8.11

Uuest töökohast ei osanud ma alguses midagi oodata. Flower van'iga läksime, see on see sama auto millega me esimest korda rannas käisime. Ja millel ratas põhimõtteliselt ära tuli, aga nüüd oli see siis korda tehtud. 6.30 oli start. Pikad riided uuesti selga, toidukott kätte, 4 liitrit vett kaasa ja minek. Alguses ei leidnud me seda kohta ülesse, ekslesime erinevate mango farmide vahel, seal oli neid ikka päris palju. Suhteliselt samas kohas kui Manbullo farmgi on, natukene eespool on siis mu praegu töökoht. Aga ma nii kartsin seda tööd, pole kunagi vist niimoodi kartnud. Sest ma hullult lootsin et tuleks ometi hea töö, ei tahtnud enam sellist nagu squash oli, ja veel enam pärast Manbullo farmi tahtsin head tööd. Lõpuks leidsime töökoha ülesse. Omanik oli kindlasti itaallane, sest ta nägi välja täpselt nagu Cuccaratsa, aga see selleks. Siis juhatas ta meid tööpõllule. Mango puud olid kõrged ja vanad, mida nooremad puud seda lihtsam on korjata sest nad pole nii kõrged. Aga anti meile siis sellised pikad rauast toikad, mille otsas oli lihtsalt konks, et mangosid kõrgemalt kätte saada. Kõigepealt pidime oksi selle konksuga raputama, ja siis kukuvad mangod alla, ja kui mõni ei kuku, siis tuleb selle konksuga nad alla tõmmata. Aga see polnud üldsegi lihtne. Käsi väsib ära, kui pead koguaeg seda toigast kõrgel hoidma ja siis täpselt ühe mango varre taha selle panema, kaelast rääkimata. Aga mida aeg edasi seda rohkem käppa sain asja. Usun et homme hommikul on minu kael küll nii kange et liigub ainult koos kehaga. Sest põhimõtteliselt vaatasin terve päeva suu lahti, taevast, Kuigi tegelikult ajasin mangosid konksu otsa:D Aga seda ma võin öelda, et see oli kõige lihtsam korjamine mis mul siiani olnud on. Paprikad ja kõiksugu muud asjad on raskemad olnud. AAA tegelikult viinamarjad olid ikkagi lihtsamad, need ma juba unustasin. Aga ikkagi töö nagu raske ei olnud. Alguses esimene tund aega ma küll tahtsin et see juba läbi saaks, vaatasin taevast, igalpool olid vihmapilved aga ramp mitte ühtegi vihmapiiska ei tulnud. Nuta või naera siis..NIi ma räägin siis miks ma täna ka väga masenduses olen. Kuskil poole tööpäeva pealt saime teada, et saame palka koguse eest, mitte tundide arvu eest. Üks bin, ehk siis kasti eest maksavad nad 500 krooni. Aga see läheb 8 inimese vahel jagamisele. Päevaga me korjasime 16 bin-i ehk siis 100 dollarit saime igaüks päeva eest!! Sealt veel maksud maha, ja bensu raha ka, mingi 60 dollarit peaks siis kätte saama. Niimoodi ma jään küll miinustesse, täiesti haige kuidas minul nende töödega veab. Aina hullemaks läheb. 3 korda vähem palka saab seal kui teistes kohtades. Kui ma ka seal üksi elueest korjaks ja rabeleks, siis ega see ka ei aita, sest kõik läheb kokku. Kõik mangod pannakse ühte bin-i ja raha läheb meie vahel jagamisele. Niiet kui keegi seal ei viitsi töötada, siis saame kõik vähe raha. Ja kindlasti neid on, siis mõtledki et miks mina siis üksi tõmblen, teenin nagu neile raha. No see selleks, sellega ma olen juba leppinud et mina enam head töö ei saa. Aga töö lõpuks hakkas üks näo pool täiega kipitama. Kallasin aga vett oma käte peale ja pesin koguaeg nägu, et raudselt on mangomahlast, sest me ju raputame neid puid ja kujutate ette küll kuidas seda mahla igasse ilmakaarde pritsib. Täna läks ikka lugematul korral seda silma, kipitas ikka jõhkralt, aga mingi aja järel saad jälle silma lahti teha ja ootad aga uut korda. Kõik käed ja riided ja nägu oli sellega koos. Alguses see cuccaratsa ei toonud üldsegi meile kindaid, lasime siis paar tundi ilma kinnasteta ka. Aga siis sellest näost. Täpselt selline tunne oli nagu nägu oleks marraskil, mõtlesin koguaeg et millal nüüd keegi tuleb minu juurde ja ütleb et Issand mis sinu näoga juhtunud on?! Aga õnneks ei tulnud keegi, alles hostelis peeglis nägin et nägu on ikka kõrvetada saanud. Sellised väikesed täpid on ühe näo poole peal, kipitavad ka natuke, kindlasti see mahl kõrvetas naha ära ja nüüd olengi siis saanud mango käest põletada. Midagi hullu ei ole, loodan et varsti saab jälle terveks, aga ma ei kujuta ette mis ma homme teen, peaks äkki oma lina võtma hostelist ja sellele kaks auku sisse lõikama ja siis endale ümber panema. Äkki nägu jääks siis puutumata. Aga ei, lähen ikka samamoodi, saab siis näha mis juhtub. Aga ma tõsiselt kaalusin sealt ära tulemist, mitte töö raskuse pärast, väga normaalne töö on, lihtsam kui squash aga kordades raskem kui pakkimine, vaid just selle palga pärast. Ma tõesti ei näe mõtet rabeleda nii vähese raha pärast. Aga ma homme veel käin ära, ja vaatan siis edasi. Mees ütles et tal on puid kokku 1300 vist, ja mingi nädalaga peaks see farm läbi saama, mis oleks muidugi rõõmusõnum, aga meie tempo juures ma arvan et see ei lõppe pool aasta pärast ka. Usun et tegime täna mingi 80 puud, no mingi ime läbi ei saa me nädala lõpuks valmis. No tulin siis masenduses koju, sõin mangot , germo oli juba kodus. Ja kui gerda hiljem jõudis, siis ta ütles et sai ametikõrgendust. Töö juurest sai auto, ja ta sai päris kõrge koha peale, selle inimese kohale kes ajab räigeid paberi asju, näiteks mis võrk mangodele ümber läheb, milline pakkimine sobib jaapanisse, kas nii kõlbab või ei, jne jne. Räägib telefonidega ja vaatab et kõik tellimused korras oleks. Sest see eelmine naine läheb sealt minema. Ütleme nii et temal enam paremaks vist küll minna ei saa, ja minu enam sitemaks. Kuigi samas- SAAB KÜLL! Gerda pärast on mul hea meel, aga see viis minu jällegi veel suuremasse masendusse. No aga eks paistab edasi, kui seal ikka sama vähe raha saab, ja ootelist on lühike, siis võin ma küll sealt ära tulla, niigunii mango farme on nii palju. Niipalju siis tänasest. Ei lähe minul ka paremaks see asi siin....

Ja ma sain kaardi! Minu esimene kiri siin austraalias . Kohe väga tore oli minna postkasti juurde, ja näha seal oma nime. Aitäh väga armsa kaardi eest! :)