23.11

Täna öösel ikka üldse ei saanud magada. Selline tunne nagu oleks 10 aastat pesemata, või siis tabas mind räige kirpude parv. Lihtsalt niimoodi sügelevad käes, ja kratsida ka ei tohi ju. Siis vähkresingi voodis, küll selili, küll kõhuli aga iga liigutusega ajas see käed veel rohkem sügelema. Niiet ühesõnaga tänane öö oli mulle selline piin. Arvan et magasin üldse kokku mingi 2-3 tundi, aga see ei olnud sügav magamine. Tavaliselt kui kell 5 äratus on siis ma üldse ei taha tõusta, aga täna ma lausa ootasin seda kella, ja kui see lõpuks äratas, siis olin kohe püsti. Läksin ruttu külma kraani alla, ja see rahustas õnneks naha natuke maha. Alati kui ma voodist püsti tõusen ja oma käsi vaatan, siis tundub et OH! Paremaks on läinud. Aga kui sa hakkad seda kreemitama ja paned riideid selga, siis läheb asi jälle nagu samasuguseks. Nii aga siis tänasest, ärkasime gerdaga 5st et äkki saab tööle, aga kus sa sellega. Mõlemad jäime hosteli . Olime siis 7ni üleval, vaatasime netist mingeid tuure Cairnsi ja tööd Byron Baysse, aga targemaks eriti ei saanud. Siis mõtlesime et läheks uuesti magama:D Ja 7st läksimegi uuesti magama, ja kusjuures uni tuleb uuesti peale. Mina magasin vist poole üheni, siis võtsin külma dushi oma mangopõletuse pärast ja läksime shoppama. Käisime poodides niisama, gerda sai ka endale paar hilpu, kuni jõudsime ühe poodi. Seal tädi kohe ütles, et oi sul on mangoärritus, et targem oleks kui sa haiglasse läheks. Ja peale seda poodi, ma hakkasingi kella vaatama, ja mõtlema et äkki tõesti käiks haiglas ära. Kell oli pool 3, siis kolmveerand ja lõpuks mu kannatus katkes, käisin võtsin raha välja, mõtlesin et üle 2000 krooni ikka nad mul ei võta. No siis õnneks Gerda tuli minuga kaasa, ja seadsimegi oma sammud Ayri haigla poole. Päris pikk maa oli sinna, vahepeal me mõtlesime küll, et kui mul oleks nüüd tõsine haigus, siis ma vist haiglasse ei jõuakski omal jalal, ennem viskaks siia samasse teeäärde sussid püsti. Aga õnneks mangoärritusega vedas veel ilusti välja. Aga haiglas, eriti vee austraalia omas, ei tea ju midagi, kuhu minema peab ja mida tegema peab. Läksin siis kohe esimese ettejuhtuva administraatori juurde, ja küsisin et kuhu ma minema pean, mul on mangoärritus. See pani mu kohe lehti täitma, küsis kas ma olen austraallane. Kuna ei ole, siis maksin visiidi tasu 2010 krooni, niiet ikkagi üle 200 dollari läks. Õnneks mul oli üks münt ka rahakotis. Kui see tehtud, siis läksin ootama. Ootasin seal kuskil pool tund. Vahepeal tuli sinna see poiss ka kellel on väga hull Mango rash, küsisin tema käest ka et mis arstid siis räägivad, kui kiiresti see ära kaob. Ta ütles et ühed räägivad et 3 nädala pärast, teised 6 ja kolmandad 8 nädala pärast. Ja päikese ette minna ei tohi, ujuda ei tohi, üldse nagu midagi tema sõnul teha ei tohi. Hirmutas mu nii ära. Ta oli oodanud ka doktori järjekorras tund aega, aga samas siis oli olnud palju vähem inimesi ka järjekorras kui täna. Ma siis mõtlesin et oleks vist pidanud omad padjad ja tekid kaasa võtma, mine tea kui kaua siis siin minna võib. Aga just siis kutsus üks tädi mind sisse. Arvasin et see ongi doktor. Rääkisin talle oma haigusloo ära, millal viimati korjasin, ja kas mul on mingeid operatsioone või haigusi olnud. No ja katsu sa inglise keeles mingeid haigla termineid kasutades rääkida. Aga hakkama sain. Siis küsisin et kaua see kestab, ta vastas et ta ei tea:D Siis ma mõtlesin küll, et tore arst küll, ei teagi kaua see kesta võib. Aga muidu tore oli, rääkisime natuke eestist kus see asub jne. Siis juhatas ta mind uuesti ooteruumi, doktori vastuvõttu ootama. Niiet selgus et tegu ei olnudki arstiga. Ootasime siis Gerdaga veel mingi pooleteist tundi . Ütlesin küll Gerdale, et kui sa ei viitsi võid vabalt hosteli minna, aga ta ikkagi jäi haiglasse. Muidugi oli palju parem seal passida kui Gerda ka seal oli. ja LÕPUKS siis külas väikese musanahalise doktori suust :Maria Patt! Tõusin püsti ja saingi siis viimaks sisse. Alguses ehmatas doktor küll mind ära, paistis selline..no ma ei tea. Mustanahalise suhtes on ikka natuke kõhklev tunne. Aga hullult tore oli tegelikult. Küsis uuesti üle millal ma viimati mangosid korjasin, ja ütles et ära enam mangosid korja kindlasti. Ja üldse soovitas mul mitte midagi korjata:D ütles et annab mulle kaks rohtu, üks teeb mind väga uimaseks, pean 3 korda päevas võtma. Ja teine rohi on steroidid:D Aga ta lohutas mind, ja ütles et ära muretse see ei aja sind hüpperaktiivseks. Neid tablette on mul õnneks vaid 3 tükki. Ja teate mis on kõige parem. Ta ütles et see kaob 3 päeva pärast ära! Ma olin nagu NIII ÜLI MEGA õnnelik. Ja siis ta küsis ka kust ma pärit olen, jälle kõlas vastus EESTIST. (ma peaks vist endale otsaette tatoveerima et „olen Eestist“ siis ei peaks niipalju küsima) Ja muidugi ta ei teadnud kus see asub, siis ma seletasin. Lõpuks jõudsime oma jutuga Olümpiamängudeni, ja siis talle tuli meelde et Eesti on väga hea suusatajariik, ja et me oleme palju kuld medaleid sellega võitnud. Niiet lõpuks ta siiski jagas matsu, mis asi see eesti ikkagi on. Aga ma pean ütlema et ta on vist kõige toredam arst üldse olnud, kellega mul on tulnud kokku puutuda elus. Hästi tore mees. Ja just see, et ma saan nüüd teada et mul siiski võib see 3 päeva pärast üle minna, mitte mingi 8 nädala:S Ma ei tea kus kohas see poiss käis siis, et talle nii öeldi. Ja nüüd tulin hosteli, üks eesti tüdruk on ka seda täis. Käis apteegis, talle anti ka see kreem ja need tabletid. Aa, haiglas naeris see arst need rohud umbes välja, et neid sa küll sööma ei pea. Täiesti mõttetud ühesõnaga, ei aita need midagi. Ja ma ise tundsin ka. Siis ma nägin veel ühte tüdrukut kes kratsis ennast juba, ja tal olid ka väiksed punased laigud käe peal. Varsti ongi terve hostel selliseid inimesi täis, kellel on mango rash! Aga mina hoian nüüd pöialt et see tõesti 3 päeva pärast üle läheks, ja siis mulle mangodest aitaks. Ja ma olen õnnelik, et ma siiski käisin haiglas ära, ja nüüd on mu süda vähemalt rahul. Praegu vähemalt..