud, eelmise päevaga võrreldes oli see nagu Muki seesamune. No kui ennem tuli uni nagu kellavärk siis enam ei tahtnud Unemati üldse tulla. Vähkred ja vähkred seal voodis aga targemaks ei saa midagi. Chrisil viskas kõigeesimena üle, ta vist läks jalutama kuskile või ma ei teagi, peale 2 tunnist higistamist voodis. Siis võtsime me kõik jääkülma dušhi, mis tegi olemise paremaks vaid 5 minutiks, aga und ju niikiiresti ei tule. Lõpuks ma olin juba nii masenduses et mõtlesin Mida teha!? Mida teha?! Läksin külmkapi juurde, võtsin veepudelid, ühe gerdale ühe endale, ja läksime nendega magama. Kujutate ette, veepudelitelt ümbert kinni ja meie siis magame:D Ei tegelikult ei saanud magama nendega ka jääda, sest peale poolt tundi läks see vesi seal praktiliselt keema. Igatahes kohutav öö, aga õnneks on see seljataga, ja nüüd ma tean ilma konditsioneerita hostelit ma ei võta, ükskõik kui vähe see maksab. Aga järgmine päev:

(7.12) Kell , hm ma ei teagi mis kell, aga vara igatahes mingi 7 paiku vist ärkasime ülesse et minna Great Barrier Reefile. Jalutasime siis sadamasse, ja edasi ootas meid 2 tunnine sõit. Päike paistis ikka meeletu kuumusega, mitte et meil eelmisest ööst vähe polnud sellest kuumusest:D Aga seal tuli täiega selline tunne, nagu sõidaks kuskile laiule. Vahet pole et su kõrval on teistvärvi vesi ja saared on 2 korda munamäe kõrgusega, kodune tunne tuli ikka. No kohale jõudes ajasime siis meie Gerdaga sukeldumisülikonnad selga ja esimestena läksimegi sukelduma. Loeti meile ohutusnõuded ette, natuke jube oli minul küll, ei teadnud ju üldse mis ees ootab. Istusime siis laeva tagumises otsas, ja ükshaaval asutusime sügavasse sinisesse vette. Mina kõige viimsena, ja see instruktor ütles veel mulle, et nii ilusat astumist pole ta vähemalt kuu aja jooksul näinud:D Uhke tunne ka, aga see oli ainult alguses:D:D Nii, ujusime siis kuskile köie äärde ja mees lasi meil rõhu alla, et me veealla ulbiksime. Vastik oli selle toruga hingata küll, selline tunne et see ongi ainult sinu elu, kui see ära kaob siis on jokk. Aga mida alla poole, seda hullemaks läksid mu kõrvad. Nagu pea hakkaks lõhkema kahelt poolt pressiks nagu mingi asi . Mees muidugi koguaeg küsis et kas kõik on korras, alguses ei tahtnud midagi öelda, sest mine tea, pärast peabki ülesse minema ja ei saagi sukelduda:D kannatasin ära, mõtlesin et vahet pole kas pea lõhkeb või mitte, alla peab minema:D Aga ikkagi liiga valusaks läks, siis proovisin mehele näidata et kõik ei ole OKIDOKI:D Raputasin mehe juhise peale pead, ei teinud paremaks, aga mida allapoole, siis käis järsku mingi plõks, ja peaga oli korras. Aga kohutav kui ilus. Ma vist ei hakka teile seda kirjeldama, ma vist ei suudakski, pilti ka teha ei saanud, aga no täpselt nagu kuskil teleka ekraanil need loodusaated. Midagi sellist, korralid, kalad...Aa, ja siis kõige parem oli see, et vahest mees ütles, et seiske koha peal. Pange nagu põlved krõnksu ja siis olge paigal, ta läks ise eemale. Aga mina tõusin kohe pinnale, ma ei tea minu raskused olid vist valed, igatahes järsku avastad ennast teistest väga kõrgel õhus:D Õnneks krabasin Gerdast kinni, ja Gerda raskus hoidis meid kahte veeall:D 20 saime sukelduda, kui veepinnale tõusin siis mul ninast verd jooksis. Mul pole kunagi ninast verd ennem jooksud , rõhu pärast ma arva. Aga midagi hullu polnud. Edasi läksime snorgeldama. Gerdaga kahekesi laeva ümber ujusime, mis oli ka väga äge, mulle isegi meeldis see vist rohkem. Siis saime lõunat, ja peale lõunat snorgeldasime veel. Nüüd koos ühe instruktoriga. See oli minujaoks kõige parem, hullult palju nägi, kalad ujuvad sinu ümber, koralle on igat värvi. Aga kahjuks vesi on nii soolane, et toidule ei pea 3 päeva vist soola panema. Põhimõtteliselt ma ei oska kirjeldada seda, aga kui me veel läheks siis ma valiks vist snorgeldamise. Nii tagasitulles, saime diplomid ka, et sukeldusime. Ja siis tagasi Cairnsi. Võtsime oma kohvri hostelist, käisime kinos, ja siis söömas ja siis aeg oligi nii kaugel et bussipeale minna, 12,30 läks me buss. Ütleme nii et 3 kõige jubedam öö oli veel ees. See oli ka lihtsalt metsik, buss oli ääreni rahvast täis niiet magada said ainult ühe pingi peal, mis on võimatu. Sellistel hetkedel mõtled küll et tahaks väike olla:D ükskõik mis asendi sa sisse võtad varsti surevad jalad, siis käed, siis kael jne.. JUBE! Õnneks elasime selle ka üle ja 8 paiku olime tagasi Ayris:)

(8.12) Ayris käisime pesemas ja tagasi magama. Meil oli täna tööpäev ettenähtud kella poole üheks, niiet tahtsime natukenegi normaalselt magada. Tööl läks hästi, uut rahvast oli täna tööle võetud, niiet seal seletati kõigile kuidas asi käib jne. Tundub et farmil hakkab paremini minema, sest täna tegime poole 1 poole kahekasni, niiet päris hea. Aga teate rohkem ma ei viitsi tõsiselt kirjutada, ma olen nüüd viimased 3 tundi blogi kirjutanud ja lähen magama ära, homme on töö päev ja kõik on normis! :)