Palju Õnne Sulle Sinna Inglismaale Kallis Angeelika! :)
Täna lisan teile pilte siis lõpuks meie leivategust, pätsi nimeks sai „kaku“ niiet vaadake Kaku valmimist. Siis on seal Warwicust paar pilti, meie brokkoliinidest ja brokkolitest, käisime põlla peal tuuritamas. Siis laupäeva õhtust, sellest pildist mis ma joonistasin meist ja minu lunchboxist. Sest iga õhtu me peame ju endale lõuna ette valmistama.
Täna läks päev niii aeglasti, ma mõtlesin et me jäämegi tööle igaveseks. Kell üldse ei liikunud. Ja koguaeg me pakime ja pakime, aga asju külmaruumist vähemalt ei jää kuna korjajad töötavad meiega paralleelis. Aga nüüd on see 8 tundi seljataga, ja homme on juba reede!
Eile läksime siis grillima sinna karavanparki ja nagu needus! Kui töölt tuppa saime hakkas kohe vihma sadama. Taevas tõmbas ka tumesiniseks ja kui me linnapoole sõitsime, seda hullemaks asi läks. Aina kallas ja kallas. Aga karvanparki me siiski läksime. Küll grillida ei saanud aga panni peal tegime oma liha küll valmis. Naljakas oli sinna minna, karavanpargi rahvas istus seal ühiskasutatavas köögis, meie suvalised tulime ka sinna, ladusime oma tavaari lauale ja kukkusime endale süüa tegema. Ning kui kell pool kaheksa sai, istusime teleka ette „my kitchen rules“'i vaatama, sest see on nüüdseks meie elu. Kogu meie elu pöörleb selle saate järgi :D ühtegi osa ei taha vahele jätta, olenemata siis sellest kus me parasjagu pesitseme. Kasvõi võõras karavanpargis. Poistele viisime siis tünnitäie mädasid maasikaid. No pakkijate arust mädasid, meie sööme neid ka! :D aga poisid olid ka väga õnnelikud. Tegelikult oli grilliõhtu suht läbikukkumine, ilma suhtes eelkõige.
Ja mina hakkan vist haigeks jääma, üllatus üllatus! Nina tõmbab vaikselt umbe ja pea läheb uimaseks. Tööjuures sellepärast ka kindlasti aeg venis, et kõige parem enesetunne ei olnud just. Nohurohtu on ka järgi veel viimased tilgad, peab varsti minema seda juurde orgunnima. Aga minujaoks on nohu kõige hullem haigus mis üldse olla saab. Ja nüüd on see käes, ja ma tean et minupuhul see kiiresti üle ei lähe .
No comments:
Post a Comment