30.03

Hommikul siis proovisime koogikesi. Napoleonikas maitses nagu kodu oma ja juustukook oli minuarust nagu kohupiimavorm, ahjus tehtud. Aga no kohupiimavorm mulle maitseb, kuid ikkagi minuarust napoleoni torti ei ületa miski :D kuid võib oma kookidega igati rahule jääda ma arvan. Peale tööd viisime need siis pererahvale. Naine tuli meile ukse peal vastu ja andsime tema kätte. Ta oli küll õnnelik, ja ütles kohe, et poleks vaja olnud aga lapsed on kindlasti õnnelikud . Me oleme ka, et saime vähemalt midagi tänutäheks teha.

Tööd tegime 6 tundi, homme alustame tund aega varem, et siis 7.30. hakkab vaikselt looma... kuid ikka kopp on nii ees sellest küll, et hull :D ma ei tea mida ma seal õunafarmis praegu teeksin, arvatavasti, keegi lihtsalt tiriks mu jõuga hommikul voodist välja ja veaks tööle. Huh, okse maitse tuleb suhu kui mõtlen selle töö peale, aga no meie töö on ka igav igav igav! Igapäev sama jura, alguses brokkoliinid ja pärast brokkolid. Mõne päeva nad võiks ju erilisemaks ka teha, et aluses brokkolid ja pärast brokkoliinid :D kohe muutuks päeva rutiin. Aga ma korrutan endale: Maria, mõtle ainult 2 nädalat veel! Ainult 2... aga samas, terve elu tööd on veel ees :D, ei sellele ma ei mõtle, kõigepealt kool, mis praegu tundub liiga hea et tõsi olla, aga aasta pärast kuulake mida ma siis räägin. Raudselt, et oh tahaks tagasi sinna austraaliasse, kasvõi õunafarmi, peaasi et siin koolis ei peaks käima. Ma olen 110% kindel, aga no eks see ole paratamatus. Igalpool tüdined ära, olgu see asi nii hea alguses kui tahes, kunagi viskab kopa ette ikka. Ja naljakas on mõelda,et kui me poleks oma minekut nädalakese edasi lükanud, siis oleks me juba järgmine nädal minema läinud. Ja stanthorpe aeg hakkabki otsi kokku tõmbama nii või naa, koos sellega ka kõik see farmitöö. Kogu oma tööriiete virna saab prügikasti tõsta ja mõelda, et neid ma enam ei pea kunagi kandma. Ning oma mustadst crocsidest tuleb ka lahti öelda, kui kahju. Ah mis siin ikka jurada, minge magama ära ja olge õnnelikud et suvi tuleb!