29.04-30.04

Ja jällegi juhtus seee! Maria jättis blogi kirjutamise vahele. Aga no tõesti, ajad on meil siin kiired ja ei ole viitsimist ega ka aega seda kirja kirjutada. Proovin siis meenutada eilset päeva, või seda emotsiooni mis seal oli.

Äratus oli varajane, 7st äkki ajasime koivad alla ja jalutasime horre hosteli poole, et ta sealt peale võtta . Horre sappa saadud jalutasime rongijaama, päris napikalt tegelt jõudsime rongi peale. Aaa, ja üllatus oli see, et ilm ei olnudki hommikul nii jube. Isegi sinist taevast võis näha kohati. Kuid kui me kohale jõudsime, siis oli ilm muidugi teine. Olime ju mägedes, lehed oli kollased, puud raagus. Udu oli igalpool, külm no täiesti sügis mis sügis. Ja alguses tahtsime ju võtta selle bussipileti mis käib sinimägedes vaatamisväärsuse juurest vaatamisväärsuse juurde ja ise võid maha hüpata millal tahad ning uuesti peale karata kui isu on täis. Need bussid sõidavad siis koguaeg seda vahet, aga meil tuli parem mõte- jalutame ise seal. Ei kujutanud tegelt ette kui pikad need vahemaad päriselt on, ja lootsime et vihma ometi sadama ei hakkaks. Esimene koht oli siis- kolm õde. Ja teate, jõudsime sinna kohale ja voilaa, ainuke mida sa näha said oli suur valge paks udu . Mul oli selline tunne, et ma oleks ära surnud ja käin pilve sees. Sellist tunnet polnud ma ennem küll tundnud, tead et all peaks olema sügav kuristik, aga no mitte muffigi ei näe. Õnneks viskas ühe korra ka selgema koha sisse ja nägime need „3 õde“ kuidagi ära. Aga see käis ka nii korraks ja jälle oli mingi paks udu igalpool. Edasi mõtlesime et käime mööda teerada seal rahvuspargis ja vaatame niisama neid kohti. Aga te ei kujuta ette kui sopane see tee oli, mudavallid olid igalpool. Alguses proovisin küll oma jalgu kuivana hoida, aga peale tunniajast käimist oli juba täitsa savi, astusid otse läbi lompide. Ja need trepid, allamäge oli hea minna, aga kui tuli ülesmäge ka rassima hakata, siis oli ikka väga raske. Me seiklesime seal ka päris kaua, niiet lõpuks olin ma küll juba tüdinud sellest sopahunnikust. Kuid väga palju nalja sai, ja väga tore matk oli. Aga mis seal muud olla saab, kui koos on saareinimesed.

Õnneks leidsime siis ühe koha kus saab maantee peale minna, ja jalutasime tagasi rongijaama. Meil sellesuhtes ka vedas, et rong tuli suht kohe, ei pidanud kaua ootama. Tagasi sõitsime rongiga ka 2 tundi ja muidugi sydneysse jõudsime alles siis kui juba pime oli. Jalutasime tagasi meie hosteli, meil pidi täna tasuta grillimine olema, aga keegi meist sinna ei jõudnudki, sest kõik jooksid kohe dushi alla, ja siis hakkasime sättima. Oli ju ees viimane õhtu sydneys, kuidagi tuleb joon alla tõmmata sydneyle ju!

Välja läksime taksoga, otse Kings Crossi. Esimesena jalutasime sisse ühte pubisse, kus oli tegelikult täitsa tore. Saime tasuta sisse sinna kõik ja. Kuid varsti tahtsid poisid sealt ära minna, meie gerdaga oleks küll seal veel olnud, aga poisid tahtsid minna kuskile kus oleks tüdrukuid ka . Niisiis võtsid nad sihiks ühe klubi mille sissepääs oli 10 dollarit. Meie gerdaga ütlesime kohe, et seda sissepääsu me ei maksa. :D poisid proovisid küll seebitada, mul oli tegelt küll kahju nendest lahku minna. Tahtsin et me ikka kõik kokku jääksime, sest kus me öösel kahekesi gerdaga nüüd koju hakkame minema, lihtsam oleks ju kõik koos. Aga no gerdat üksi ka jätta ei saa ju, niisiis läksime me kahekesi kuskile uut klubi otsima, kus oleks tasuta sissepääs. Jalutasime mingi 5 min tänava peal, ja siis mõtlesime et siin küll seda klubi olla ei saa, ja hakkasime tagasi minema. Äkki ma nägin maas 3 silti, ja peal oli- Free Entrance! Arvake ära kuhu, sinna samasse klubisse kus poisid läksid. Uskumatu, niimoodi saime tasuta pääsmed sinna klubisse ja jalutasime võidukalt tagasi sinna. Nagu õiged mehed kunagi, läksime sisse ja päris lahe oli. Muusika oli ka mu lemmik- Electro House terve öö. Niiet ma olen küll õnnelik, vähemalt sai punkti pandud sydneyle. Tegelikult olime seal ikka päris kaua, mingi poole 5st võib olla hakkasime alles välja sealt tulema, ja koju jõudmine võttis ka veel omakorda aega, niiet lõppkokkuvõttes saime mingi 3 ja pool tundi öösel magada

hommikul oli 9st äratus, sest pidime kotte veel pakkima ja ennem 10t receptionis juba olema et check outi teha. Jube jube kui täis mu kott on, selline tunne et isegi üks pisem kõrvarõngas enam sisse ei mahu. Ja tegelikult on see kõigil meil kolmel nii. Lukud lähevad eeli-eeli kinni , lootsime ainult et me lennuki peale saaks nendega.
Täna oli glebes üks laat ka, ja me mõtlesie et lähme siis vaatame mis seal toimub. Laat ise oli lahe, päris palju ehteid müüdi , kaltsusid oli ikka palju vähem. Aga mulle sobis, ehted mahuvad paremini kotti kui riided. Riietele tuleb nüüd vaikselt keeld peale panema hakata. Kuna me lennuk läks alles 5st, siis istusime veel paar tundi niisama hosteli õue peal ja rääkisime horrega kõik koos juttu. Kuid varsti tuli juba takso kutsuda ja sammud lennujaama poole seadma hakata. Ütlesime horrele saupläu. Oh need hüvastijätud on ikka päris kummalised. Nutma ei hakka, aga kuidagi tühi tunne tekib. Mõeldes et neid inimesi sa enam kaua kaua ei näe, aga alles olid nagu nii head sõbrad nendega. Stanthorpes oli samamoodi . Aga no minna tuleb, ja midagi pole teha.

Istusime siis taksosse ja lennujaamas me olimegi. Tegime check in'i ära, ja kotid kaalusid 16-17 kilo. Minul oli siiski kõige raskem komps. Kõige parem osa oli see, kui see tädike küsis ega teil käsipagasis midagi teravat pole. Kõik olid alguses et eiiii, ja siis gerda on, oodake :D võttis kotist taskunoa nagu lipsti välja, ja õnneks jõudis selle veel pagasisse susata :D päris hea, nagu hullem terrorist läheb lennuki. Tollist läksime ka ilusti läbi, me keegi ei teadnud päris täpselt mis meil seal kottides on, pole eriti viitsinud sorteerida, aga midagi õnneks hullu ei olnud vist, kuna piiskuma me ei hakanud. Kuigi peab tõdema, et mind tõmmati rajalt kõrvale, ei tea küll miks, midagi ei tehtud, korra vaadati selle masinaga mind üle, eks ma siis tundusin nii kahtlusäratav. Aga see võttis mingi 2 min aega ja saimegi lennuki minna.

Lend pidi kestma pileti peal poolteist tundi, aga gerps jõudis 3 laulu vist kuulata, ja mina isegi suutsin 5 min und näha ning juba olimegi kohal. Ma ei tea kuidas see nii kiiresti läks. Aga pekki kui väsinud ma ikka olid, selline tunne, et topid tikud silma, muidu lahti ei seisa. See selleks, olimegi siis melbourni jõudnud. Ilm oli soojem, või no õhk oli soojem kui sydneys, kuigi pime oli juba, ja eirit midagi ei näinud. Läksime siis oma pagaseid ootama. Te ei kujuta ette kui naljakas see oli, täpselt nagu kuskilt karjaaiast võtaks oma pagaseid vastu. Põhimõtteliselt olime õues, siis selle asfaldi pea jooksis see lint ja me olime piiratud traataiaga. Nagu kari lambaid seisime seal aias ja ootasime oma pagaseid. Sellist lennujaama ma pole veel küll näinud, aga no see oli pisike ka.

Siis juba tulid gerda sugulased meile vastu, võtsid meid peale. Otsisid meile germoga isegi hosteli ära ja tõid meid kohale. Hästi toredad paistsid, gerda sai kohe lilled, ja isegi meile germpsiga anti need shokolaadi jänesed, ma olin küll positiivselt üllatunud. Ja hostel kus me oleme on ka väga normaalne, 4kesi oleme toas, tegelt 3kesi, sest üks voodi on tühi. Siis hommikusöök on tasuta, riisi ja pastat võid võtta igakell tasuta, samuti kohvi ja teed. Asume suht kesklinnas, kõik on lähedal.

Eile õhtul läksime kohe germoga linnapeale midagi süüa otsima, ja siis tulime tagasi magama. Olgu öeldud, et eile ma kirjutasin juba korra seda blogi. Kirjutasin palju pikemalt ja paremalt, ja ma olin niii väsinud. Tahtsin sellega kiiresti ühelepoole saada, ja kui see valmis oli hakkasin ära salvestama, ja muidugi sellel hetkel otsustas arvuti kokku joosta ja mu blogi oligi läinud. Nüüd siis vorbin uut, surun oma närvivapustust väga edukalt praegu tagasi.

Ja seda ka veel, et melbournis oli mingi 3 nädalat nüüd väga ilusaid ilmasid olnud, aga homme lubab sadu ja läheb koledaks ning seda terve nädal. Kui tüüpiline lihtsalt!