14.04

No mis te arvate kes on maailma õnnelikemad inimesed praegu! Meie loomulikult- töö on läbi. Nii läbi kui vähegi võimalik saab olla. Enam ei pea kunagi kuskil põlla peal rassima niiet higimull otsaees ja päike kõrvetab veel takkapihta, või siis kuskil igavas shedis ei pea enam kunagi pakkima. Läbi on elatud need 6 kuud tööd, või isegi rohkem. Uskumatu et see on nüüdseks läbi, ja ees on ainult reis ja kodu!

Täna siis läksime rõõmuga tööle, või tegelt kui kell äratas, siis mina ütlesin,et tead gerda mina ei jaksa siit ülesse tõusta. Mingu pekki see töö. Aga gerda hea inimene vastas, et no maria, oleme need 6 kuud ära talunud, mis see üks päev siis veel on. Ja tõesti, olin krapsti voodist püsti ja läksimegi tööle! No tööl ei olnud eriti midagi lootustandvat 8 tunni saamisel. Natuke brokkoliinisid olid, ja kui kell 11 hakkas saama, siis meil oli väga vähe kaste veel järgi pakkida. Niisiis võttis rike mind maasikaid pakkima. Alguses küsis et kes tahab tulla, gerda ei tahtnud siis olin sain mina. Ja ma olen õnnelik, jälle üks uus töökogemus juures. Ja mulle meeldis maasikaid pakkida, midagi uut. Kahjuks brokkoliinide pakkijatel said produktid otsa ja nad tegid tunni ajase lõuna, ja siis tulid tagasi tööle kui korjajad said veel brokkoliinisid korjatud. Meie saime maasikaid edasi pakkida. Niiet lõppkokkuvõttes sain mina 7 tundi kirja ja gerda 6,5 mis ei ole üldsegi mitte kõige hullem.

Nii töölt ära tulles, no ma ei oska seda tunnet kirjeldada, nagu kohale pole jõudnud, aga samas on ka. Lihtsalt kilkasime seal ja naersime. Ja kodus hakkasime koge kringlit siis küpsetama. Igavene laar tuli seda tainast ikka, terve laud oli värki täis. Aga no soks peale, õunatükid ja rosinad ka- ja timmis- krinku ahju. Kerkis küll nii mis hirmus, ime et pannipealt alla ei hakanud tilkuma. Eeli-eeli sai see valmis ja siis panime autole hääled sisse (rike andis muideks meile enda autot kasutada, et me saaks taneli ja jaanuse siia transporditud, väga armas temast) ja karavanparki eestlasi tooma. Sest mis kringli söömaaeg see siis on, kui meie väga häid sõpru pole! Siin siis rääkisime niisama ja ühe paiku viisime nad tagasi karavani. Issand te ei kujuta ette kui külm õues öösel on, kas mingi 6kraadi oli vist tänaöösel näiteks. No külmu ära! Jätsime poistega hüvasti, kuid kunagi hiiiiiiumaaaal lihtsalt peab uuesti kokku saama, nii me seda asja ei jäta! Kahjuks aga nemad tahavad olla siin känrumaal 2 aastat, niiet peame veel ootama. Ja nüüd siis kella 2 öösel kirjutan käps blogi valmis, gerdal juba silm loojas arvatavasti. Naljakas mõelda et meie viiiimane öö tuleb nüüd siin kodus, viiiimane! Huh, ja homme on nii palju vaja teha, pakkida ja kõike värki. Sauuuuuuuu!