12.11

Tänane päev oli ka ikka hull, täielik hullumaja. KIIREMINI! KIIREMINI! Koguaeg tuleb kiiremini teha. Ma ei teagi mida siia kirjutada, ma olen nii väsinud, just vaimselt, sest kui keegi kõrval koguaeg käsutab, siis hakkab see ajudele lõpuks käima, eriti veel kui kuuled seda 12 tundi. Ülemus oli jälle kohal nagu alati nüüd. Ja kui tema on kohal , siis on pinge kruvitud viimse piirini, sest ta jälgib koguaeg, ja märkab kõiki vigu. Suhteliselt esimese asjana ta ütles meile hommikul, et kui te hakkama ei saa, siis pole mingi probleem teid suurde shedi üle viia, et me teemegi nii. Nii et ähvardus kõigepealt, siis äkki teevad töölised paremat tööd. Täna viskasime ju ainult pehme ninaga mangosid välja, sest eile olid need kõige õigemad mangod, mis mahlaks läksid, teiste defektidega me enam ei julgenud mahlaks panna, läksid kõik esimesse klassi. Aga ma arvan kuna ta sealt mahla kastist enam eriti valesid ei leidnud, siis ta pidi ikkagi meie kallal nokkima, võttis sealt ühe pehme ninaga mango välja ja küsis miks see esimeses klassis pole?! Me vaatasime üksteisele lolli näoga otsa, kust me teame, eile ei tulnud see kõne allagi panna esimesse klassi, aga täna sobis sinna ideaalselt. Põhjendus oli see, et see mango hakkab valmima, teised on mädad. Me peame oskama vahet teha küpsel mangol ja mädal. Tegelikult see oli mäda, täiesti kindlalt, mul läheks süda pahaks kui ma peaks sellist mangot sööma, eriti veel kui see alles nädala pärast sihtpunkti jõuaks. No aga kui esimesse klassi siis esimesse klassi. Nii nagu ülemus käsib. Nii siis sorteerisime seal ja see aeg tundus nii pikk, ma olin nii väsinud et mõtlesin et kui ma kohe pausi ei saa, siis minestan ma siia samasse lindi äärde. Kell tundus nii palju, ja smoko nagu pidi juba ammu olema, küsisime siis gerda käest kas me pausi ei saa. No veel ei saa, aga varsti. Tegime siis veel üks pool tundi tööd ja siis tuli smoko. Kell oli 10.15!!! ma mõtlesin et 2 läbi. Kulistasin kohe tassi kohvi alla, ja läksime siis tagasi tööle. Kuni 2 panime jälle jutti, siis tuli lõuna. Lõuna oli täna tund aega, sest uued mangod pidid maha jahtuma, polnud veel pakkimiseks valmis. Kusjuures peale lõunat oli meil 18 kasti, ennem lõunat tegime 10. Tavaliselt oleme mingi 16 kasti päevas teinud, kõige rohkem. No ja kui me siis lõunalt tagasi tulime, ei olnud mangod ikka veel pakkimiseks valmis. Ja meil ei olnud midagi teha, aga samas tund ju jooksis, sest olime tööl. Meile oli see hea, aga gerdale vist mitte, sest ta ei sallinud et me lihtsalt ootasime seal lindi ääres mangosid. Käskis meil kohe tööle hakata, sest temale ei ole kasulik kui me niisama passime. Pidime siis paberit lõikama minema, mida tegelikult vaja ei olnud teha, aga vähemalt me teeme midagi. Töötasime siis täna 12 tundi, aga kuna tunni ajane lõuna läheb maha siis kirja läheb ikkagi 11. JA MA OLEN NII LÄBI. Koju sõit oli ka nii jube, värisesin peale hosteli jõudmistki. Pime oli ju, ja siis meie ees oli rekka, ja ta hakkas sellest mööda sõitma, me kõik karjusime et ära sõida, vastasuunast tuli auto, ja väga lähedalt. Mina olin kindel et nüüd on läbi, põhimõtteliselt oli 3 autot tee pea kõrvuti, aga kuidagi pääsesime mööda. Aga ma nii kartsin, olin suht kindel et kokkupõrge tuleb. Täna on reede õhtu ja ma lähe vist kohe magama. Ma pole juba 2 nädalat vaba päeva saanud. Ja ma arvan et kuu aja jooksul on neid olnud 2 või 3 . Õnneks sain üleeile oma riided ära pesta, käisin pesumajas, esimest korda, sest kraanikausi pesu enam ei aidanud. :D Ja kärnanägu olen ikkagi, mangopõletus pole veel ära paranenud. Kaua sellega huvitav läheb, kuigi täna oli alles 3s päev, ma arvan et mingi nädal on see normaalne? Aga pärast ei paranegi ära, jäängi selliseks elu lõpuni? Jube....