16.11

Te ikka saate aru, et kaks kuud pole te oma kallis Mariat näinud?!:D Jap täna on 16 ja saigi see kaks kuud täis nagu naksti.
Täna oli tööjuures väga normaalne. Võib olla tuli see sellest et suur ülemus puuds täna töölt, ja vb homme puudub ka. Kohe on selline pinge langus kui teda ruumis pole. aga alustasime täna pappkastidest mangode tühjendamist suurtesse kastidesse et sealt uuesti omakorda need mangod pakkida. Kui see tehtud, siis hakkasime kaltsu lõikama, mis läheb angodele ümber, tavaliselt on see võrk kohe valmis tükk, ilusad servad aga kuna , me oleme üsna kindlad nüüd et farm on pankrotis, farm kasutab kõik ülejäägid ära, siis me pidime endale ise neid juppe lõikama hakkama. Kääridega ja te kujutate vist ette millised roti näritud ääred nendele võrkudele jäid, aga ega midagi läksid nagu 5 kopikat mangode ümber. mulle tundus see riie küll nagu mingi kardin millest me neid tükke lõikasime. Aga see selleks, kui tuleb nii teha siis teeme nii. täna oli 18 bin-i teha ja me tegime neid kuskil 8ksani õhtul. 8ksast hommikul alustasime ka tööd. Mina jäin veel gerdaga sinna, teised läksid ära, ja me jõudsime hosteli poole 10ks, ja kuna täna on pitzapäev siis läskime jooksuga pitsasid tellima. Meil vedas, saime mingid sellised kaks pitsat, millele keegi järgi pole tulnud. Kohe 25 krooni odavamalt üks pitsake. Vedas ka meil ikka. Homme lähme 7ks tööle, ja oleme õnnelikud et meil veel see töö on :)

15.11

Kuskil nädal veel ja manbullo farm lõpetabki oma töö. Uskumatu, aga just täna meile nii öeldi. Hosteli kõige kindlam farm pakib asjad kokku ja hooaeg ongi läbi. Põhjendavad seda sellega, et nii vihmased ilmad on ja mangosid ei saa korjata, kuigi meie usume et firma on pankrotis. Ega siis farmerid mangosid puu otsa ei jäta, ikka korjavad ära, kasvõi vihmaga. Ega farmeritel hullu pole. Backpackerid peavad korjama ju neid. Igatahes me arvame et asi on pankrotis, ja nad teadsid seda ammu, sest see ülemus käskis meil kõik vanad,kulunud, pleekinud karpidesse mangod pakkida, tavaliselt ikka pööratakse välimusele väga suurt rõhku. Siis ma arvan et sellepärast ka võeti backpackerid ülemusteks ja teised ülemused läksid minema. Siis koguaeg räägiti meile rahast ,kui palju mingi mango maksab jne jne. Kõik see nüüd tundub loogiline, sest firma on pankrotis. Tegelikult väga kurb, sest hea töö oli. Me ei teagi mis edasi saab, korjata eriti ei tahaks, aga samas töö on töö. Hea kui midagigi. Aga igatahes nüüd peab hakkama edasisi plaane tegema, sest see hooaeg üldse siin hostelis võib kiiresti läbi saada ja siis ongi aeg asjad pakkida ja ära minna. Aga kuhu!? See suurem osakond meie farmist lõpetas täna töö. Backpackerid tulid tööle täna kella üheks ja siis neile öeldi et hooaeg on läbi, mine koju tagasi, tööd enam pole. Suht julm ju, kõik on päris ahastuses, et mida edasi teha. Paljud ei taha üldse põllupeale minna, arvatavasti pakivad ka omad asjad kokku ja lähevadki minema. Aga meie ülemused olid silmad koguaeg märjad ja punased, miks muidu kui pankrot on, ega sa hooaja lõpetuse pärast ei ulu siis ju. Ja mingi ajakirjanik käis ja pildistas kogu aeda kremplit. Ühesõnaga seal on midagi mäda. Alguses ju räägiti et töö kestab veebruarini, siis jõuludeni nüüd ainult 1 nädal veel, sest kuskil varus on neil veel mangosid mida me peame ära pakkima. Õnneks ma olen juba harjunud, ei teinud sellest suurt numbrit ma polegi harjunudki rohkem kui 2 nädalat ühes kohas töötama:D Ja nii ongi, rohkem polegi millestki rääkida!

13.11-14.11

Kõigepealt Head Isadepäeva kallis Issi! :)

Eile läksime siis poole 8ks tööle. Aga kui sorteerimis ruumi jõudsime, siis öeldi meile mangod pole veel pakkimiseks valmis, et läheb veel aega , aga et tea palju. No me siis läksime tagasi ootama, tegime väiksed kohvid ja ootasime. Üks 45 minutit ootasime, ja natuke peale 8sat saime siis tööpostile minna. Nõme oli see, et oleks me seda teadnud oleksime ju võinud kauem magada, samas me olime ju tööl, niiet tegelikult peaks meie taks jooksma hakkama poole kaheksast, sest ega meie olime ju valmis, nemad seal ei saanud hakkama. Minuarvates oleks igatahes nii õigem, sest keegi ei maganud ju kuskil,kõik olid juba mõtetes töö juures ja sõna otseses mõttes olime tööl ka. Aga ma nüüd ei tea, mis kellaajast meile tegelikult pandi see alustus. Vist läks ikkagi pool tundi hiljem, sest me ju ei teinud tööd! Igatahes täna sorteerisime pool päeva ilma masinata, pidime ükshaaval neid kastist kätte võtma , sokid ümber panema, karpi pakkima ja siis veel mingit paberit vahele toppima. Me tegime tõesti kiiresti, aga see sokkidesse panek, iga mango eraldi, see kohe võtab kauem aega. Aga ikkagi ei sobinud meie töö. Meile öeldi et me oleme lihtsalt nii aeglased, eile olime tunduvalt kiiremad, et hakake aga kiiremini tegema, muidu me ei saa valmis oma kogusega. Siis ma läksin küll natuke vihaseks, sest ma juba töötasin nagu robot, ja nüüd ma pidin tegema tööd nagu superman vms. mõtlesin et peaks filmima teile meie pakkimiskiirust, ma pole elusees nii kiiresti veel seda tööd teinud, käed käisid nagu oleks kiirenduse peal. Vahepeal ma vaatasin lihtsalt meie käsi kui kiiresti need pakkisid, ja siis tuli lihtsalt naer peale, sest see oli nii ebanormaalne kui kiiresti peab töötama:D Põhimõtteliselt vaba pausi pakkimise vahel ei olnud, sest me olime liiga aeglased ju. Smokod on ka iga 3 tunni järel, ja 15 minutit. Aga see pisike paus annab nii palju energiat juurde, et sa ei pea seal pakkima. Kui põllupeal ma sain terve päev oma mõtteid mõelda ja selline rahulikum oli, siis seal tööjuures ma tõesti ei jõua mitte midagi mõelda. Koguaeg vaatad neid mangosid ja pistad aga karpidesse, ja selline turbo on järgi.

Täna on siis meil vaba päev, magasin 12ni, nii hea oli kui sa ei pea hommikul pool 6 või mingisel sellel ajal ülesse ärkama. Aa, mind isegi kutsuti tööle täna:D praegu tuli meelde, keerasin rahulikult voodis teist külge, ja siis tegin korraks silmaluugid lahti ja mingi poiss, küsis kas sa tööle ei taha tulla. Arvatavasti läksid mangosid korjama, aga ma ütlesin et ei taha. See veel puudus, just mu nägu läheb paremaks, ja kui ma peaks veel 4 päeva sellisena ringi käima siis.. ma ei teagi mis siis oleks:D Igatahes ütlesin ära, arvatavasti on neil vähe inimesi, paljud mangoistandused tegelikult tahavadki ainult poisse, aga võib olla eile oli kõva pidu siis ja inimesed ei läinud täna tööle. Sellepärast oligi töölisi vähe.

12.11

Tänane päev oli ka ikka hull, täielik hullumaja. KIIREMINI! KIIREMINI! Koguaeg tuleb kiiremini teha. Ma ei teagi mida siia kirjutada, ma olen nii väsinud, just vaimselt, sest kui keegi kõrval koguaeg käsutab, siis hakkab see ajudele lõpuks käima, eriti veel kui kuuled seda 12 tundi. Ülemus oli jälle kohal nagu alati nüüd. Ja kui tema on kohal , siis on pinge kruvitud viimse piirini, sest ta jälgib koguaeg, ja märkab kõiki vigu. Suhteliselt esimese asjana ta ütles meile hommikul, et kui te hakkama ei saa, siis pole mingi probleem teid suurde shedi üle viia, et me teemegi nii. Nii et ähvardus kõigepealt, siis äkki teevad töölised paremat tööd. Täna viskasime ju ainult pehme ninaga mangosid välja, sest eile olid need kõige õigemad mangod, mis mahlaks läksid, teiste defektidega me enam ei julgenud mahlaks panna, läksid kõik esimesse klassi. Aga ma arvan kuna ta sealt mahla kastist enam eriti valesid ei leidnud, siis ta pidi ikkagi meie kallal nokkima, võttis sealt ühe pehme ninaga mango välja ja küsis miks see esimeses klassis pole?! Me vaatasime üksteisele lolli näoga otsa, kust me teame, eile ei tulnud see kõne allagi panna esimesse klassi, aga täna sobis sinna ideaalselt. Põhjendus oli see, et see mango hakkab valmima, teised on mädad. Me peame oskama vahet teha küpsel mangol ja mädal. Tegelikult see oli mäda, täiesti kindlalt, mul läheks süda pahaks kui ma peaks sellist mangot sööma, eriti veel kui see alles nädala pärast sihtpunkti jõuaks. No aga kui esimesse klassi siis esimesse klassi. Nii nagu ülemus käsib. Nii siis sorteerisime seal ja see aeg tundus nii pikk, ma olin nii väsinud et mõtlesin et kui ma kohe pausi ei saa, siis minestan ma siia samasse lindi äärde. Kell tundus nii palju, ja smoko nagu pidi juba ammu olema, küsisime siis gerda käest kas me pausi ei saa. No veel ei saa, aga varsti. Tegime siis veel üks pool tundi tööd ja siis tuli smoko. Kell oli 10.15!!! ma mõtlesin et 2 läbi. Kulistasin kohe tassi kohvi alla, ja läksime siis tagasi tööle. Kuni 2 panime jälle jutti, siis tuli lõuna. Lõuna oli täna tund aega, sest uued mangod pidid maha jahtuma, polnud veel pakkimiseks valmis. Kusjuures peale lõunat oli meil 18 kasti, ennem lõunat tegime 10. Tavaliselt oleme mingi 16 kasti päevas teinud, kõige rohkem. No ja kui me siis lõunalt tagasi tulime, ei olnud mangod ikka veel pakkimiseks valmis. Ja meil ei olnud midagi teha, aga samas tund ju jooksis, sest olime tööl. Meile oli see hea, aga gerdale vist mitte, sest ta ei sallinud et me lihtsalt ootasime seal lindi ääres mangosid. Käskis meil kohe tööle hakata, sest temale ei ole kasulik kui me niisama passime. Pidime siis paberit lõikama minema, mida tegelikult vaja ei olnud teha, aga vähemalt me teeme midagi. Töötasime siis täna 12 tundi, aga kuna tunni ajane lõuna läheb maha siis kirja läheb ikkagi 11. JA MA OLEN NII LÄBI. Koju sõit oli ka nii jube, värisesin peale hosteli jõudmistki. Pime oli ju, ja siis meie ees oli rekka, ja ta hakkas sellest mööda sõitma, me kõik karjusime et ära sõida, vastasuunast tuli auto, ja väga lähedalt. Mina olin kindel et nüüd on läbi, põhimõtteliselt oli 3 autot tee pea kõrvuti, aga kuidagi pääsesime mööda. Aga ma nii kartsin, olin suht kindel et kokkupõrge tuleb. Täna on reede õhtu ja ma lähe vist kohe magama. Ma pole juba 2 nädalat vaba päeva saanud. Ja ma arvan et kuu aja jooksul on neid olnud 2 või 3 . Õnneks sain üleeile oma riided ära pesta, käisin pesumajas, esimest korda, sest kraanikausi pesu enam ei aidanud. :D Ja kärnanägu olen ikkagi, mangopõletus pole veel ära paranenud. Kaua sellega huvitav läheb, kuigi täna oli alles 3s päev, ma arvan et mingi nädal on see normaalne? Aga pärast ei paranegi ära, jäängi selliseks elu lõpuni? Jube....

10.11

Läksin hommikul peegli ette, täpselt nagu peksa saanud! No tõesti, nägu oli nagu ööga veel hullemaks läinud. Igalpool on mingid pruunid täpid. Kui tööle Manbullosse läksin, siis need tädi seal kohe vaatsid et issand mis sinuga juhtunud on. JA tundsid mulle kaasa, ütlesid et väga hea et sa siia tagasi said. Nüüd ei pea enam seal mangopuude all kärssama. Ma olen muidugi õnnelik et sinna sain, aga samas ei ole ma kindel et ma sinna nüüd jään. Õnneks andsid nad mulle aaloed, mis pidi seda põletust ravima, nüüd panengi ainult seda peale. Loodan et homseks on juba parem.

Kui me 7ks tööle jõudsime oli Gerda juba seal, ta läks poole 7ks ja oma autoga. Pakkisime siis oma mangosid seal, kõik näis korras olevat. Gerda õppis veel ülemuse käest igasugu erinevaid asju, ta on väga tubli. Sest see ei ole ikka nii et nüüd olen ma ülemus, sellega kaasneb ka väga raske töö ja vastutus. Aga ta saab praegu hästi hakkama, just see et ta on nii aktiivne, ja suhtleb inimestega palju. Nii tegime oma lõuna ära, kella kaheks pidid kõik asjad pakitud olema. Aga kui lõunalt tagasi tulime, siis avastas see praegune ülemus, et UPS! Mangodele läksid valed kleepud peale. China omad kuigi mangod lähevad Koreasse. Te ei kujuta ette, me olime kõik, KÕIK mangod juba ära pakkinud, kleepsud igale ühele, KÕIKIDELE mangodele eraldi peale kleepinud, siis sellise riidega karbid kinni TEIPINUD ja virna ladunud. Ja siis lõpus ütleb ülemus et kõik karbid tuleb lahti käristada ja uued kleepsud panna ja siis uuesti kinni teipida. Meil läks kõige selle tegemiseks terve päev ja nüüd pidime praktiliselt otsast alustama. Me muidu naersime, aga ma olin natuke ka üllatunud, kuidas saab sellise apsu teha?! Nagu peaks ju natukenegi vaatama mida me peale kleebima, aga see praegune ülemus on nii hajameelne lihtsalt, selliseid kordi vist on ka ennem olnud, aga Kristi ütles et nii palju kaste pole nad veel kunagi pidanud ümber tegema. Hakkasime siis neid lahti harutama. Natuke jõudsime teha, aga siis ta ütles, et aitab, pakime neid uusi mangosid edasi ja valede kleepsudega tegeleme hiljem. No täitsime käsku, valede kleepsudega pakid jäid sinna virna ja me hakkasime uusi pakkima. Ja siis järsku terve tuba suuri ülemusi täis. Need on meie ülemuse veel kõrgemad ülemused. Ja kõige kõige kõrgem ülemus oli päris selline konkreetne! Kui hästi öelda, ma ei kujuta ette kui ta oleks teadnud mis kleepsud seal pakkide sees on, sest me ei teinud neid ju tegelikult ümber, usun et sellest võib veel jama tulla kui need koreasse jõuavad. Aga võib olla pakime neid homme, kui ülemusi toas ei ole. Igatahes need ülemused vaatasid meid, ja küsisid mis meie töö ülesanded on. Ja jälgisid koguaeg mis me teeme. See sorteerimine, see ajas mind kõige rohkem närvi. Ühed inimesed ütlevad et sellise suuruse päikesepõletusega mango sobib premiumisse ja teised ütlevad jälle et see läheb prügikasti! Võta siis näpust, mis sa tegema pead. Ülemused ka veel ümberringi ja sa ei saa aru mida sa sorteerima pead. Nii jube oli. Üldse on naljakas, sest tegelikult me mingit koolitust ei ole saanudki, millised mangod sobivad esimesse klassi, premiumisse jne jne. Lihtsalt omastpeast paned. Aga täna oli ikka väga pingeline, need ülemused olid praktiliselt terve päev seal toas ja jälgisid meie tööd, ma arvan et homme on sama. Ja me kardame juba tööle minna:D Hea oli veel see, et kui me oma ülemuse käest küsisime näiteks et kuhu need kastid panna, ta ei teadnud, küsisime gerda käest, ta ka ei teadnud. Mitte keegi ei tea mitte midagi seal. No ja siis me töölised lihtsalt vaatsime üksteisele otsa, ja ei teadnudki midagi. Pakid lihtsalt kuhjusid, ja panna ei oska kuskile. Vot selline töö:D Gerda jõudis ka praegu koju, kell on 8. Ta on ka väga väsinud. Aga nende valede kleepsude pärast ta arvad ka et tuleb mingi hullem jama. Sest päris ülemustele pole midagi räägitud, keegi ei tea sellest midagi peale meie, kes me seal ruumis olime. Ühesõnaga põllu peal pole töö nii pingeline, aga on raske, pakkimises on töö väga pingeline aga samas lihtsam- Füüsiliselt! Igalühel oma plussid ja miinused. Aga siis homseni, praegu elan oma mangopõletusega, ja loodan et homseks on parem :)

9.11

Teisipäev on Pitsapäev! Teate ikka seda, teisipäeviti on pitsad meil odavad, ja siis terve hostel on pitsakarpe täis. Kõik lihtsalt sööövad pitsasid. Nagu ka meie. Aga see juhtus alles õhtul, peale tööd.

Hommikul oli ärgata jälle raske, nagu ikka nüüd:D Aga siiski sain sellega hakkama, läksin kööki, sõin hommikusöögi ära, ja sis vaatan töölisti, et oi tund aega on meil väljumine edasi lükatud. Ega siis midagi, läksin tagasi magama. Tunni aja pärast oli sama raske ärgata kui ennem. Aga siiski sain jälle hakkama. Korjasime täna 18 kasti mangosid, olime kiiremad kui eile, aga lihtsalt üks mangoistandus sai läbi , sellel farmil on neid üldse kokku 3, ja siis lõpetasime töö 18 kastiga. Oleks võinud muidu rohkem küll teha. Aga kui ma eile oli näost põlenud, mango mahla pärast, siis te ei kujuta ette milline mu nägu täna veel on. Kõik on selliseid pruune täppe täis, nagu sünnimärgid või midagi sellist. Ma loodan et paari päeva pärast läheb ära, aga see valutab ka natuke, nagu marraskil oleks kogu nägu. Päeval hullul kipitas, aga nüüd on parem. Teised ütlesid, et kui väga hullu põletuse saad, siis võivad armid ka jääda, ma loodan et mul on kerge põletus. Aga lihtsalt kui sa neid puid raputad, siis pritsib seda mahla ju igalepoole, ma ei oska küll ennast sellest hoiduda. Käed on ka vesiville täis, kael on kange :D Oh seda farmi elu küll.. Lugesin täna ära, mitu korda ma selle kivikõva mangoga vastu pead sain- 8 korda. Vahest sain isegi kaks korda järjest. Laske kellelgi endale õunaga vastu pead visata, teeb ikka haiget küll. Vihaseks ajas ka:D Nii haiget sai, niigi olid tüdinud, siis saad veel nagu peksa ka. Ja makku ja igalepoole mujale, õlga, näiteks mu puusakont siiamaani valutab, sinna tuleb vist veel üks sinikas, jalgade peale jne jne neid vopsusid ma ei jõudnud lugeda. Sassi läks 10 peal. Aga päeva parim osa oli see, et ma sain Manbullo farmi tagasi. Tänu sellele et gerda läks nüüd teise töö peale, siis ma sain nagu gerda koha endale. Noreen sai ka, aga ta sai sinna teise osakonda, aga ikkagi sai. Me olime nii õnnelikud. Homsest siis ei pea ma enam end mangomahlaga põletama, õnneks! Aga samas ei tea, äkki lastakse uuesti lahti, ma enam üldse ei loodagi et see töö mulle jääb. Eilses blogis ma ütlesin et meie mangoistandus on natuke hosteli pool, tegelikult ma täna avastasin et see on kohe üle tee manbullo farmist. Mina töötasin siis täna manbullo farmi ees, gerda manbullo farmis, ja germo oli täna manbullo farmi taga, korjas mangosid:D See et mina ja noreem tulime sealt ära, tänu sellele said kaks eesti tüdrukut meie mangotöö endale. Ja teised kaks said ka töö, mingisugune koristamine. Aga vähemalt said nad kõik tööle, ja üksi ei pea keegi olema kuskil farmis. Õnneks läks neil päris kiiresti töö saamisega. Ja mis ma veel eilsesse blogisse kirjutada tahtsin, oli see et nägin selle kurikuulsa opossumi ka siis ära. Kaks korda isegi, kindlasti oli see see sama elukas, aga ta kodis nende mangopuude otsas. Üldse ei kartnud meid, nagu suur rott. Pika sabaga, pikad küüned. Aga võib uue linnukese austraalia loomade ette tõmmata, keda sa juba näinud oled.

8.11

Uuest töökohast ei osanud ma alguses midagi oodata. Flower van'iga läksime, see on see sama auto millega me esimest korda rannas käisime. Ja millel ratas põhimõtteliselt ära tuli, aga nüüd oli see siis korda tehtud. 6.30 oli start. Pikad riided uuesti selga, toidukott kätte, 4 liitrit vett kaasa ja minek. Alguses ei leidnud me seda kohta ülesse, ekslesime erinevate mango farmide vahel, seal oli neid ikka päris palju. Suhteliselt samas kohas kui Manbullo farmgi on, natukene eespool on siis mu praegu töökoht. Aga ma nii kartsin seda tööd, pole kunagi vist niimoodi kartnud. Sest ma hullult lootsin et tuleks ometi hea töö, ei tahtnud enam sellist nagu squash oli, ja veel enam pärast Manbullo farmi tahtsin head tööd. Lõpuks leidsime töökoha ülesse. Omanik oli kindlasti itaallane, sest ta nägi välja täpselt nagu Cuccaratsa, aga see selleks. Siis juhatas ta meid tööpõllule. Mango puud olid kõrged ja vanad, mida nooremad puud seda lihtsam on korjata sest nad pole nii kõrged. Aga anti meile siis sellised pikad rauast toikad, mille otsas oli lihtsalt konks, et mangosid kõrgemalt kätte saada. Kõigepealt pidime oksi selle konksuga raputama, ja siis kukuvad mangod alla, ja kui mõni ei kuku, siis tuleb selle konksuga nad alla tõmmata. Aga see polnud üldsegi lihtne. Käsi väsib ära, kui pead koguaeg seda toigast kõrgel hoidma ja siis täpselt ühe mango varre taha selle panema, kaelast rääkimata. Aga mida aeg edasi seda rohkem käppa sain asja. Usun et homme hommikul on minu kael küll nii kange et liigub ainult koos kehaga. Sest põhimõtteliselt vaatasin terve päeva suu lahti, taevast, Kuigi tegelikult ajasin mangosid konksu otsa:D Aga seda ma võin öelda, et see oli kõige lihtsam korjamine mis mul siiani olnud on. Paprikad ja kõiksugu muud asjad on raskemad olnud. AAA tegelikult viinamarjad olid ikkagi lihtsamad, need ma juba unustasin. Aga ikkagi töö nagu raske ei olnud. Alguses esimene tund aega ma küll tahtsin et see juba läbi saaks, vaatasin taevast, igalpool olid vihmapilved aga ramp mitte ühtegi vihmapiiska ei tulnud. Nuta või naera siis..NIi ma räägin siis miks ma täna ka väga masenduses olen. Kuskil poole tööpäeva pealt saime teada, et saame palka koguse eest, mitte tundide arvu eest. Üks bin, ehk siis kasti eest maksavad nad 500 krooni. Aga see läheb 8 inimese vahel jagamisele. Päevaga me korjasime 16 bin-i ehk siis 100 dollarit saime igaüks päeva eest!! Sealt veel maksud maha, ja bensu raha ka, mingi 60 dollarit peaks siis kätte saama. Niimoodi ma jään küll miinustesse, täiesti haige kuidas minul nende töödega veab. Aina hullemaks läheb. 3 korda vähem palka saab seal kui teistes kohtades. Kui ma ka seal üksi elueest korjaks ja rabeleks, siis ega see ka ei aita, sest kõik läheb kokku. Kõik mangod pannakse ühte bin-i ja raha läheb meie vahel jagamisele. Niiet kui keegi seal ei viitsi töötada, siis saame kõik vähe raha. Ja kindlasti neid on, siis mõtledki et miks mina siis üksi tõmblen, teenin nagu neile raha. No see selleks, sellega ma olen juba leppinud et mina enam head töö ei saa. Aga töö lõpuks hakkas üks näo pool täiega kipitama. Kallasin aga vett oma käte peale ja pesin koguaeg nägu, et raudselt on mangomahlast, sest me ju raputame neid puid ja kujutate ette küll kuidas seda mahla igasse ilmakaarde pritsib. Täna läks ikka lugematul korral seda silma, kipitas ikka jõhkralt, aga mingi aja järel saad jälle silma lahti teha ja ootad aga uut korda. Kõik käed ja riided ja nägu oli sellega koos. Alguses see cuccaratsa ei toonud üldsegi meile kindaid, lasime siis paar tundi ilma kinnasteta ka. Aga siis sellest näost. Täpselt selline tunne oli nagu nägu oleks marraskil, mõtlesin koguaeg et millal nüüd keegi tuleb minu juurde ja ütleb et Issand mis sinu näoga juhtunud on?! Aga õnneks ei tulnud keegi, alles hostelis peeglis nägin et nägu on ikka kõrvetada saanud. Sellised väikesed täpid on ühe näo poole peal, kipitavad ka natuke, kindlasti see mahl kõrvetas naha ära ja nüüd olengi siis saanud mango käest põletada. Midagi hullu ei ole, loodan et varsti saab jälle terveks, aga ma ei kujuta ette mis ma homme teen, peaks äkki oma lina võtma hostelist ja sellele kaks auku sisse lõikama ja siis endale ümber panema. Äkki nägu jääks siis puutumata. Aga ei, lähen ikka samamoodi, saab siis näha mis juhtub. Aga ma tõsiselt kaalusin sealt ära tulemist, mitte töö raskuse pärast, väga normaalne töö on, lihtsam kui squash aga kordades raskem kui pakkimine, vaid just selle palga pärast. Ma tõesti ei näe mõtet rabeleda nii vähese raha pärast. Aga ma homme veel käin ära, ja vaatan siis edasi. Mees ütles et tal on puid kokku 1300 vist, ja mingi nädalaga peaks see farm läbi saama, mis oleks muidugi rõõmusõnum, aga meie tempo juures ma arvan et see ei lõppe pool aasta pärast ka. Usun et tegime täna mingi 80 puud, no mingi ime läbi ei saa me nädala lõpuks valmis. No tulin siis masenduses koju, sõin mangot , germo oli juba kodus. Ja kui gerda hiljem jõudis, siis ta ütles et sai ametikõrgendust. Töö juurest sai auto, ja ta sai päris kõrge koha peale, selle inimese kohale kes ajab räigeid paberi asju, näiteks mis võrk mangodele ümber läheb, milline pakkimine sobib jaapanisse, kas nii kõlbab või ei, jne jne. Räägib telefonidega ja vaatab et kõik tellimused korras oleks. Sest see eelmine naine läheb sealt minema. Ütleme nii et temal enam paremaks vist küll minna ei saa, ja minu enam sitemaks. Kuigi samas- SAAB KÜLL! Gerda pärast on mul hea meel, aga see viis minu jällegi veel suuremasse masendusse. No aga eks paistab edasi, kui seal ikka sama vähe raha saab, ja ootelist on lühike, siis võin ma küll sealt ära tulla, niigunii mango farme on nii palju. Niipalju siis tänasest. Ei lähe minul ka paremaks see asi siin....

Ja ma sain kaardi! Minu esimene kiri siin austraalias . Kohe väga tore oli minna postkasti juurde, ja näha seal oma nime. Aitäh väga armsa kaardi eest! :)