Londonis

Nii lend Stansteadi kulges normaalselt, kui välja arvata see et magada eriti ei saanud ja pea valutas nohu tõttu. Ma avastasin, et mida kõrgemal oled seda rohkem nina kinni jääb:D Aga tegelt see oli päris valus, ja üldse mitte naljakas(: Kusjuures lennukis toolid alla üldse ei käinudki, niiet isegi kõige parema unega inimesel tuli seal raskusi magamisega. Me magasime nii et Germo toetas pea aknale, Gerda tema õlale ja mina Gerda õlale. Magasime nagu kolm vaprat sõdurit, või noh mis magasime, pigem panime moe pärast silma kinni. Lõpuks jõudsime siis Londoni, lennukist pidime kohe õue astuma. Väljas oli mingi 10 kraadi sooja, ja juba siis tundus mulle et ma olen sattunud Gröönimaale. Lihtsalt nii külm oli . Ma ei kujuta ette kui veel peaks miinukraadid tulema, saaks ometi kiiresti sooja :D Läksime siis bussi peale. Me Gerdaga istusime kohe pingi peale, ja siis äkki Gerda tõusis püsti ja pakkus ühele vanapaarile kohta istumiseks. Need olid nii imestunud et kui lahke noor tütarlaps, võib olla siis siin maal selliseid ei kohta. Londonis hakkasime oma kotte ootama, õnneks kõik said oma pagasid tervetena kätte ja mingeid viperusi sellega ei kaasnenud. Kuna kell hakkas saama kohaliku aja järgi pool üks, siis otsisime omale magamiseks platsi. Selgus et lennujaamas polegi see nii lihtne, kõikjale on mingid inimesed oma külje maha pannud, magavad oma kottide otsas, et jumala eest keegi neid ära ei võtaks. Ja nii me neid vaatasime, et näete see on ka meie saatus:D Õnneks leidsime kuskile tulekustutite riiuli alla sobiva pesa. Käisime ükshaaval hambaid pesemas, ja siis rullisime oma magamiskotid lahti ja KAISSU. Minul oli eriti luks värk, panin endale madratsi külje alla, ja see voodi lennujaamas oli vägagi võrreldav minu omaga kodus. Teised magasid kivipõranda peal, mis tundus neile ka pehme. Ühesõnaga keegi ei kurtnud:D Mõtlesime et kuna meil on niii palju aega lennuni siis saame magada oma isu täis ja rohkemgi veel. AGA, kuskil kahe tunni pärast ärkasin mina Gerda ja Germo sagimise peale ülesse, vaatsin ringi ja rahvast oli me ümber päris palju, inimesed hakkasid check-in-i tegema meie voodite juures. Kell oli mingi 4 :D Niiet selle koha pidime kahjuks hülgama, ega siis midagi pakkisime oma asjad sisse ja läksime uut kohta otsima. Õnneks leidsime vabad pehmed pingiread, ja saime jällegi umbes kaheks tunniks magama jääda. Mina ärkasin nii et mu näos olid magamiskoti nööri jooned, need olid nagu armid:D Nii käisin mingi tund aega ringi, aga uni oli see-eest hea! Kell oli ikkagi nii vähe, mingi 7, aga und enam ei tule, sest kaua sa ikka suudad kahe tunniseid uinakuid teha. Nii me siin istume kell on praegu 10 . Aa vahepeal läks meie kõht ka tühjaks, alustuseks tegime endale väiksed juustuvõileivad, ja pärast hakkasime oma pakisuppide/pudrudega möllama. Kuna vetsudest tuli suhteliselt kuum vesi, läksime me Gerdaga tassidega vetsu, panime selle kartulipudru pulbri tassi ja vesi peale. Üllatavalt normaalne nägi see toit välja, aga kahjuks ma ei saa maitse kohta seda sama öelda. Või tegelt maitse polnud ka kõige hullem, aga miski lihtsalt ajas öökima. Võib olla see et vesi polnud üldsegi nii kuum kui ma arvasin, ja see sibula-kartulipudru sees olevad tükid krõmpsusid hamba alla ( tervitused siinkohal Hannale), kuigi nad oleks pidanud lahustuma:D Ja lusika külge jäi selline kord, mille eemaldamine rohke seebiga oli isegi raske. Igatahes selle pudru saatus oli Vetsupott. Ja teate E-sektoris toimub mingi filmimine. Mees on tehtud nais-stjuardessiks, kui ma seal mööda hakkasin minema, siis üks mees astus mu juurde ja küsisi „ Kas te olete ka sellest filmist? “ Eiiiiii ole:D, ja näitas et mine siis teiselt poole mööda . Nii nüüd ma lõpetan, Kell on 10.10 , JA lennukini on aega umbes 7 tundi. Tsau-Pläu!