26.01

ILUSAT ASUTRAALIA PÄEVA! Istume praegu toas, konditsioneer puhub külma, sest õues on täiesti võimatu olla. Teed ukse lahti, siis lööb kohe sellise sooja pahvaka näkku, hea et veel hingata saad. Ma arvan et meie juulikuu ilmad pole ka nii soojad. Muideks see on 31 aasta jooksul kõige soojem Austraalia päeva ilm, niiet meie saame ikka oma siinoleku jooksul kõiksugu rekordeid tunda. Alustasime oma päeva siis sellega et läksime kella 9ks rohima kellegi juurde. Kumbki ei teadnud kuhu, kellele ja mida, aga mõlemad kujutasime ette, et rohime ühe kräbeda vanaproua lillepeenraid ja siis ta pakub meile teed ja kooki :D sellised eeldused olid meil. Ja kusjuures palju pange ei pannudki. Hosteli omanik viis meid siis ühe maja ette, kust tuli välja vanaproua. Ei ütleks et ta nüüd nii väga kärbe oli, aga lahke igatahes. Küsis kohe kas meil vesi ja mütsid on. Näitas mida me rohima peame, lillepeenraid siis. Mida ta tahtis juba enne jõule ära teha, aga näed ei saanud. Ütleks nii, et kui eestis oleks suvel peenrad poolteist kuud rohimata, siis aitaks vist veel ainult muruniiduk. Aga siin aitasime meie Gerdaga ka :D hakkasime siis aga rohtu välja krätsima, ega midagi hullu polnud, ja emme nüüd sa pead küll minu üle uhke olema. Ma täiega ikka nautisin lillepeenarde rohimist, mis on minu puhul ikka väga naljakas. Kuigi kodus ma vist ka esimesed pool tundi viitsiksin jamada, aga siis viskaks kopa ette ja ma arvatavasti põgeneks tuppa ära. Ja veel sellise ilmaga, no ma arvan et keegi ei liiguks meil toast! Aga ärge seda nüüd tõsiselt ka võtke, ega see ei tähenda et ma suvel kõik kodu lillepeenrad ära rohiksin :D kuid seal oli tõesti tore, istud muru peal ja kitkud aga rohtu välja. Üks peenar oli küll selline,et ma ei saanudki alguses aru kus see lilleke siis on mida ma päästma sellest võpsikust pean. Üleni umbrohtu täis, aga lõpuks sain siiski sotti, mingi puhmas hakkas paistma. Ja ilus peenar tuli lõpuks välja. Tädike ka, kui me lõpetasime pakkis meile ilusti kaks koogitükikest kaasa lõunaks. Oli ise valmistanud mingise singi-juustu-juurviljade koogikese. Niiet oma ennustustega me väga puusse ei pannudki. Kahju on sellest, et me ei saanud tädikesega kaua rääkida, sest hosteli omanik oli juba enne meie peenarde lõpetamist platsis ja me pidime kiiresti tegema. Aga tundus igati tore vanaproua, kiitis meie tööd. Tegime tund aega rohimist ja siis sai valmis. Peale seda küsis tädike mis ma võlgnen teile. Amm, me Gerdaga ei osanud midagi öelda. Natuke naljakas oli mingit summat ise välja mõelda, kusjuures me mõlemad oleks vastanud et pole meil midagi vaja. Aga siis juba tädike tuli 50 dollarilisega. Päris hea, see on vist mu kõige kõrgem tunnipalk mis mul olnud on :D tagasi hosteli tulles, vaatasime ühe filmi ära, proovisime lõuna uinakut teha, aga ega sellest eriti midagi välja ei tulnud ja põhimõtteliselt istume toas, sest see on ainuke koht kus saab veel olla! No ja ei olegi midagi uut siin Päikese all...