Terve päev oleme täna linnapeal kõmpinud! Ja kui ma ütlen terve päev, siis ma mõtlen selle all 12 tundi! Tõsiselt, pole nagu eriti kuskil istunud ka, vaid lihtsalt longidki mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise ja ohid kui valusad mu jalad ikka on!
Hommikul oli siis 8st äratus, ja panime kohe padavai Horre hosteli napoleoni kooki sööma. See oligi meie tänane hommikusöök. Arvake ära, kas täna vihma sadas või mitte kui me ärkasime. Loooomulikult oli täiesti pilves ilm ja vihma kallas. Aga ma olin sellega juba suht arvestanud. Ja siis võtsime bussi ja läksime Sydney Harbour Bridge juurde vaatama kus me siis ronima saame hakata. Õnneks leidisme selle ronimise koha päris kiiresti ülesse, ja pidime veel natuke ootama kuni meie grupp sai valmistuma hakata. Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi võiks öelda, et ennem kõpu majakat olen ma rohkem närvis :D
nii kell kukkus, ja meie grupp kutsuti sisse, tehti meile alkoholi test, sest juuatäis peaga ikka sinna ronima ei tohi minna. Ja siis pidime mingised lehed ka ära täitma. Edasi liikusime siis garderoobi, saime omale mingised tunked, vihmajoped ja vihmapüksid kaasa. Riided käes, tegime kiire vahetuse ja siis tuli meie instruktor, kes meid sillale viib, meie juurde ja hakkas meile mingit muud tavaari andma. Kõigepealt saime endale vöö, siis raadiosaatjad, siis taskurätikud, nokamütsid, oh päris palju värki oli meie ümber lõpuks. Aga kõik see kinnitati igasuguste kinnitusrihmadega meie külge, niiet need said ainult sellisel juhul ära lennata kui mina koos nendega lendan.
Kuid siiski, varustus oli meil juba seljas, aga veel sillale ei lastud. Pidime mingise proovi ronimise redelite peal tegema. Mul juba see võttis kopsu kokku, niiet mõtlesin hirmuga mis sealt tuleb. Aga samas ei tulnudki kõige hullem asi. Ronida ei olnud raske seda võin öelda, ja kõrgust ma seal üleval ka ei kartnud. Vaade oli ilus, kuid põhiline on minujaoks see, et ma saan öelda teistele, et näete, ma olen seda harbour bridge roninud! Nalja sai ka päris palju, ja meie instruktor rääkis 4 korda kuidas Oprah tema õlast kinni võttis ja midagi lausus. Mul viskas juba teise korraga see lause üle, aga no 4 korda pidime seda kuulama :D ma saan aru, kuulus inimene ja värki, aga no sa ei pea ju eputama :D:D
minuarust silla ronimine käis päris kiiresti, järsku olid tipus ja järsku olid juba all. Ja kõige naljakam oli see, et need tunked mis meil seljas olid, kõik võtsid need seljast ära, ja panid kuskile torusse need, aga mina unustasin need endale kätte ja tulin seal juba põhimõtteliselt välja. Oleks saanud vabalt juba ära jalutada, ja siis ma vaatan, et issver mis kalts mul veel käes on. Läksin siis tagasi ja viskasin ka selle sinna torru, aga germo ikka veel kirub, et miks sa seda ometi kaasa ei võtnud :D oleks tema teadnud et see nii lihtne on kaasa võtta, oleks ta küll need tunked võtnud. Tõesti tegelt naljakas, keegi mind rajal ka maha ei võtnud.
Nii edasi viisid meie jalad siis , Sydney akvaariumi. Nägime haisid ja muid elajaid seal. Käisime seal toru sees, et kalad ujuvad su ümber ja alt läbi. Kuid ütleks nii, et ma olen seda kõike juba näinud ja mind eriti see ei tõmband. Kui ma saaks uuesti valida kas ma tahaks sinna tagasi minna, siis arvatavasti ma ei ostaks enam seda piletit. (selle ajal gerda hakkas oma jalga lonkama, ja minu sääremarjad olid juba nii kanged, et isegi kõige piinarikkam venitusharjutus poleks suutnud mu säärt paremaks teha )
siis edasi läksime Sydney Towerisse, see oli ilus! Linna tuled õhtu hämaruses, ja kui palju neid oliiii! Nagu jõulud, tõesti oli ilus. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi neid vaatama, uskumatu et terve sydney oli sul nagu peo peal. Harbour bridge paistis sealt oma täies hiilguses, mh, ma ei oskagi seda seletada, aga teadke et ilus oli :D
ning järgmiseks, kell oli juba mingi 7 õhtul saamas ma arvan, polnud ju keegi peale selle napoleoni tordi tüki hommikul, midagi söönud, aga samas nagu kõht polnud ka kõige tühjem. Kuid siiski läksime Sydney Chinatowni sööma. Tellisin endale SUSHI!, minee kui hea see ikka on ja muidugi poistel ju kõht täis ei saanud ja me läksime mingisesse hiina poodi veel. Meie gerdaga nägime neid Fortune Cookes'id, mis on need ennustus küpsised, või õnneküpsised ja mõtlesime, et no me oleme chinatownis ja me peame lihtsalt need endale ostma! Igatahes sealt poest me selle pakiga välja jalutasime, tegin oma küpsise lahti , aga no ega eriti lausest aru ei saanud mis nüüd minuga juhtuma peaks. Ma arvasin , et seal ongi nagu nii, et umbes täna kukud voodist alla, aga kus sa sellega, need olid ikka mõttega laused. Umbes midagi sellist, et Elu on müstika. Ja kõik! :D . kuid no mis seal ikka, me lihtsalt pidime need endale ostma!
Ja siis peale seda hiinalinna hakkasime kodupoole kõmpima oma vesivillidel. Teel koju tuli meile üks mees vastu ja hakkas rääkima, et ma mäletan teid! Te olite seal sillaronimises, mina olin teie grupist eelmise grupi juhendaja. Päris naljakas, et suvalt kuskil tänaval saame kokku ja ta veel mäletas meid?!
Aga õnneks nüüd olen ma voodis pikali, jalad löövad tuld sõna otseses mõttes ja homme on järgmine pikk päev ees. Kuigi loodan et päike paistab, siis me lähme kodus ja võõrsil randa, aga kui ei paista , siis teeme loomaaia tuuri. Vot niii...
olen ma ju tubli et viitsisin teile blogi kirjutada. :D ise ka ei usu....
No comments:
Post a Comment