Ja jällegi juhtus seee! Maria jättis blogi kirjutamise vahele. Aga no tõesti, ajad on meil siin kiired ja ei ole viitsimist ega ka aega seda kirja kirjutada. Proovin siis meenutada eilset päeva, või seda emotsiooni mis seal oli.
Äratus oli varajane, 7st äkki ajasime koivad alla ja jalutasime horre hosteli poole, et ta sealt peale võtta . Horre sappa saadud jalutasime rongijaama, päris napikalt tegelt jõudsime rongi peale. Aaa, ja üllatus oli see, et ilm ei olnudki hommikul nii jube. Isegi sinist taevast võis näha kohati. Kuid kui me kohale jõudsime, siis oli ilm muidugi teine. Olime ju mägedes, lehed oli kollased, puud raagus. Udu oli igalpool, külm no täiesti sügis mis sügis. Ja alguses tahtsime ju võtta selle bussipileti mis käib sinimägedes vaatamisväärsuse juurest vaatamisväärsuse juurde ja ise võid maha hüpata millal tahad ning uuesti peale karata kui isu on täis. Need bussid sõidavad siis koguaeg seda vahet, aga meil tuli parem mõte- jalutame ise seal. Ei kujutanud tegelt ette kui pikad need vahemaad päriselt on, ja lootsime et vihma ometi sadama ei hakkaks. Esimene koht oli siis- kolm õde. Ja teate, jõudsime sinna kohale ja voilaa, ainuke mida sa näha said oli suur valge paks udu . Mul oli selline tunne, et ma oleks ära surnud ja käin pilve sees. Sellist tunnet polnud ma ennem küll tundnud, tead et all peaks olema sügav kuristik, aga no mitte muffigi ei näe. Õnneks viskas ühe korra ka selgema koha sisse ja nägime need „3 õde“ kuidagi ära. Aga see käis ka nii korraks ja jälle oli mingi paks udu igalpool. Edasi mõtlesime et käime mööda teerada seal rahvuspargis ja vaatame niisama neid kohti. Aga te ei kujuta ette kui sopane see tee oli, mudavallid olid igalpool. Alguses proovisin küll oma jalgu kuivana hoida, aga peale tunniajast käimist oli juba täitsa savi, astusid otse läbi lompide. Ja need trepid, allamäge oli hea minna, aga kui tuli ülesmäge ka rassima hakata, siis oli ikka väga raske. Me seiklesime seal ka päris kaua, niiet lõpuks olin ma küll juba tüdinud sellest sopahunnikust. Kuid väga palju nalja sai, ja väga tore matk oli. Aga mis seal muud olla saab, kui koos on saareinimesed.
Õnneks leidsime siis ühe koha kus saab maantee peale minna, ja jalutasime tagasi rongijaama. Meil sellesuhtes ka vedas, et rong tuli suht kohe, ei pidanud kaua ootama. Tagasi sõitsime rongiga ka 2 tundi ja muidugi sydneysse jõudsime alles siis kui juba pime oli. Jalutasime tagasi meie hosteli, meil pidi täna tasuta grillimine olema, aga keegi meist sinna ei jõudnudki, sest kõik jooksid kohe dushi alla, ja siis hakkasime sättima. Oli ju ees viimane õhtu sydneys, kuidagi tuleb joon alla tõmmata sydneyle ju!
Välja läksime taksoga, otse Kings Crossi. Esimesena jalutasime sisse ühte pubisse, kus oli tegelikult täitsa tore. Saime tasuta sisse sinna kõik ja. Kuid varsti tahtsid poisid sealt ära minna, meie gerdaga oleks küll seal veel olnud, aga poisid tahtsid minna kuskile kus oleks tüdrukuid ka . Niisiis võtsid nad sihiks ühe klubi mille sissepääs oli 10 dollarit. Meie gerdaga ütlesime kohe, et seda sissepääsu me ei maksa. :D poisid proovisid küll seebitada, mul oli tegelt küll kahju nendest lahku minna. Tahtsin et me ikka kõik kokku jääksime, sest kus me öösel kahekesi gerdaga nüüd koju hakkame minema, lihtsam oleks ju kõik koos. Aga no gerdat üksi ka jätta ei saa ju, niisiis läksime me kahekesi kuskile uut klubi otsima, kus oleks tasuta sissepääs. Jalutasime mingi 5 min tänava peal, ja siis mõtlesime et siin küll seda klubi olla ei saa, ja hakkasime tagasi minema. Äkki ma nägin maas 3 silti, ja peal oli- Free Entrance! Arvake ära kuhu, sinna samasse klubisse kus poisid läksid. Uskumatu, niimoodi saime tasuta pääsmed sinna klubisse ja jalutasime võidukalt tagasi sinna. Nagu õiged mehed kunagi, läksime sisse ja päris lahe oli. Muusika oli ka mu lemmik- Electro House terve öö. Niiet ma olen küll õnnelik, vähemalt sai punkti pandud sydneyle. Tegelikult olime seal ikka päris kaua, mingi poole 5st võib olla hakkasime alles välja sealt tulema, ja koju jõudmine võttis ka veel omakorda aega, niiet lõppkokkuvõttes saime mingi 3 ja pool tundi öösel magada
hommikul oli 9st äratus, sest pidime kotte veel pakkima ja ennem 10t receptionis juba olema et check outi teha. Jube jube kui täis mu kott on, selline tunne et isegi üks pisem kõrvarõngas enam sisse ei mahu. Ja tegelikult on see kõigil meil kolmel nii. Lukud lähevad eeli-eeli kinni , lootsime ainult et me lennuki peale saaks nendega.
Täna oli glebes üks laat ka, ja me mõtlesie et lähme siis vaatame mis seal toimub. Laat ise oli lahe, päris palju ehteid müüdi , kaltsusid oli ikka palju vähem. Aga mulle sobis, ehted mahuvad paremini kotti kui riided. Riietele tuleb nüüd vaikselt keeld peale panema hakata. Kuna me lennuk läks alles 5st, siis istusime veel paar tundi niisama hosteli õue peal ja rääkisime horrega kõik koos juttu. Kuid varsti tuli juba takso kutsuda ja sammud lennujaama poole seadma hakata. Ütlesime horrele saupläu. Oh need hüvastijätud on ikka päris kummalised. Nutma ei hakka, aga kuidagi tühi tunne tekib. Mõeldes et neid inimesi sa enam kaua kaua ei näe, aga alles olid nagu nii head sõbrad nendega. Stanthorpes oli samamoodi . Aga no minna tuleb, ja midagi pole teha.
Istusime siis taksosse ja lennujaamas me olimegi. Tegime check in'i ära, ja kotid kaalusid 16-17 kilo. Minul oli siiski kõige raskem komps. Kõige parem osa oli see, kui see tädike küsis ega teil käsipagasis midagi teravat pole. Kõik olid alguses et eiiii, ja siis gerda on, oodake :D võttis kotist taskunoa nagu lipsti välja, ja õnneks jõudis selle veel pagasisse susata :D päris hea, nagu hullem terrorist läheb lennuki. Tollist läksime ka ilusti läbi, me keegi ei teadnud päris täpselt mis meil seal kottides on, pole eriti viitsinud sorteerida, aga midagi õnneks hullu ei olnud vist, kuna piiskuma me ei hakanud. Kuigi peab tõdema, et mind tõmmati rajalt kõrvale, ei tea küll miks, midagi ei tehtud, korra vaadati selle masinaga mind üle, eks ma siis tundusin nii kahtlusäratav. Aga see võttis mingi 2 min aega ja saimegi lennuki minna.
Lend pidi kestma pileti peal poolteist tundi, aga gerps jõudis 3 laulu vist kuulata, ja mina isegi suutsin 5 min und näha ning juba olimegi kohal. Ma ei tea kuidas see nii kiiresti läks. Aga pekki kui väsinud ma ikka olid, selline tunne, et topid tikud silma, muidu lahti ei seisa. See selleks, olimegi siis melbourni jõudnud. Ilm oli soojem, või no õhk oli soojem kui sydneys, kuigi pime oli juba, ja eirit midagi ei näinud. Läksime siis oma pagaseid ootama. Te ei kujuta ette kui naljakas see oli, täpselt nagu kuskilt karjaaiast võtaks oma pagaseid vastu. Põhimõtteliselt olime õues, siis selle asfaldi pea jooksis see lint ja me olime piiratud traataiaga. Nagu kari lambaid seisime seal aias ja ootasime oma pagaseid. Sellist lennujaama ma pole veel küll näinud, aga no see oli pisike ka.
Siis juba tulid gerda sugulased meile vastu, võtsid meid peale. Otsisid meile germoga isegi hosteli ära ja tõid meid kohale. Hästi toredad paistsid, gerda sai kohe lilled, ja isegi meile germpsiga anti need shokolaadi jänesed, ma olin küll positiivselt üllatunud. Ja hostel kus me oleme on ka väga normaalne, 4kesi oleme toas, tegelt 3kesi, sest üks voodi on tühi. Siis hommikusöök on tasuta, riisi ja pastat võid võtta igakell tasuta, samuti kohvi ja teed. Asume suht kesklinnas, kõik on lähedal.
Eile õhtul läksime kohe germoga linnapeale midagi süüa otsima, ja siis tulime tagasi magama. Olgu öeldud, et eile ma kirjutasin juba korra seda blogi. Kirjutasin palju pikemalt ja paremalt, ja ma olin niii väsinud. Tahtsin sellega kiiresti ühelepoole saada, ja kui see valmis oli hakkasin ära salvestama, ja muidugi sellel hetkel otsustas arvuti kokku joosta ja mu blogi oligi läinud. Nüüd siis vorbin uut, surun oma närvivapustust väga edukalt praegu tagasi.
Ja seda ka veel, et melbournis oli mingi 3 nädalat nüüd väga ilusaid ilmasid olnud, aga homme lubab sadu ja läheb koledaks ning seda terve nädal. Kui tüüpiline lihtsalt!
Saturday, April 30, 2011
Thursday, April 28, 2011
28.04
Apppppppiiiii, te ei kujuta ette mis pilt meil on! Ma ei pese oma õlga ja kätt enam kunagi vist.
No loomulikult hommikul ärgates vihma kallas nagu oavarrest, aga „kodus ja võõrsil“ randa pidime ikka minema. Kuid esialgu, nagu meil kombeks on, suundusime horre hosteli pannukaid tegema. Seal sai kõhu nii täis söödud, et süda lausa oli paha. Aga no teada värk on see, et ega päeva jooksul enam me midagi ei söö. Kui siis ainult õhtul.
Pannukad söödud läksimegi siis kesklinna otsima oma bussi, mis sõidab Palm Beachile, kus siis asub kodus ja võõrsil rand. Buss sinna sõitis päris kaua, või tegelt see vahemaa polnudki nii kauge, aga just need peatused . Neid oli nagu seeni peale vihma. Said 200 m sõidetud ja järgmine peatus. Kui hakkasid juba Palm Beachi märgid tulema, vaatasime bussiaknast õue ja otsisime igalt tänava nurgalt Alfi või siis Pipat :D No Sally oleks võinud ka ära tunda, aga kahjuks kedagi polnud tänavate peal.
Varsti hakkas siis bussiaknast rand paistma, natuke nagu sarnasust oli, aga siiski mitte ei olnud kota võta rand, niiet sõitsime veel edasi. Päris julm oli nii sõita, et pead bussiaknast täpselt selle ranna ära tundma, aga kui see ükskord tuli, siis teadsid kõik et kohal me oleme! :D (tegelikult väike kõhklus ikka oli, et kas me nüüd tulime õigest kohast maha) kuid siis nägime juba seda surfiklubi ja minge pekkkki- kaamerad olid väljas ja võtted käisid. Me saime seal sellise eufooorialaksu, kohe tundsime näitlejad ära, ja ma olen nii õnnelik et ma stanthorpes seda vaatama hakkasin, sest muidu ei oleks saanud mitte muffigi aru, et kes need seal on. Nagu germol, gerps vaatas neid inimesi küll, aga suht külma kõhuga. :D igatahes, saime neid võtted vaadata seal kuidas nad filmisid, ja siis kadusid need kaks näitlejat ära. Ja tulid uued, uute võtetega, ROMEO! Minee, romeo võtte nägime ka ära. Ta on päris elus ka ikka ilus poissss :D jalutas seal meist mingi 10 m kaugusel, oiii mis tunne see ikka oli kui tead, et terve elu põhimõtteliselt oled seda seriaali vaadanud ja nüüd seisad siin samas! Nagu siiiin samas on kõik Sallyd ja Pipad ja Alfid ja kõik need tegelased ka seisnud.
Vihma ka sadas vahelduva eduga, vahepeal siis katkestati võtted ära, kuna vihmaga ei saanud ju filmida. Ja kõige naljakam oli see, et need tausta näitlejad olid iga stseeni peal samad, ainult teiste riietega, niiet jälgige taustategelasi. Ja nii külm oli väljas, kuid nemad pidid ikka olema oma lühikeste riietega, et näidata kui soe väljas ikka on.
Ja minge, siis tuli see tippppp hetk. Meie ju olime arad nagu jänesed. Tahtsime räigelt pilti saada, aga no küsida ei julge :D ja seal kaamerate taga askeldas Will! Ta enam ei näitle aga seal tegustes niisama. Ja meie juures koguaeg ta seal askeldas, aga küsima me minna ei julgenud üldse :D arvasime et küll tuleb see ideaalne hetk millal küsida, ja lõpuks siis võtsime julguse kokku, ja mees oli lahkesti nõus meiega pilti tegema. Isssand kui armas naeratus tal on :D võttis meilt ümbert kinni ja gerps tegi selle sajandi pildi ära. Uskumaaatttuuu , meil on temaga pilt tehtud!
Olime natuke aega veel seal, vaatasime päris kaua seda filmimist, ja oligi õhtu käes ja oli vaja hakata tagasi minema. Ja muidugi tagasi sõitsime ilgelt kaua, see venis nagu härja tatt tõesti. Linnas olid sellised ummikud, et ma mõtlesin siiia ma nüüd magama jään. Väljas oli ka ilusti pimedaks läinud juba.
Aga glebe me jõudsime, ja õhtul läksime horre , germpsi ja gerdaga thai restorani sööma. Toit oli hea, ja ilus õhtu oli ilusale päevale. Tänast päeva ma tõesti ei oska kirjeldada, see oli midagi ülimegagigalahedat. Poleks uskunud et ma näen filmivõtteid ja poleks uskunud et see nii tuus võib olla. Oh te peate seda ise kogema! Aga nüüd on see tehtud, ja homme lähme blue mountainsisse, ning hakkabki see sydney aeg vaikselt otsi kokku tõmbama :)
Homeeee And Awayyyyy!
No loomulikult hommikul ärgates vihma kallas nagu oavarrest, aga „kodus ja võõrsil“ randa pidime ikka minema. Kuid esialgu, nagu meil kombeks on, suundusime horre hosteli pannukaid tegema. Seal sai kõhu nii täis söödud, et süda lausa oli paha. Aga no teada värk on see, et ega päeva jooksul enam me midagi ei söö. Kui siis ainult õhtul.
Pannukad söödud läksimegi siis kesklinna otsima oma bussi, mis sõidab Palm Beachile, kus siis asub kodus ja võõrsil rand. Buss sinna sõitis päris kaua, või tegelt see vahemaa polnudki nii kauge, aga just need peatused . Neid oli nagu seeni peale vihma. Said 200 m sõidetud ja järgmine peatus. Kui hakkasid juba Palm Beachi märgid tulema, vaatasime bussiaknast õue ja otsisime igalt tänava nurgalt Alfi või siis Pipat :D No Sally oleks võinud ka ära tunda, aga kahjuks kedagi polnud tänavate peal.
Varsti hakkas siis bussiaknast rand paistma, natuke nagu sarnasust oli, aga siiski mitte ei olnud kota võta rand, niiet sõitsime veel edasi. Päris julm oli nii sõita, et pead bussiaknast täpselt selle ranna ära tundma, aga kui see ükskord tuli, siis teadsid kõik et kohal me oleme! :D (tegelikult väike kõhklus ikka oli, et kas me nüüd tulime õigest kohast maha) kuid siis nägime juba seda surfiklubi ja minge pekkkki- kaamerad olid väljas ja võtted käisid. Me saime seal sellise eufooorialaksu, kohe tundsime näitlejad ära, ja ma olen nii õnnelik et ma stanthorpes seda vaatama hakkasin, sest muidu ei oleks saanud mitte muffigi aru, et kes need seal on. Nagu germol, gerps vaatas neid inimesi küll, aga suht külma kõhuga. :D igatahes, saime neid võtted vaadata seal kuidas nad filmisid, ja siis kadusid need kaks näitlejat ära. Ja tulid uued, uute võtetega, ROMEO! Minee, romeo võtte nägime ka ära. Ta on päris elus ka ikka ilus poissss :D jalutas seal meist mingi 10 m kaugusel, oiii mis tunne see ikka oli kui tead, et terve elu põhimõtteliselt oled seda seriaali vaadanud ja nüüd seisad siin samas! Nagu siiiin samas on kõik Sallyd ja Pipad ja Alfid ja kõik need tegelased ka seisnud.
Vihma ka sadas vahelduva eduga, vahepeal siis katkestati võtted ära, kuna vihmaga ei saanud ju filmida. Ja kõige naljakam oli see, et need tausta näitlejad olid iga stseeni peal samad, ainult teiste riietega, niiet jälgige taustategelasi. Ja nii külm oli väljas, kuid nemad pidid ikka olema oma lühikeste riietega, et näidata kui soe väljas ikka on.
Ja minge, siis tuli see tippppp hetk. Meie ju olime arad nagu jänesed. Tahtsime räigelt pilti saada, aga no küsida ei julge :D ja seal kaamerate taga askeldas Will! Ta enam ei näitle aga seal tegustes niisama. Ja meie juures koguaeg ta seal askeldas, aga küsima me minna ei julgenud üldse :D arvasime et küll tuleb see ideaalne hetk millal küsida, ja lõpuks siis võtsime julguse kokku, ja mees oli lahkesti nõus meiega pilti tegema. Isssand kui armas naeratus tal on :D võttis meilt ümbert kinni ja gerps tegi selle sajandi pildi ära. Uskumaaatttuuu , meil on temaga pilt tehtud!
Olime natuke aega veel seal, vaatasime päris kaua seda filmimist, ja oligi õhtu käes ja oli vaja hakata tagasi minema. Ja muidugi tagasi sõitsime ilgelt kaua, see venis nagu härja tatt tõesti. Linnas olid sellised ummikud, et ma mõtlesin siiia ma nüüd magama jään. Väljas oli ka ilusti pimedaks läinud juba.
Aga glebe me jõudsime, ja õhtul läksime horre , germpsi ja gerdaga thai restorani sööma. Toit oli hea, ja ilus õhtu oli ilusale päevale. Tänast päeva ma tõesti ei oska kirjeldada, see oli midagi ülimegagigalahedat. Poleks uskunud et ma näen filmivõtteid ja poleks uskunud et see nii tuus võib olla. Oh te peate seda ise kogema! Aga nüüd on see tehtud, ja homme lähme blue mountainsisse, ning hakkabki see sydney aeg vaikselt otsi kokku tõmbama :)
Homeeee And Awayyyyy!
Wednesday, April 27, 2011
27.04
Tänane päev jälle praktiliselt maha jalutatud, aga jalad hakkavad vaikselt selle vatiga juba harjuma.
Kui ärkasime, siis oli ju plaan Sinimägedesse minna, aga no jällegi ilm oli pilves, sadas ja no me ei teadnud mida siis teha. Sest sinimägedes vihmaga vist ei näe midagi, kõik on udu sees. Kuid jalutasime siis ikkagi hommikul horre hosteli napoleoni torti sööma :D nagu meil kombeks oli. Kõht täis, otsustasime et täna jäävad need mäed ära ja läheme hoopis loomaaeda, et seal võime vihmaga jalutada. Kuigi natust vastik on aga no mis sa ära teed. Ja see tähendas ju omakorda ka seda, et ma saan oma sünnipäeva kingikese kätte :):):):)
sõitsime bussiga siis kesklinna, võtsime praami ja praamiga sõitsime üle sydney jõe loomaaeda. Gerda maksis piletid jaaa :D nii tore on ikka midagi ilusat saada. Kuigi ma pean tõdema, et mõtlesin, üle 3 tunni ma küll ei jaksa seal neid loomi vaadata, hea kui niigi palju välja veab. Aga pidin eksima...
läksime siis praamiga sinna, päris tore sõit oli, jooksime praami ühest äärest teise et saada pilte ooperimajaga ja siis harbour bridgega. Praam ei sõitnud kaua, mingi 15 minutit ja kohal me olimegi, teiselpool jõge.
Võtsime siis bussi ja sõitsime natuke maad veel edasi ja jõudsimegi Taronga Zoosse. Vihma sadas vahelduva eduga, vahest tuli isegi päike välja. Siis viskasid oma jope seljas, ning varsti hakkas jälle sellist löga ülevalt tulema, et panid jälle jope selga. Ja nii terve päev. Aga muidu, esimesed 5 minutit olime olnud loomaaias, ja juba mulle see loomaaed meeldis. Ausalt ma ei oska öelda miks, aga midagi oli seal nagu paremat kui teistes loomaaedades. Ütleks et parim loomaaed kus ma üldse käinud olen. Niiet suuuur suuuur aitäh teile selle imelise sünnipäeva kingi eest. Tõsiselt! Nagu nii tore on saada midagi ka siin austraalias kätte, oodata sai kaua seda kingikest , aga iga viimne kui ootus oli asja eest. Niiet veelkord Aitäh teile! :)
loomaaias olime kokku mingi 4 tundi, võib olla isegi tsipake rohkem. Germo põhiloom oli kaelkirjas, nägi tema ka selle ära. Siis käisime elevantide showl, need tegid ikka igast trikke. Hoidsid londiga ühte jalga kinni ja siis kõndisid kolmel jalal, või siis ronisid kivi peale, ja tõstsid jalgu ülesse. Eriti hea tasakaal pidi neil ikka olema.
Veel käisime hüljeste showl. Seal lihtsalt jäi suu lahti, et kuidas on võimalik, et loomad sellised asjad ära õpivad. Nagu ülemõistuse. Aga muidugi oli tore neid vaadata.
Lõpuks väsisime juba sellest ära, ja kõike loomaaeda me tegelt ei jõudnudki läbi käia, aga no ikka päris palju käisime ka. Tagasi läksime praamini mitte enam bussiga, vaid selle Skywalk on vist ta ingliskeelne nimi, eestikeeles ma ei teagi, igatahes sellega läksime tagasi. Päris tuus oli, sydney linna nägi kaugelt ikka päris ilusti.
Loomulikult kui praamini jõudsime, siis lasi see oma viimast pasunat ja me jäime napilt praamist maha. Pidime mingi 20 min uut praami ootamaa, aga no pole hullu. Tagasi sydnye linna jõudes olid kõhud juba tühjaks saanud ja jalutasime uuesti China Towni. See on ka ikka pikk maa :D aga me oleme ju harjunud kõndima. Kuigi jalad olid kanged, ei longanud keegi täna, vesivillidest rääkisime ka vähem teepeal ja tempo oli ka kiirem kui tavaliselt. Harjume vaikselt.
Chinatownis kõhud täis söödud, oli juba väljas muidugi pime. Pidime hakkame tagas hosteli jalutama. Kuiiiiii pikk maaa on seal ikka meie hosteli. Aga mis seal kurta, kohale me jõudsime ja hostelis me oleme. Nüüd pesime pesu, laadisime pildid ära ja edasi ei teagi mida teha.
Ja homse suhtes tekkis väike plaanimuutus, hoopis lähme Kodus ja Võõrsil randa. Tulgu või veeuputus aga sinna me homme lähme. Jeeeei, Alfikene , siit me tuleme! :D
(ja piltide kohta ütlen niipalju, et ma ei tea millal ma need fotoalbumi lisan, aga osad on facebookis)
Kui ärkasime, siis oli ju plaan Sinimägedesse minna, aga no jällegi ilm oli pilves, sadas ja no me ei teadnud mida siis teha. Sest sinimägedes vihmaga vist ei näe midagi, kõik on udu sees. Kuid jalutasime siis ikkagi hommikul horre hosteli napoleoni torti sööma :D nagu meil kombeks oli. Kõht täis, otsustasime et täna jäävad need mäed ära ja läheme hoopis loomaaeda, et seal võime vihmaga jalutada. Kuigi natust vastik on aga no mis sa ära teed. Ja see tähendas ju omakorda ka seda, et ma saan oma sünnipäeva kingikese kätte :):):):)
sõitsime bussiga siis kesklinna, võtsime praami ja praamiga sõitsime üle sydney jõe loomaaeda. Gerda maksis piletid jaaa :D nii tore on ikka midagi ilusat saada. Kuigi ma pean tõdema, et mõtlesin, üle 3 tunni ma küll ei jaksa seal neid loomi vaadata, hea kui niigi palju välja veab. Aga pidin eksima...
läksime siis praamiga sinna, päris tore sõit oli, jooksime praami ühest äärest teise et saada pilte ooperimajaga ja siis harbour bridgega. Praam ei sõitnud kaua, mingi 15 minutit ja kohal me olimegi, teiselpool jõge.
Võtsime siis bussi ja sõitsime natuke maad veel edasi ja jõudsimegi Taronga Zoosse. Vihma sadas vahelduva eduga, vahest tuli isegi päike välja. Siis viskasid oma jope seljas, ning varsti hakkas jälle sellist löga ülevalt tulema, et panid jälle jope selga. Ja nii terve päev. Aga muidu, esimesed 5 minutit olime olnud loomaaias, ja juba mulle see loomaaed meeldis. Ausalt ma ei oska öelda miks, aga midagi oli seal nagu paremat kui teistes loomaaedades. Ütleks et parim loomaaed kus ma üldse käinud olen. Niiet suuuur suuuur aitäh teile selle imelise sünnipäeva kingi eest. Tõsiselt! Nagu nii tore on saada midagi ka siin austraalias kätte, oodata sai kaua seda kingikest , aga iga viimne kui ootus oli asja eest. Niiet veelkord Aitäh teile! :)
loomaaias olime kokku mingi 4 tundi, võib olla isegi tsipake rohkem. Germo põhiloom oli kaelkirjas, nägi tema ka selle ära. Siis käisime elevantide showl, need tegid ikka igast trikke. Hoidsid londiga ühte jalga kinni ja siis kõndisid kolmel jalal, või siis ronisid kivi peale, ja tõstsid jalgu ülesse. Eriti hea tasakaal pidi neil ikka olema.
Veel käisime hüljeste showl. Seal lihtsalt jäi suu lahti, et kuidas on võimalik, et loomad sellised asjad ära õpivad. Nagu ülemõistuse. Aga muidugi oli tore neid vaadata.
Lõpuks väsisime juba sellest ära, ja kõike loomaaeda me tegelt ei jõudnudki läbi käia, aga no ikka päris palju käisime ka. Tagasi läksime praamini mitte enam bussiga, vaid selle Skywalk on vist ta ingliskeelne nimi, eestikeeles ma ei teagi, igatahes sellega läksime tagasi. Päris tuus oli, sydney linna nägi kaugelt ikka päris ilusti.
Loomulikult kui praamini jõudsime, siis lasi see oma viimast pasunat ja me jäime napilt praamist maha. Pidime mingi 20 min uut praami ootamaa, aga no pole hullu. Tagasi sydnye linna jõudes olid kõhud juba tühjaks saanud ja jalutasime uuesti China Towni. See on ka ikka pikk maa :D aga me oleme ju harjunud kõndima. Kuigi jalad olid kanged, ei longanud keegi täna, vesivillidest rääkisime ka vähem teepeal ja tempo oli ka kiirem kui tavaliselt. Harjume vaikselt.
Chinatownis kõhud täis söödud, oli juba väljas muidugi pime. Pidime hakkame tagas hosteli jalutama. Kuiiiiii pikk maaa on seal ikka meie hosteli. Aga mis seal kurta, kohale me jõudsime ja hostelis me oleme. Nüüd pesime pesu, laadisime pildid ära ja edasi ei teagi mida teha.
Ja homse suhtes tekkis väike plaanimuutus, hoopis lähme Kodus ja Võõrsil randa. Tulgu või veeuputus aga sinna me homme lähme. Jeeeei, Alfikene , siit me tuleme! :D
(ja piltide kohta ütlen niipalju, et ma ei tea millal ma need fotoalbumi lisan, aga osad on facebookis)
Tuesday, April 26, 2011
26.04
PALJU PALJU ÕNNE MU KULLAKALLLIS VANAEMAKESEKENE!
Istume rõdul ja mängime UNOT! Ja ma olin niiiii lähedal ei võita teine mäng, aga pekki, siiski jäin teiseks. Aga no ma olen arenenud, olen uhke enda üle :D:D
täna siis ärkasime ülesse, ja voilaaaaa! Jalad olid nii kanged, et gerda ütles kohe et tema täna voodist ei liigu. Ta jalad olid nii haiged. Mina siis venitasin tsipake oma jalasääri ja olin valmis liikuma. Helistasin siis germpsile teise tuppa, et davai, pangu end valmis ja me lähme nüüd hommisööki endale hankima horre juurest (seda napoleni kooki), et gerda jääb voodisse ja meie toome söögi hosteli.
Hakkasime siis meie minema, mõlemad ka tegelt suht lombakad, aga siiski sai vaikselt kõnnitud. Ütlesin germpsile kohe täna, et VÕIMALIKULT VÄHE KÕNNIME TÄNA! Jaaaa, sellega olime mõlemad nõus. :D nii hakkasime siis sinna horre hosteli poole liikuma, ja kui hosteli jõudsime, siis muidugi horre ei võtnud telefoni vastu. No mida siis teha, kõht on ka nagu tühi, niiet läksime siis edasi tänavale süüa otsima. Ütleme nii, et mingi tund aega käisime niisama JÄLLE linnapeal ja otsisime mingit odavat kohta kust saaks süüa. Ja mitte muffigi! Lõpuks me olime juba poolteist tundi jälle hommikul kõndinud ja tulime tagasi oma hosteli tühjade kätega. Kuid siiski, tahtsime ju süüüüa! Siis tuli mõte, et jalutaks tagasi sinna horre hosteli ja prooviks veel uksepeal lõmmuda, et äkki ta siiski on seal toas. Niiet tagasi oma kangete jalgadega pidime minema mööda tänavat. Kell oli juba vaikselt pool 12 saanud, ja me ikka otsisime hommikusööki. :D lõpuks saime siis horre kätte, ta magas voodis . sõime oma kõhud täis ja võtsime gerdjuunushkale ka tükikese kaasa. Õnnelikena tulime siis tagasi oma hosteli jälle :D selline traavimine käis jälle mööda tänavaid.
Aga samas, niisama seal hostelis ka ei tahtnud passida, niiet mõtlesime et läheksime poodi. See oli jälle päris palju maad jalutamist meie hostelist, kuid siiski me võtsime selle retke ette. Isegi gerda ajas oma kargud alla ja läksime kõik koos poodi . Suur kaubanduskeskus oli, mina midagi ei ostnud, gerda sai seal värki ja germps sai endale uued „suusad“ . Ja märkamatult oligi kell jälle mingi pool 5 saanud ja päev hakkaski läbi saama. Läksime uuesti horre hosteli sööma :D ma ei tea, me oleme seal vist populaarsemad külalised kui mõni kes eal ööbib. Koguaeg seal köögis sööme :D nii kõhud täis, siis hakkasime jälle oma hosteli poole jalutama.
Meie hosteli tulid siis horre ja allister ka (kes töötas germoga samas kohas, ja tuli ka sydneysse) ning me hakkasime kõik UNOT mängima. Varsti kohe lisandus meiega ka kuues mängija Mario, nalja sai palju ja mäng lõppes kell 11 õhtul :D ütleme nii, et nüüd viimase mängu ma võitsin! Ma ikka arenen.
Ning homme on plaan minna siis Blue Mountinisse, loodame ainult et ilm on hea, sest vihmase ilmaga vist eriti midagi ei näe seal. Aga nagu meil selle ilmaga kord kombeks juba on, siis arvatavasti vihma sajab ladinal, nagu tänagi :D
Istume rõdul ja mängime UNOT! Ja ma olin niiiii lähedal ei võita teine mäng, aga pekki, siiski jäin teiseks. Aga no ma olen arenenud, olen uhke enda üle :D:D
täna siis ärkasime ülesse, ja voilaaaaa! Jalad olid nii kanged, et gerda ütles kohe et tema täna voodist ei liigu. Ta jalad olid nii haiged. Mina siis venitasin tsipake oma jalasääri ja olin valmis liikuma. Helistasin siis germpsile teise tuppa, et davai, pangu end valmis ja me lähme nüüd hommisööki endale hankima horre juurest (seda napoleni kooki), et gerda jääb voodisse ja meie toome söögi hosteli.
Hakkasime siis meie minema, mõlemad ka tegelt suht lombakad, aga siiski sai vaikselt kõnnitud. Ütlesin germpsile kohe täna, et VÕIMALIKULT VÄHE KÕNNIME TÄNA! Jaaaa, sellega olime mõlemad nõus. :D nii hakkasime siis sinna horre hosteli poole liikuma, ja kui hosteli jõudsime, siis muidugi horre ei võtnud telefoni vastu. No mida siis teha, kõht on ka nagu tühi, niiet läksime siis edasi tänavale süüa otsima. Ütleme nii, et mingi tund aega käisime niisama JÄLLE linnapeal ja otsisime mingit odavat kohta kust saaks süüa. Ja mitte muffigi! Lõpuks me olime juba poolteist tundi jälle hommikul kõndinud ja tulime tagasi oma hosteli tühjade kätega. Kuid siiski, tahtsime ju süüüüa! Siis tuli mõte, et jalutaks tagasi sinna horre hosteli ja prooviks veel uksepeal lõmmuda, et äkki ta siiski on seal toas. Niiet tagasi oma kangete jalgadega pidime minema mööda tänavat. Kell oli juba vaikselt pool 12 saanud, ja me ikka otsisime hommikusööki. :D lõpuks saime siis horre kätte, ta magas voodis . sõime oma kõhud täis ja võtsime gerdjuunushkale ka tükikese kaasa. Õnnelikena tulime siis tagasi oma hosteli jälle :D selline traavimine käis jälle mööda tänavaid.
Aga samas, niisama seal hostelis ka ei tahtnud passida, niiet mõtlesime et läheksime poodi. See oli jälle päris palju maad jalutamist meie hostelist, kuid siiski me võtsime selle retke ette. Isegi gerda ajas oma kargud alla ja läksime kõik koos poodi . Suur kaubanduskeskus oli, mina midagi ei ostnud, gerda sai seal värki ja germps sai endale uued „suusad“ . Ja märkamatult oligi kell jälle mingi pool 5 saanud ja päev hakkaski läbi saama. Läksime uuesti horre hosteli sööma :D ma ei tea, me oleme seal vist populaarsemad külalised kui mõni kes eal ööbib. Koguaeg seal köögis sööme :D nii kõhud täis, siis hakkasime jälle oma hosteli poole jalutama.
Meie hosteli tulid siis horre ja allister ka (kes töötas germoga samas kohas, ja tuli ka sydneysse) ning me hakkasime kõik UNOT mängima. Varsti kohe lisandus meiega ka kuues mängija Mario, nalja sai palju ja mäng lõppes kell 11 õhtul :D ütleme nii, et nüüd viimase mängu ma võitsin! Ma ikka arenen.
Ning homme on plaan minna siis Blue Mountinisse, loodame ainult et ilm on hea, sest vihmase ilmaga vist eriti midagi ei näe seal. Aga nagu meil selle ilmaga kord kombeks juba on, siis arvatavasti vihma sajab ladinal, nagu tänagi :D
Monday, April 25, 2011
25.04
Terve päev oleme täna linnapeal kõmpinud! Ja kui ma ütlen terve päev, siis ma mõtlen selle all 12 tundi! Tõsiselt, pole nagu eriti kuskil istunud ka, vaid lihtsalt longidki mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise ja ohid kui valusad mu jalad ikka on!
Hommikul oli siis 8st äratus, ja panime kohe padavai Horre hosteli napoleoni kooki sööma. See oligi meie tänane hommikusöök. Arvake ära, kas täna vihma sadas või mitte kui me ärkasime. Loooomulikult oli täiesti pilves ilm ja vihma kallas. Aga ma olin sellega juba suht arvestanud. Ja siis võtsime bussi ja läksime Sydney Harbour Bridge juurde vaatama kus me siis ronima saame hakata. Õnneks leidisme selle ronimise koha päris kiiresti ülesse, ja pidime veel natuke ootama kuni meie grupp sai valmistuma hakata. Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi võiks öelda, et ennem kõpu majakat olen ma rohkem närvis :D
nii kell kukkus, ja meie grupp kutsuti sisse, tehti meile alkoholi test, sest juuatäis peaga ikka sinna ronima ei tohi minna. Ja siis pidime mingised lehed ka ära täitma. Edasi liikusime siis garderoobi, saime omale mingised tunked, vihmajoped ja vihmapüksid kaasa. Riided käes, tegime kiire vahetuse ja siis tuli meie instruktor, kes meid sillale viib, meie juurde ja hakkas meile mingit muud tavaari andma. Kõigepealt saime endale vöö, siis raadiosaatjad, siis taskurätikud, nokamütsid, oh päris palju värki oli meie ümber lõpuks. Aga kõik see kinnitati igasuguste kinnitusrihmadega meie külge, niiet need said ainult sellisel juhul ära lennata kui mina koos nendega lendan.
Kuid siiski, varustus oli meil juba seljas, aga veel sillale ei lastud. Pidime mingise proovi ronimise redelite peal tegema. Mul juba see võttis kopsu kokku, niiet mõtlesin hirmuga mis sealt tuleb. Aga samas ei tulnudki kõige hullem asi. Ronida ei olnud raske seda võin öelda, ja kõrgust ma seal üleval ka ei kartnud. Vaade oli ilus, kuid põhiline on minujaoks see, et ma saan öelda teistele, et näete, ma olen seda harbour bridge roninud! Nalja sai ka päris palju, ja meie instruktor rääkis 4 korda kuidas Oprah tema õlast kinni võttis ja midagi lausus. Mul viskas juba teise korraga see lause üle, aga no 4 korda pidime seda kuulama :D ma saan aru, kuulus inimene ja värki, aga no sa ei pea ju eputama :D:D
minuarust silla ronimine käis päris kiiresti, järsku olid tipus ja järsku olid juba all. Ja kõige naljakam oli see, et need tunked mis meil seljas olid, kõik võtsid need seljast ära, ja panid kuskile torusse need, aga mina unustasin need endale kätte ja tulin seal juba põhimõtteliselt välja. Oleks saanud vabalt juba ära jalutada, ja siis ma vaatan, et issver mis kalts mul veel käes on. Läksin siis tagasi ja viskasin ka selle sinna torru, aga germo ikka veel kirub, et miks sa seda ometi kaasa ei võtnud :D oleks tema teadnud et see nii lihtne on kaasa võtta, oleks ta küll need tunked võtnud. Tõesti tegelt naljakas, keegi mind rajal ka maha ei võtnud.
Nii edasi viisid meie jalad siis , Sydney akvaariumi. Nägime haisid ja muid elajaid seal. Käisime seal toru sees, et kalad ujuvad su ümber ja alt läbi. Kuid ütleks nii, et ma olen seda kõike juba näinud ja mind eriti see ei tõmband. Kui ma saaks uuesti valida kas ma tahaks sinna tagasi minna, siis arvatavasti ma ei ostaks enam seda piletit. (selle ajal gerda hakkas oma jalga lonkama, ja minu sääremarjad olid juba nii kanged, et isegi kõige piinarikkam venitusharjutus poleks suutnud mu säärt paremaks teha )
siis edasi läksime Sydney Towerisse, see oli ilus! Linna tuled õhtu hämaruses, ja kui palju neid oliiii! Nagu jõulud, tõesti oli ilus. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi neid vaatama, uskumatu et terve sydney oli sul nagu peo peal. Harbour bridge paistis sealt oma täies hiilguses, mh, ma ei oskagi seda seletada, aga teadke et ilus oli :D
ning järgmiseks, kell oli juba mingi 7 õhtul saamas ma arvan, polnud ju keegi peale selle napoleoni tordi tüki hommikul, midagi söönud, aga samas nagu kõht polnud ka kõige tühjem. Kuid siiski läksime Sydney Chinatowni sööma. Tellisin endale SUSHI!, minee kui hea see ikka on ja muidugi poistel ju kõht täis ei saanud ja me läksime mingisesse hiina poodi veel. Meie gerdaga nägime neid Fortune Cookes'id, mis on need ennustus küpsised, või õnneküpsised ja mõtlesime, et no me oleme chinatownis ja me peame lihtsalt need endale ostma! Igatahes sealt poest me selle pakiga välja jalutasime, tegin oma küpsise lahti , aga no ega eriti lausest aru ei saanud mis nüüd minuga juhtuma peaks. Ma arvasin , et seal ongi nagu nii, et umbes täna kukud voodist alla, aga kus sa sellega, need olid ikka mõttega laused. Umbes midagi sellist, et Elu on müstika. Ja kõik! :D . kuid no mis seal ikka, me lihtsalt pidime need endale ostma!
Ja siis peale seda hiinalinna hakkasime kodupoole kõmpima oma vesivillidel. Teel koju tuli meile üks mees vastu ja hakkas rääkima, et ma mäletan teid! Te olite seal sillaronimises, mina olin teie grupist eelmise grupi juhendaja. Päris naljakas, et suvalt kuskil tänaval saame kokku ja ta veel mäletas meid?!
Aga õnneks nüüd olen ma voodis pikali, jalad löövad tuld sõna otseses mõttes ja homme on järgmine pikk päev ees. Kuigi loodan et päike paistab, siis me lähme kodus ja võõrsil randa, aga kui ei paista , siis teeme loomaaia tuuri. Vot niii...
olen ma ju tubli et viitsisin teile blogi kirjutada. :D ise ka ei usu....
Hommikul oli siis 8st äratus, ja panime kohe padavai Horre hosteli napoleoni kooki sööma. See oligi meie tänane hommikusöök. Arvake ära, kas täna vihma sadas või mitte kui me ärkasime. Loooomulikult oli täiesti pilves ilm ja vihma kallas. Aga ma olin sellega juba suht arvestanud. Ja siis võtsime bussi ja läksime Sydney Harbour Bridge juurde vaatama kus me siis ronima saame hakata. Õnneks leidisme selle ronimise koha päris kiiresti ülesse, ja pidime veel natuke ootama kuni meie grupp sai valmistuma hakata. Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi võiks öelda, et ennem kõpu majakat olen ma rohkem närvis :D
nii kell kukkus, ja meie grupp kutsuti sisse, tehti meile alkoholi test, sest juuatäis peaga ikka sinna ronima ei tohi minna. Ja siis pidime mingised lehed ka ära täitma. Edasi liikusime siis garderoobi, saime omale mingised tunked, vihmajoped ja vihmapüksid kaasa. Riided käes, tegime kiire vahetuse ja siis tuli meie instruktor, kes meid sillale viib, meie juurde ja hakkas meile mingit muud tavaari andma. Kõigepealt saime endale vöö, siis raadiosaatjad, siis taskurätikud, nokamütsid, oh päris palju värki oli meie ümber lõpuks. Aga kõik see kinnitati igasuguste kinnitusrihmadega meie külge, niiet need said ainult sellisel juhul ära lennata kui mina koos nendega lendan.
Kuid siiski, varustus oli meil juba seljas, aga veel sillale ei lastud. Pidime mingise proovi ronimise redelite peal tegema. Mul juba see võttis kopsu kokku, niiet mõtlesin hirmuga mis sealt tuleb. Aga samas ei tulnudki kõige hullem asi. Ronida ei olnud raske seda võin öelda, ja kõrgust ma seal üleval ka ei kartnud. Vaade oli ilus, kuid põhiline on minujaoks see, et ma saan öelda teistele, et näete, ma olen seda harbour bridge roninud! Nalja sai ka päris palju, ja meie instruktor rääkis 4 korda kuidas Oprah tema õlast kinni võttis ja midagi lausus. Mul viskas juba teise korraga see lause üle, aga no 4 korda pidime seda kuulama :D ma saan aru, kuulus inimene ja värki, aga no sa ei pea ju eputama :D:D
minuarust silla ronimine käis päris kiiresti, järsku olid tipus ja järsku olid juba all. Ja kõige naljakam oli see, et need tunked mis meil seljas olid, kõik võtsid need seljast ära, ja panid kuskile torusse need, aga mina unustasin need endale kätte ja tulin seal juba põhimõtteliselt välja. Oleks saanud vabalt juba ära jalutada, ja siis ma vaatan, et issver mis kalts mul veel käes on. Läksin siis tagasi ja viskasin ka selle sinna torru, aga germo ikka veel kirub, et miks sa seda ometi kaasa ei võtnud :D oleks tema teadnud et see nii lihtne on kaasa võtta, oleks ta küll need tunked võtnud. Tõesti tegelt naljakas, keegi mind rajal ka maha ei võtnud.
Nii edasi viisid meie jalad siis , Sydney akvaariumi. Nägime haisid ja muid elajaid seal. Käisime seal toru sees, et kalad ujuvad su ümber ja alt läbi. Kuid ütleks nii, et ma olen seda kõike juba näinud ja mind eriti see ei tõmband. Kui ma saaks uuesti valida kas ma tahaks sinna tagasi minna, siis arvatavasti ma ei ostaks enam seda piletit. (selle ajal gerda hakkas oma jalga lonkama, ja minu sääremarjad olid juba nii kanged, et isegi kõige piinarikkam venitusharjutus poleks suutnud mu säärt paremaks teha )
siis edasi läksime Sydney Towerisse, see oli ilus! Linna tuled õhtu hämaruses, ja kui palju neid oliiii! Nagu jõulud, tõesti oli ilus. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi neid vaatama, uskumatu et terve sydney oli sul nagu peo peal. Harbour bridge paistis sealt oma täies hiilguses, mh, ma ei oskagi seda seletada, aga teadke et ilus oli :D
ning järgmiseks, kell oli juba mingi 7 õhtul saamas ma arvan, polnud ju keegi peale selle napoleoni tordi tüki hommikul, midagi söönud, aga samas nagu kõht polnud ka kõige tühjem. Kuid siiski läksime Sydney Chinatowni sööma. Tellisin endale SUSHI!, minee kui hea see ikka on ja muidugi poistel ju kõht täis ei saanud ja me läksime mingisesse hiina poodi veel. Meie gerdaga nägime neid Fortune Cookes'id, mis on need ennustus küpsised, või õnneküpsised ja mõtlesime, et no me oleme chinatownis ja me peame lihtsalt need endale ostma! Igatahes sealt poest me selle pakiga välja jalutasime, tegin oma küpsise lahti , aga no ega eriti lausest aru ei saanud mis nüüd minuga juhtuma peaks. Ma arvasin , et seal ongi nagu nii, et umbes täna kukud voodist alla, aga kus sa sellega, need olid ikka mõttega laused. Umbes midagi sellist, et Elu on müstika. Ja kõik! :D . kuid no mis seal ikka, me lihtsalt pidime need endale ostma!
Ja siis peale seda hiinalinna hakkasime kodupoole kõmpima oma vesivillidel. Teel koju tuli meile üks mees vastu ja hakkas rääkima, et ma mäletan teid! Te olite seal sillaronimises, mina olin teie grupist eelmise grupi juhendaja. Päris naljakas, et suvalt kuskil tänaval saame kokku ja ta veel mäletas meid?!
Aga õnneks nüüd olen ma voodis pikali, jalad löövad tuld sõna otseses mõttes ja homme on järgmine pikk päev ees. Kuigi loodan et päike paistab, siis me lähme kodus ja võõrsil randa, aga kui ei paista , siis teeme loomaaia tuuri. Vot niii...
olen ma ju tubli et viitsisin teile blogi kirjutada. :D ise ka ei usu....
Sunday, April 24, 2011
23.04-24.04
Teate, andke mulle andeks :D MINA EI VIITSINUD EILE BLOGI KIRJUTADA, või tegelt oleks võib olla viitsinud ka , aga lihtsalt aega polnud. Ma siis pingutan täna kahe päeva blogi välja.
Et siiiiiiis:
läksime byronis siis bussi peale, bussijuht kargas kohe gerda peast kinni ja ütles et tüdruk tüdruk, ega meil siis siin külm ju ei ole :D gerdal oli villane talvemüts peas, aga õnneks bussijuht paistis väga tore. Polnud nagu mingi lasteaiast lahti lastud vanamees. Nii, bussisõit läks vahelduva eduga, kui me tunnise peatuse tegime kuskil bensukas siis tellisime endale fish and chip'sid, aga see oli nii naljakas. Täpselt nagu mingid koolijorsid, kes ei jaga toidust mitte muffigi, teenindasid seal. Isegi proovisid ilusti sättida neid toidupalakesi sinna taldrikule. Aga no ütleks nii, et ega toidu maitse suurem asi polnud, kuid kõht oli nii tühi. Ja siis tagasi bussi ja sõit võis jälle alata. Loomulikult mina magasin sellel ajal kui me hommikul sydney linna jõudsime, niiet kui buss tegelikult sydneysse jõudis , siis gerda juba säras, et mina nägin ooperimaja ja silla juba ära . Ja mina mõtlesin, et ah, peab see uni nüüd nii hea siis olema.
Sydneys tulime bussi pealt maha, võtsime oma 7 asja kaenlasse ja HM?! Kuhu siis edasi peaks minema, meil oli linnaosa välja vähemalt valitud, kuhu hostel võtta, aga no kuhu poole see nüüd jääma peaks, ei teadnud kumbki. Küsisime siis inimestelt, ja lõpuks saime kaardi pealt ka sotti kuhu minek on. Ütleme nii, et selle 15 kilose kotiga oli ikka päris raske lõpuks jalutada, sest ega see lähedal ju muidugi ei olnud! Ja esimesse hosteli läksime, ja öeldi meile, et Kinnnni! Mina juba kartsin, et isssver tagasi peab nüüd uuesti jalutama hakkama siis või?! Ju jäääääb. Aga õnneks siin tänaval oli neid hostele veel, läksime siis järgmisesse ja võtsime endale siis kohe nädala hostelis. Kahjuks oli see praegune hostel ikka väga palju kallim meie eelmisest valikust, aga no mis sa teed. Eelmises hostelis oli ka hommikusöök sees, aga meil nüüd netu! Kuid õnneks elame me 4ses tüdrukute toas, ja tuba on väga puhas ja normaalne. Teises oleks saanud 10se toa, aga no ega see ka suurem probleem poleks olnud.
Nii, kuna tuba polnud veel valmis, siis ei saanud me kohe oma kotte tuppa ära viia, vaid pidime need laoruumi panema. Tegime kiire riide vahetuse, ja läksime siis SYDNEY linna peale eksploorima, et mis kohaga tegemist on. Jalutasime Ooperimaja juurde, nägime harbour bridge ära, käisime poodides ja siis saime oma saarlasest sõbraga kokku. Ehk mäletate Ayris ühte poissi kes tegi alguses nalja, et on tsehhist aga tegelikult oli eestist. Vot see sama.
Käisime siis veel linnapeal temaga, ta näitas meile sydney eesti maja ka ära, ütleme nii , et hea on lugeda eesti kirja maja peal, aga no ega midagi ilusat seal polnud :D neljapäeviti pidi seal aga kiluvõileiba saama, ohsajummel kuidas ma seda tahaks. Piprakilu võileib keeeedumunaga, mmmmm!
Ja oligi aeg nii kaugel, et hakkasime rongijaama minema, et germpsile vastu minna, keda me pole juba 4 kuud näinud. Oodata tuli tsipake, aga no germot oli ikka hea näha üle pika aja. Tal olid kaks sõpra ka kaasas, niiet tulime kõik siia samasse linnaossa. Tuli veel välja, et saaremapoiss on ka samal tänaval kus meie, niiet nüüd on nii, meie oleme kolmekesi ühes hostelis, germo sõbrad on teises ja saaremaapoiss on kolmandas. Aga kõik on samal tänaval.
Ning siis oli ju laupäeva õhtu, ja muidugi tuli välja minna. Käisime siin ühes pubis alguses oma tänava peal. Seal vaatas meile Stalin seinapealt vastu ja igalpool olid viisnurgad. Suht kahtlane koht :D siis läksime saaremaapoisi hostelisse, mängisime seal kaarte ja päris palju nalja sai ning lõpuks sõitsime taksoga kesklinna kuskile väiksesse klubisse. See oli küll minu austraalia reisi kõige pikem klubituur. Olime mingi 5ni seal vist ja siis 6st sain magama. Ah veel hullem jama oli klubis sellega, et ma panin enda ja germo jakid nagu laua peale ja lõpuks kui hakkasime juba ära minema, siis jakke polnud kusagil. Ma olin kindel et keegi on need ära varastanud. Mul oli juba nii kurb meel, sest mulle meeldis see jakk. Germol oli sel hetkel vist suht savi :D aga õnneks, siis turvamees tuli ja näitas kahte jakki, et kas need on teie omad? Koristaja oli need kuskile ära pannud. Ühesõnaga lõppes kõik hästi! Taksoga tagasi koju, ja tutttu!
Täna ärkasin ülesse, siis läksime kalaturule. Jube kui palju korealasi seal oli ja jube kui palju kala! Ostsime lõpuks siis endale mingid eined ka. Mina sõin esimest korda austrit seal, peaks ütlema, et selline HUVITAV :D kindlasti prooviks veel, aga päris kallis on see ka ikka.edasi liikusime jälle kesklinna poole, ma ei kujuta ette kui pika tiiiru me täna tegime, minule tundus seee mingi 20 km, aga kindlasti see nii pikk ei olnud,, kuid vesiville tuli kindlasti juurde. Kui tagasi jõudsime , siis otsustasime saaremaapoisi hosteli minna ja kartuliputru ning vorstikastet teha ! :D lõppes see muidugi ka sellega, et meil oli peale 5 tunnist köögis kokkamist ka napoleonitort laual! :D aga no ma olin ikka nii väsinud, et lõpuks ma ei saanud enam üldse aru et kus see napoleon on ka kus see tort on. Kuid valmis ta sai, ja päris kenake tuli välja.
Peale seda rasket katsumist istusime oma hosteli rõdu peale ja lihtsalt räääkisime niisama juttu. Ja mina muidugi olen ikka veelrohkem väsinud kui ennem, aga samas pole ka ime mingi 4 tundi võib olla sain täna magada. Õnneks nüüd sai voodi ära ja õnneks hakkab see blogi läbi saama.
Homme siis ronime harbour bridge, ma ei tea kuidas, sest kõigil kolmel on jalad ikka kõigest nii kanged ja villis, et nalja hakkab saama :D ja siis peale seda vist käime sydney toweris ära, ja kes seda teab mis me veel korda saadame.
Aga uskumatuuu, me oleme sydneys!
Et siiiiiiis:
läksime byronis siis bussi peale, bussijuht kargas kohe gerda peast kinni ja ütles et tüdruk tüdruk, ega meil siis siin külm ju ei ole :D gerdal oli villane talvemüts peas, aga õnneks bussijuht paistis väga tore. Polnud nagu mingi lasteaiast lahti lastud vanamees. Nii, bussisõit läks vahelduva eduga, kui me tunnise peatuse tegime kuskil bensukas siis tellisime endale fish and chip'sid, aga see oli nii naljakas. Täpselt nagu mingid koolijorsid, kes ei jaga toidust mitte muffigi, teenindasid seal. Isegi proovisid ilusti sättida neid toidupalakesi sinna taldrikule. Aga no ütleks nii, et ega toidu maitse suurem asi polnud, kuid kõht oli nii tühi. Ja siis tagasi bussi ja sõit võis jälle alata. Loomulikult mina magasin sellel ajal kui me hommikul sydney linna jõudsime, niiet kui buss tegelikult sydneysse jõudis , siis gerda juba säras, et mina nägin ooperimaja ja silla juba ära . Ja mina mõtlesin, et ah, peab see uni nüüd nii hea siis olema.
Sydneys tulime bussi pealt maha, võtsime oma 7 asja kaenlasse ja HM?! Kuhu siis edasi peaks minema, meil oli linnaosa välja vähemalt valitud, kuhu hostel võtta, aga no kuhu poole see nüüd jääma peaks, ei teadnud kumbki. Küsisime siis inimestelt, ja lõpuks saime kaardi pealt ka sotti kuhu minek on. Ütleme nii, et selle 15 kilose kotiga oli ikka päris raske lõpuks jalutada, sest ega see lähedal ju muidugi ei olnud! Ja esimesse hosteli läksime, ja öeldi meile, et Kinnnni! Mina juba kartsin, et isssver tagasi peab nüüd uuesti jalutama hakkama siis või?! Ju jäääääb. Aga õnneks siin tänaval oli neid hostele veel, läksime siis järgmisesse ja võtsime endale siis kohe nädala hostelis. Kahjuks oli see praegune hostel ikka väga palju kallim meie eelmisest valikust, aga no mis sa teed. Eelmises hostelis oli ka hommikusöök sees, aga meil nüüd netu! Kuid õnneks elame me 4ses tüdrukute toas, ja tuba on väga puhas ja normaalne. Teises oleks saanud 10se toa, aga no ega see ka suurem probleem poleks olnud.
Nii, kuna tuba polnud veel valmis, siis ei saanud me kohe oma kotte tuppa ära viia, vaid pidime need laoruumi panema. Tegime kiire riide vahetuse, ja läksime siis SYDNEY linna peale eksploorima, et mis kohaga tegemist on. Jalutasime Ooperimaja juurde, nägime harbour bridge ära, käisime poodides ja siis saime oma saarlasest sõbraga kokku. Ehk mäletate Ayris ühte poissi kes tegi alguses nalja, et on tsehhist aga tegelikult oli eestist. Vot see sama.
Käisime siis veel linnapeal temaga, ta näitas meile sydney eesti maja ka ära, ütleme nii , et hea on lugeda eesti kirja maja peal, aga no ega midagi ilusat seal polnud :D neljapäeviti pidi seal aga kiluvõileiba saama, ohsajummel kuidas ma seda tahaks. Piprakilu võileib keeeedumunaga, mmmmm!
Ja oligi aeg nii kaugel, et hakkasime rongijaama minema, et germpsile vastu minna, keda me pole juba 4 kuud näinud. Oodata tuli tsipake, aga no germot oli ikka hea näha üle pika aja. Tal olid kaks sõpra ka kaasas, niiet tulime kõik siia samasse linnaossa. Tuli veel välja, et saaremapoiss on ka samal tänaval kus meie, niiet nüüd on nii, meie oleme kolmekesi ühes hostelis, germo sõbrad on teises ja saaremaapoiss on kolmandas. Aga kõik on samal tänaval.
Ning siis oli ju laupäeva õhtu, ja muidugi tuli välja minna. Käisime siin ühes pubis alguses oma tänava peal. Seal vaatas meile Stalin seinapealt vastu ja igalpool olid viisnurgad. Suht kahtlane koht :D siis läksime saaremaapoisi hostelisse, mängisime seal kaarte ja päris palju nalja sai ning lõpuks sõitsime taksoga kesklinna kuskile väiksesse klubisse. See oli küll minu austraalia reisi kõige pikem klubituur. Olime mingi 5ni seal vist ja siis 6st sain magama. Ah veel hullem jama oli klubis sellega, et ma panin enda ja germo jakid nagu laua peale ja lõpuks kui hakkasime juba ära minema, siis jakke polnud kusagil. Ma olin kindel et keegi on need ära varastanud. Mul oli juba nii kurb meel, sest mulle meeldis see jakk. Germol oli sel hetkel vist suht savi :D aga õnneks, siis turvamees tuli ja näitas kahte jakki, et kas need on teie omad? Koristaja oli need kuskile ära pannud. Ühesõnaga lõppes kõik hästi! Taksoga tagasi koju, ja tutttu!
Täna ärkasin ülesse, siis läksime kalaturule. Jube kui palju korealasi seal oli ja jube kui palju kala! Ostsime lõpuks siis endale mingid eined ka. Mina sõin esimest korda austrit seal, peaks ütlema, et selline HUVITAV :D kindlasti prooviks veel, aga päris kallis on see ka ikka.edasi liikusime jälle kesklinna poole, ma ei kujuta ette kui pika tiiiru me täna tegime, minule tundus seee mingi 20 km, aga kindlasti see nii pikk ei olnud,, kuid vesiville tuli kindlasti juurde. Kui tagasi jõudsime , siis otsustasime saaremaapoisi hosteli minna ja kartuliputru ning vorstikastet teha ! :D lõppes see muidugi ka sellega, et meil oli peale 5 tunnist köögis kokkamist ka napoleonitort laual! :D aga no ma olin ikka nii väsinud, et lõpuks ma ei saanud enam üldse aru et kus see napoleon on ka kus see tort on. Kuid valmis ta sai, ja päris kenake tuli välja.
Peale seda rasket katsumist istusime oma hosteli rõdu peale ja lihtsalt räääkisime niisama juttu. Ja mina muidugi olen ikka veelrohkem väsinud kui ennem, aga samas pole ka ime mingi 4 tundi võib olla sain täna magada. Õnneks nüüd sai voodi ära ja õnneks hakkab see blogi läbi saama.
Homme siis ronime harbour bridge, ma ei tea kuidas, sest kõigil kolmel on jalad ikka kõigest nii kanged ja villis, et nalja hakkab saama :D ja siis peale seda vist käime sydney toweris ära, ja kes seda teab mis me veel korda saadame.
Aga uskumatuuu, me oleme sydneys!
Thursday, April 21, 2011
22.04
Vaatame kõige mõtetumat multikat üldse , aga kuna hostelis midagi muud tarka ka teha pole siis istumegi tugitoolides ja vaatame Family Guyd.
hommikul siis ärksime ja voilaaaa! päike sirab õues ja ilus ilm jällegi oli ees. pakkisime oma kotid kokku ja tegime check out i ära ning läksime randa. no tegelt natuke käisime linnapeal ka ringi ja siis päevitama! ütleks nii, et mingi paar tundi sai seal päikese käes oldud ja kui tundsime end juba nagu grillkanad tulime igaksjuhuks tagasi hosteli. kuigi kell oli vist ainult 12. nii, natuke olime siis hostelis ja siis läksime tagasi randa :D me ju ikkagi tahame väga pruuniks saada, praegu oleme veel küll valged. no jällegi sai rannas päevitatud, tegelikult ikka päris kaua. ja naljakas on see, et see talvepäike on vist niipalju õnneks nõrgem, sest ma olen küll ennem pruun kui punane praegu , aga tavaliselt me kärssasime ju isegi pilves ilmaga ära ja täna päike küpsetas nagu saunalaval, ning me ei kärssand ära. vähemalt on nüüd jumet ka peal, et lase nagu mingi talvituma tulnud luik siin austraalias ringi. kõige vastikum on see, et raudselt germo on nagu neeger kui me kokku saame :D ja siis me paistame veel valgemad.
ja nüüd ootamegi bussi sydneysse, valisime omale linnaosa ka välja kuhu me hostelit valima hakkame. Glebe on selle nimi ja isegi hostel võib olla on valitud. me tahtsime sellist kus hommikusöök on ka hinna sees ja asukoht võiks ka normaalne olla. aga valikut on päris palju tegelt.
esmaspäevaks gerda broneeris meile siis silla ronimise ära, niiet esmaspäeval saab 3 tundi ronida, kahjuks me pilte ei võtnud, või vähemalt ei broneerinud ette ära. seal ju ise pilte teha ei või ja kui sa osta tahad, siis ma ei teagi mitu pilti see oli 100 dollarit. täitsa hull kuidas raha teevad, aga no eks paistab kohapeal ka, kas ostame või mitte.
nii aga nüüd siis 12 tundi bussisõitu on ees ja hellllõu sydney!
hommikul siis ärksime ja voilaaaa! päike sirab õues ja ilus ilm jällegi oli ees. pakkisime oma kotid kokku ja tegime check out i ära ning läksime randa. no tegelt natuke käisime linnapeal ka ringi ja siis päevitama! ütleks nii, et mingi paar tundi sai seal päikese käes oldud ja kui tundsime end juba nagu grillkanad tulime igaksjuhuks tagasi hosteli. kuigi kell oli vist ainult 12. nii, natuke olime siis hostelis ja siis läksime tagasi randa :D me ju ikkagi tahame väga pruuniks saada, praegu oleme veel küll valged. no jällegi sai rannas päevitatud, tegelikult ikka päris kaua. ja naljakas on see, et see talvepäike on vist niipalju õnneks nõrgem, sest ma olen küll ennem pruun kui punane praegu , aga tavaliselt me kärssasime ju isegi pilves ilmaga ära ja täna päike küpsetas nagu saunalaval, ning me ei kärssand ära. vähemalt on nüüd jumet ka peal, et lase nagu mingi talvituma tulnud luik siin austraalias ringi. kõige vastikum on see, et raudselt germo on nagu neeger kui me kokku saame :D ja siis me paistame veel valgemad.
ja nüüd ootamegi bussi sydneysse, valisime omale linnaosa ka välja kuhu me hostelit valima hakkame. Glebe on selle nimi ja isegi hostel võib olla on valitud. me tahtsime sellist kus hommikusöök on ka hinna sees ja asukoht võiks ka normaalne olla. aga valikut on päris palju tegelt.
esmaspäevaks gerda broneeris meile siis silla ronimise ära, niiet esmaspäeval saab 3 tundi ronida, kahjuks me pilte ei võtnud, või vähemalt ei broneerinud ette ära. seal ju ise pilte teha ei või ja kui sa osta tahad, siis ma ei teagi mitu pilti see oli 100 dollarit. täitsa hull kuidas raha teevad, aga no eks paistab kohapeal ka, kas ostame või mitte.
nii aga nüüd siis 12 tundi bussisõitu on ees ja hellllõu sydney!
Subscribe to:
Posts (Atom)