27.09.10

Teate, ma olen praegu lihtsalt nii vihane, kell on pool 7 ja ma ei saa enam oma viha pärastenam magada ka. Kohe meelega olen üleval! Kõik algas sellest, et ärkasin kell 5 nagu tavaliselt. Kõik teised magasid veel – KÕIK. Käisin pesemas, keetsin endale hommikuks putru. Selle ajaga rahvas juba ärkas, tilkus neid sinna igale poole- Aga siin on selline kord, et kui sa ärkad pead kohe enda nime ette linnukuse tegema töölisti, siis teised teavad et sa oled üleval ja saavad sinuga arvestada, kui keegi on haigeks jäänud vms. Aga seda me teadsime ammu, tegime igal hommikul enda nime ette linnukesi. No siis me selle „sõbraga“ sõime seal laua taga, ja ootasime et äkki saame tööle. No ma olin kindel, et mina olen listis eespool kui tema, et mina saan ennem tööle. Aga võta näpust. Mees tuli meie juurde ja ütles, et tal on üks töö. Kathleen kargas püsti ja ütles et mina võtan selle, mul jäi suu lahti, kuidas teama savilt lihtsalt võtab töö kui ma olen nimekirjas eespool?! Läksin ise selle mehe juurde ja ütlesin et aga mina olen ju esimene, mees ütles et aa sina oled hoopis esimene`? Aga Kathleen ütles et ei, mina ärkasin esimesena ja panin linnukese ka esimesena. No tõesti, kust mina pidin teadma et kes linnukese esimesena paneb saab tööle? Ühesõnaga tema siis saigi tööle, kuigi see OLEKS MINU KORD OLNUD! Irve näos, tegi endale lõunasöögi valmis ja tõmbas minema. Ma oleks temast 10 linnukest ennem jõudnud panna, kui ma vaid oleks teadnud. MA loodan et ta kärssab täna seal põllu peal. Sõbralistist tõmban ta küll kahe suure paksu joonega maha. :D JA mu läpakast võib ta edaspidi vaid unistada. Aga naljakas on see et kell on juba pool 7 läbi 2 minutit, tuba on kottpime, ja mina klõbistan arvutiga, kõik teised magavad. Aga mul suva, kui ma tahan ikka varahommikul blogi kirjutada siis ma ka kirjutan!

Nii kell on 17.28 ma olen maha rahunenud, sest see mis me täna tegime oli kordades parem! Et siis, kirjutasin hommikul oma blogi, kuulasin muusikat mp3 pealt, mängisin telefoniga sudokut, kõik ümberringi magasid, aga mul und ei tulnud, sest ma olin vihane:D Lõpuks viskas kopa ette ka üksi pimedas toas olemine, ja läksin mingi pool 8 telekat vaatama. Mõtlesin et valin mingi hea filmi ja saan üksi hommikul seda vaadata, kuni teised ka ärkavad. Aga ma ei saanud seda telekat sellise programmi peale, kust filmid tulid, niiet pidin leppima mingite spordi uudistega! Mitte vähe ei ajanud närvi?! Kobisin siis oma ainukese ärkvel oleva sõbraga- telefoniga- kõige viimasesse ritta diivani peale, ja hakkasin temaga sudokut jälle mängima. Lõpuks üks suht kapp poiss tuli, küsis kas ma vaatan neid uudiseid, mida ma loomulikult ei teinud, ja ta pani teleka filmivaatamise režiimi peale. Ma olin kindel et pean hommiku veetma mingise Action filmi saatel, sest see poiss oli tõesti kapp, kõige kapim siit hostelist. Aga arvake ära mis asja ta vaatama hakkas. -> RobotKana :D:D See oli mingi multikas, kus tegelased olid nagu barbienukud, või voolitud, ma ei saanudki täpselt aru. Aga no tõesti, robotkana?! Üks osa kestis mingi 15 minutit, ma suutsin kaks ära vaadata, ja siis tuli mul uni. Kuna teised ikka veel magasin, mõtlesin et keeran ka korra veel kerra. Tunnikese sain magada ja siis ärkasid minu semud ka ülesse. Ja hakkasime vaatama ühte uut filmi, õnneks mingit normaalset, Gerda pääses seekord löögile ja pani rahulikuma filmi peale. Kell võis mingi pool 12 olla kui see ka läbi sai, ja meil olid veel ju Kübarad ostmata! Ega siis midagi, läksime 4ndat korda Cole'si kübaraid ostma. Õnneks seekord ära ei unustanud, aga kahjuks kübarate suurused oli XL ja L, mina sain õnneläbi L-i ja Germo XL, mõlemale on kübarad väga suured, aga me ju pidime need ära ostma. Küll me teinekord paremad saame. Poest ostsime veel spagette õhtuks, soola, ketsupit ja kõik 3 ostsid endale „mahlad“ need olid sellistes pesupehmendajate moodi kanistrites, 2liitrit, ja värvid olid ka väga , ütleme nii et mitte naturaalsed. Germol nagu Fairi, minul erkroosa ja Gerdal kollane. Suht keemia. Ja kui ma korgi tagasitulles lahti keerasin, sest ilge janu oli, võtsin suure sõõmu, ja tuli välja et tegemist oli siirupiga:D kaks liitrit siirupit ühe inimese kohta:D Me hakkame siin vist siirupiõhtuid tegema. Nii see selleks. Kuna täna me väga tahtsime minna mereäärde, ja õnneks olime kõik 3kesi vabad, siis mõtlesime et võiks küsida kuidas siin bussiliikulusega asjad ka on. Ainuke mure oli selles, et kell hakkas juba liiga palju saama, aga ikkagi tahtmine minna oli suur. Nii läksiki Gerda küsima kuidas mereäärde saada, ja teate mis talle vastati. Et kui me 6 inimest kokku saame , võime võtta hosteli bussi! Nagu tasuta! Kohe hakkasime rahvast kokku ajama. Kahjuks üldse ei tahetud mereäärde minna, selleasemel passiti hosteli basseiniääres. Aga lõpuks saime nõusse kaks tüdrukut ja ühe tüdruku veel. Kõik olid sakslased. Läksime tagasi Receptioni, ja ütlesime et meil on kamp koos. Hakati meile siis autovõtmeid otsima. Kahjuks üks sakslane hüppas alt ära (Kathleeni sõber, kes ka siia täna saabus), aga õnneks anti meile viiekesi ka auto kätte. Pakkuge kes sõitis..... Muidugi mitte mina:D Gerda loomulikult! Juhatati tee siis kätte, ja andke minna. Mina pidin ees istuma, Germo ja kaks tüdrukut taga. Arvake ära kummale poole Gerda rooli minema hakkas, ja kummale poole mina ette istuma:D Loomulikult olin mina roolirattataga ja Gerda minukohas:D Väga naljakas. Vahetasime siis pooled ära ja panime auto tööle. Tegelikult see nagu ei olnudki auto, selline backpackerite käula, kui te kujutate ette, vaadake pilte kui ei kujuta. Väga sitane ja nii edasi. Aga lahe oli. Istusime siis autosse. Kõige hullem on see et vasaku käega pead ju käike ka vahetama, aga Gerda sai hästi hakkama. Õnneks ei lõppenud meie reis sellega. Sõitisime ja sõitsime, kuni lõpuks hakkas rooliratas värisema, siis jälle kadus värin ära ja tuli tagasi. Gerdal oli nagu epilepsia hoog peal ja siis kadus jälle ära:D Aga kui ma oma aknast välja vaatasin, siis mu oma poolne rehv jooksis natuke kaheksat. Mõtlesin et äkki ongi sellest. Aga tegelikult jooksis hoopis Gerda poolne ratas kaheksat, või juba 3 kordset kaheksat, sest sellel polnud ühte poltigi. Sõitsime kolme poldiga. Õnneks Jõudsime siis ilusti kenasti mereäärde, väga hea oli seal. Meri ei olnud helesinine, Nagu luidja rannas või midagi taolist. Aga Mõnus oli! Vesi oli väga soolane, tundsin ennast nagu soolaheeringas Vaikses ookeanis. Ujusime mingise liivaluite peale, korjasime teokarpe, seal olid need veel aukudega, niiet saame endale teha igasuguseid kaelakette. JA siis ujusime tagasi mereäärde. Võtsime päikest, ma olen jälle pruunim. Nii hästi hakkab siin päike peale. Aga koguaeg oli meil mõte, et see Auto, kui seda autoks üldse nimetada saab. Peaks ometi tal rehv alla jääma. Ega siis midagi pakkisime oma asjad kokku neljapaiku ja hakkasime tagasi hosteli poole minema. Kui te vaid teaksite milline see auto nüüd sõites oli. Põhimõtteliselt ratas logises omateed, ja auto värises väga hullusti ja meie koos autoga, MA ei oska seda kirjeldada, aga samas naljakas oli ka. Et mingid Eestlased (no sakslased ka) sõidavad väga logu väriseva autoga teepeal, ratas jookseb all kaheksat:D Aga ega me väga kaugele ei jõudnudki ennem kui kaks mees meid kinni pidasid, ja ütlesid et me sellega linna küll ei jõua, ennem tuleb ratas alt ära. Gerda sõitis siis teepeenrale ja mehed hakkasid meil polte kinni keerama. Väga sõbralikud olid. Tükk aega jurasid selle kallal (kusjuures minu mõte oli , et võtta tagumise ratta alt polt ära ja panna see esimese ratta alla- ma olen väga uhke sellise mõttekõlksatuse peale) kuni lõpuks üks meestest ütles, et võtame tagumise ratta alt poldi ära...jne, :D Ütlesid meile et ärgu me väga kiiresti sõitke, ja näidake kindlasti seda hostelile, tänasime abistajaid ja läksime edasi kodu poole. Kuhu me ka kohale jõudsime. Kui me sellest hostelisse rääksime, olid nad üllatunud ja ütlesid et seda autot pole ammu kasutatud ka:D Ma üldse ei imesta! Aga väga äge seiklus oli. Tegime endale õhtuks spagette ja nüüd kirjutame blogisid ning siis lähme paneme need mäkkis netti ülesse;) mm, seda ka veel et Kathleen tuli töölt tagasi, arbuus näpus. Vähe kadedaks ei teinud, ma oleks täna arbuuse saanud korjata. JA toas ta ütles mulle, et täna oli väga raske päev, näitas oma päikesepõletust. Aga mind ei huvitaaa! MA ei saa aru ka miks ta seda mulle pidi ütlema, nagu tunneb süümekaid vms. Ega mul enam midagi ei olekski, aga Gerda ütles mulle, et ikkagi nimekirja järgi võetakse tööle, mitte sellejärgi kes esimesena linnukese paneb. Et kust nemad teavad kes see esimene oli. Põhimõtteliselt pani saksa tüdruk mulle täiega näkku. Aga mul oli vähemalt väga tore päev, ja homme ärkan ka kell 5, lähen jooskuga listi juurde, panen endale linnukese kirja, ja loodan tööle saada! Võiks juba ju...